Ajalooline Harjumaa on alati olnud jõukam kui teised maakonnad, mis tõttu on siin ka suursuguseid mõisaid rohkem kui mujal. Kõik nad on omanäolised, olgu siis barokkstiilis Ääsmäe, klassitsistlik Anija või historistlik Keila-Joa… Nüüd on kirjastuselt Argo ilmunud mahukas, 350 leheküljeline rikkalike illustratsioonidega raamat „Harjumaa mõisad“, mille autoriks on tuntud mõisauurija Alo Särg.
Kas teie kui tuntud mõisauurija avastasite raamatu kirjutamise käigus enda jaoks ka midagi uut?
Alo Särg: Uue avastamisega mõisates on nii nagu arheoloogiaga, mida sügavamatesse ladestuskihtidesse tungida, seda uuemaid detaile päevavalgele tuleb ning põnevamaks läheb. Kahjuks on nii raamatu maht kui ka vaatluse all olevate mõisate arvukus alati piiravaks teguriks. Kõigesse süvenemiseks puudub lihtsalt võimalus, sest tegelikkuses võiks iga mõisa kohta eraldi põhjaliku ülevaate kirjutada.
Tõenäoliselt on uurijale alati tõeliseks kingituseks erinevad mälestused, mis, tõsi küll, peegeldavad kirjeldava isiku vaadet, aga samas annavad ajalukku just selle tihti puudujääva inimliku aspekti. Vahel jõuavad infokillud uurija lauale ka veidike hilja, vähemalt trükiteose mõttes. Nii näiteks juhtusin leidma Muraste mõisa viimase omaniku tütre mälestused siis, kui käesolev raamat juba trükis oli. Seega peab huvitav materjal sel korral oma aega ootama jääma.
Milline Harjumaa mõis on teie jaoks tõeliseks pärliks?
Minu jaoks võrdub mõisa ajalugu nende omanike looga. Mitmed omanikud on olnud väga olulised kohaliku elu suunajatena nii põllumeeste kui ka kohalike poliitikutena, olles muuhulgas ka kohaliku rüütelkonna juhtideks või Tallinna bürgermeistriteks. Aga siinkandis on olnud ka mitmeid tegelasi, kes on tuntud terve Euroopa kontekstis. Krahvid De la Gardied, Stenbockid või Benckendorffid ei vaja eraldi tutvustamist.
Kui nüüd konkreetselt mõisahoonetest rääkida, siis on olnud mitmeid fööniksina tuhast tõusmisi. Sügav kummardus kõikidele tänastele mõisaomanikele, kes sellise vaevarikka töö, nagu mõisa taastamine, ette on võtnud.
Isiklikult minu jaoks on olnud alati Keila-Joa erilise tähendusega. Küllap nii oma omanike kui ka kogu kompleksi suurejoonelisuse poolest. Olen seda imelist kohta sadu kordi külastanud ning püüdnud igat kunagist detaili tänasel maastikul märgata. Nendest vaatlustest sündis ka raamatusse üks konkreetne vahepala, milles püüan ka lugejaid viia sellesse imemaailma.
Kellele mõisad praegu reeglina kuuluvad?
Korrastatud mõisatel on üldjuhul eraomanikud või siis mingis vormis eraomanikest rühmitused. Ülejäänutel on igat masti omanikke, alustades üksikisikutest ja lõpetades linna ja ühistutega.
Kui heas seisukorras on Harjumaa mõisad võrreldes mõisatega teistes maakondades?
Mõisate olukord Eesti mastaabis ei ole just kiita. Tõsi küll, mitmed mõisatest on leidnud uue hingamise, kuid väga palju on ka neid, mille kunagist olemasolu reedavad üksnes põlised pargipuud või vähesed müürijupid.
Palju on ka neid, mille sammud viivad järjekindlalt igaviku suunas. Ei oskagi öelda, kas Harjumaa ses osas kuidagi erineb, pole vastava sisulist statistikat teinud, aga üldjoontes tundub olukord üle Eestimaa sarnane. →
