Kui unustate suvepuhkuse ajal korraks tänase Harjumaa, Tallinna „eeslinnade“ sära ja ehitustegevuse, võite avastada, et Harjumaa peidab suurel hulgal iidseid, kultuuriloolisi ja looduslikke „pärle“, mis on kas ununenud või mille olemasolust paljud meist ei teagi.

Mäletan oma lapsepõlvest, kui isa töökaaslastele väljasõite või ekskursioone korraldas, otsis ta millalgi meeleheitlikult taga Limu järve. See pidi asuma Jüri lähedal, kaardil oli see olemas, aga kõik teeotsad viisid ikka kuhugi mujale. Muidugi, kaardid olid siis kehvemad (mõned kohad piiritsoonis), internetti polnud ja puudusid teeviidad. Pärast mitut katset andis otsing siiski vilja – Limu järv osutus oma inetule nimele vaatamata väga ilusaks veekoguks, võites kõigi südame.

Erilisi või imelisi järvi siin jagub. Näiteks Harjumaa lääneosas asuvad maagilised Tänavjärv ja sealt linnulennult paarikümne kilomeetri kaugusel asuv Järveotsa järv. Mõlemaid loetakse Loode-Eesti kaunimate järvede hulka. Kes seal kord puhkab, tahab ikka ja jälle tagasi. Samuti tasub heita pilk Turvaste Valgejärvele, mis on nime saanud järve põhja katva ainulaadse „valge muda” ehk järvelubja järgi. Samast kandist pärit näitlejal Ruts Baumanil (1892-1960) oli olnud isegi plaan sealt lupja kaevandada ja eksportida seda Peterburi portselani tooraineks.

Saula siniallikad. 

Kes kihutab tihti Tallinnast Tartu suunas, võiks teha erilise lõunapausi ja keerata enne Paunküla paremale, kust väike viit juhatab Kaksjärvede äärde, millest suurem on pealegi Eesti punaseima veega järv. Üllatama paneb sealne ebaharilik mägine maastik ja tunne, nagu oleks jõudnud mõne Karjala metsajärve äärde.

Harjumaal on ka palju paiku, kus on kirjutatud mitmed Eesti tuntud teosed.

Tallinnast Aegviidu suunas sõites võite Pillapalus imetleda kaugete aegade „Viimsit“. Veel ca viisteist aastat paistsid need 1930ndatel riigi poolt rajatud 40 moodsat talu, mille arhitektiks oli Erika Nõva, suurele teele ära. Õnneks on selle koha eriline hõng siiski alles. Tähtis fakt on seegi, et üks talu kingiti olümpiasangar Kristjan Palusalule. Pillapalust teisele poole teed jäävad Koitjärve metsad pakuvad äratundmist Tammsaare austajatele, sest just seal venna juures suvitades kirjutas ta oma „Kõrboja peremehe“.

Mulle seostub Aegviidu kant aga Nelijärve puhkebaasi ja suusatamisega. Veel eredamalt on meeles, kui isa näitas sealses metsas suusatades ühte taluaset, kus oli elanud Salu-Mart, kodanikunimega Martin Tomp. See oli kuulus mees, kes elas veel 1970ndatel nii, nagu meie esivanemad 19. sajandil – suitsutares, ilma igasuguste mugavusteta, valmistades eluks vajaliku oma kätega. Suusatajate-matkajatega ajas muhe mees alati meelsasti juttu. Kes tahab näha Salu-Mardi tarest pärit esemeid, külastage Aegviidu kooli muuseumit.

Kui külastate Jägala juga, siis otsige üles ka vürst Gabrieli koobas, mis on sadakond meetrit mere suunas ja äratuntav „nelinurkse“ ava poolest.

Ülgase fosforiidikaevanduse rikastusvabriku varemed ja käigud. 

Harjumaal on ka palju paiku, kus on kirjutatud mitmed Eesti tuntud teosed. Näiteks Eduard Bornhöhe sai oma „Vürst Gabrieli“ lõplikult valmis 1893. aastal oma õe talus, mis asub Keilast mõne kilomeetri kaugusel Vana-Haapsalu maantee ääres.

Keila külje all asuva Karjaküla, mis praegu ei paku turistile erilist elamust, tegi kirjanduses kuulsaks Eduard Vilde, kelle „Mäeküla piimamees“ sai inspiratsiooni kohalikust eluolust. 18. sajandi esimesel poolel kuulus Karjaküla mõis mõnda aega ka Puškini vanavanaisale, Aafrika päritolu Ibrahim (Abram) Hannibalile, kes oli Vene keisririigi kõrgema astme sõjaväelane.

Harjumaa on risti-rästi täis ka hiidrahne, millest enamiku on legendide järgi visanud Kalevipoeg, kord niisama, kord võitluses Vanapaganaga.

Harjumaalased, kes ei ole sattunud kunagi Muuga kabelikivi ehk Eesti suurusest teise hiidrahnu juurde, mis kunagi oli Tallinna koolilaste ekskursioonide üks lemmikpaiku, siis sel suvel võiks seda teha. Rahne on Harjumaal üldse palju, samuti erilisi puid või parke.

Harjumaa on täis erinevate lugudega kivirahne. 

Kas teadsite, et Vihterpalu lähistel on Mandri-Eesti ainus looduslik jugapuu kasvukoht?

Väärt külastamist on Jüri (Lehmja) tammik, mis legendi järgi tekkis Jüri kirikust tulnud ülemeelikutest pulmalistest, kes karistuseks moondati tammedeks. Tammiku plaani järgi on ka täna võimalik otsida üles „pulmalised“ ning imetleda looduse kätetööd. „Pruut“ küll hävis neljakümnendatel (legendi järgi toob iga Lehmja tamme hävitamine kaasa õnnetuse), aga „Peigmees“ ja hulk „külalisi“ on õnneks alles, sh tammiku vanim tamm Prohvet.

Üleskutse Harju Elu lugejatele

Mis on teie jaoks Harjumaa pärlid? Kui teate Harjumaal kohti, millest räägitakse vähe, aga mis on väärt külastamist, siis jagage oma teadmisi Harju Elu lugejatega.

Kohad, mida suvel külastada
*Saula siniallikad
*Muuksi pank
*Purekkari neem (Mandri-Eesti põhjapoolseim tipp)
*Tülivere tamm ja Võnsi männik Kuusalu lähistel
*Kiviloo piiskopilinnuse varemed
*Amandus Adamsoni majamuuseum Paldiskis