80 aastat on pikk aeg inimesele, aga ka ühele ajalehele. Sest ajalehtedegi elu on praegu samasugustes tõmbetuultes nagu inimeste oma.

Harju Elu on tänasega ilmunud ühtejärge 80 aastat. Esimene leht ilmus 30. septembril 1944. See oli aeg, mil Saksa okupatsioon oli Eestis lõppemas, punane võim polnud ennast aga veel välja kuulutanud. Siis ilmuski Harju Elu esimene number, trükitud kuskil Raplamaal. Uuel võimul oli vaja ennast kehtestada ka ajakirjanduses. Eks seegi näita ajakirjanduse olulisust.

Rajoonileht Harju Elu

Pärast sõja lõppu küll kedagi tapma ja hävitama ei kutsutud, aga põllutöödele mobiliseeriti jätkuvalt. Räägiti töövõitudest, tööeesrindlastest, kangelasemadest – nii nagu toona elu oli. Ja mida suuremaks kasvas Harjumaa, seda suuremaks kasvas ka Harju Elu. Ligi 30 000 trükiarvuga oli Harju Elu suurim rajooni-, tänases mõistes maakonnaleht Eestis.

Ühe olulise tunnuse poolest erines aga toonane Harju Elu küll kõigist ülejäänud maakonnalehtedest. Kui kõik teised kandsid nõukogude võimu sümboliseerivaid nimesid – Punalipp (Jõgeva), Tee Kommunismile (Viljandi) ja Pärnu Kommunist (Pärnumaa) –, siis harjumaalased lugesid ikka oma suupärast Harju Elu. Eesti ajakirjanike liidu arhiivi andmetel on selles kõige enam teeneid tollasel peatoimetajal Uno Pollisinskil, kes oskas parteilastele eestimeelse nime välja võidelda.

Aastatel 1993–2007 ilmus ajaleht küll nimega Harjumaa, aga see ei tähenda järjepidevuse katkemist – lehe tegijad ja lehe sisu olid samad. Nimevahetus oli tingitud erastamisprotsessi keerdkäikudest.

Tänane Harju Elu

Muidugi on nende pikkade aastatega lehes rohkem kui palju muutunud. Rajoonilehena ilmus Harju Elu neli korda nädalas, nüüd ilmub paberleht aga kahe nädala tagant korra. Miks, küsib nii mõnigi paberlehe austaja. Eks ikka samal põhjusel, miks Äripäev ja Eesti Päevaleht paberlehega üldse lõpparve tegid. Paberlehte välja anda ja laiali kanda on väga kulukas. Ja kiirusta sa lehe trükki andmisega, mis kiirustad – ega internetis levivatest uudistest kiiremini ikka ei jõua. Nii trükime meiegi oma lehte kahe nädala tagant, uudislood leiab lugeja aga kodulehelt. Paberlehte püüame panna põhjalikumad lood, mis pole aktuaalsed ainult oma uudisväärtuse, aga ka analüüsi tõttu.

Minu enda lood

Asusin Harju Elus tööle 2007. aastal. Et olin ka üks omanikest, tuli täita kahte rolli: olin vastutav väljaandja ja peatoimetaja korraga. See tähendab, et tuli hoolitseda nii toimetuse majandusliku jätkusuutlikkuse kui ka ajalehe sisu eest. Meelde jääb aga ikka rohkem vaimus läbielatu kui igapäevaselt sebitu. Nii kajastasid esimesed lood pronksiööd Tallinnas. Need peaksid varsti osaliselt ilmuma ühes mälestusteraamatus.

Pronkssõdurist kantuna kirjutasin ühest teisestki mälestussambast – Kuperjanovi mälestussambast Tartus Raadi kalmistul. Kui punavõim hävitas kõik vabadussõjaga seotud mälestussambad Eestis, siis ühele vabadussõja kangelasele püstitatud monument jäi ometigi püsti. Miks punavõim seda mälestusmärki ei hävitanud? Kuigi Eesti rahvusringhääling ja Maaleht võimendasid seda lugu, jäi ammendav vastus siiski saamata.

2010. aastate alguses muutus aktuaalseks Kose ja Kõue valla ühendamine. Vastuseisjaid sellele oli pea sama palju kui toetajaid. Harju Elu seisis kindlalt ühendajate poolel. Aga vist natukene liiga kindlalt – leiti põhjus ajalehe peale kaebamiseks avaliku sõna nõukogusse. Auväärt nõukogu siiski ei leidnud, et ajaleht või autor oleks midagi taunimisväärset teinud. 2017. aastal oli valdade liitumine ja liitmine juba massiline. Harju Elu jõudis ajast pisut ette…

ÜLO RUSSAK 

Ei teinud Harju Elu ka midagi taunimisväärset, manitsedes kirikutegelast Jüri Ehasalu, kui too hakkas kiitma endist KGB asejuhti Eestis Vladimir Pooli tema endiste tegude eest. Või kui Harju Elu avastas Harjumaa omavalitsuste liidu juhi põhikirja võltsimiselt.

Sellised lood, mida on arutanud ka mõni nõukogu, komisjon või muu kontrollorgan ja leidnud, et ühegi ajakirjanduseetika punkti vastu eksitud pole – need on eriti meelde jäänud. Sest tead – oled kellelegi varbale astunud, aga teinud seda korrektselt.

Samas usun mina nagu iga teinegi ajakirjanik – parim lugu on veel kirjutamata.

ÜLO RUSSAK

Kaks korda Harju Elus

Minu esimene maakonnalehe periood kestis 1993. aasta märtsist kuni 1998. aasta augustini. Teine aga 2009. aasta maist kuni 2022. aasta märtsini.

Need olid täiesti erinevad ajad. Esimesel perioodil ei olnud ju internetti, meilisaatmisest ei osanud isegi unistada. Arvutid ilmusid toonase Harjumaa toimetusse 1993. aasta kevadel, enne seda oli töövahend ikka kirjutusmasin.

Telefoniside oli 1990ndatel kehv. Kui helistasid Tallinnast mõnda omavalitsusse või firmasse, siis kostis vastuseks undamine ja ragin. Jutust oli raske aru saada.

Fotosid tehti vaid paberile. Siis töötas maakonnalehes Isi Trapido, kes veetis tunde fotolaboris. Ilmutas filme ning fotosid. Need said kõigele vaatamata head. Mis siis, et maakonnaleht oli paberil mustvalge.

Esimese perioodi ehk suurim elamus oli see, et sai näha suletud Paldiski linna avanemist. Kui esimest korda sinna sattusin, meenutas asula suurt vene küla. Tänavate servades ning haljas-
aladel karjatati lehmi, ringi liikusid sõjaväelased segiläbi tsiviilelanikega, suhtluskeeleks oli täielikult „riigikeel“. Pikkamööda said Eesti võimud Paldiski üle võetud. Tööd alustasid linnavalitsus, politsei, piirivalve jne. Kaugemaltki käidi linna vaatamas kui imelooma.

1995. aasta septembris andis viimane garnisonijuht admiral Olhovikov tseremoonial president Lennart Merile tuumaobjekti üle. Paldiskist sai taas Eesti linn. Olid ikka ajad!

ALLAR VIIVIK 

Teine periood maakonnalehes erines esimesest nagu öö ja päev. Digi- ja arvutiajastu oli saanud võimu. Tekkis koduleht, suhtlus ja kujundus läks valdavalt arvutisse ning fotosid hakkasime tegema digikaameratega. Minu teine periood oli pea 13 aastat pikk. Oma silmaga sai näha näiteks Tallinna vangla rajamist alates otsusest kuni valmimiseni. Samuti 2017. aastal omavalitsuste reformi, vabatahtlikke liitumisi ning sundliitmisi.

Harju Elu on kõikide aegade kiuste jäänud. Seda maakonnarahva rõõmuks. Edu edaspidiseks!

Allar Viivik, ajakirjanik

Oli lahe seltskond

Minu jaoks oli nädalaleht Harju Elu esimene reaalne kogemus ajakirjanduses. Varem olin teinud kaastöid kultuurilehega Sirp ning mõnede päevalehtede ja ajakirjadega. Harju Elu andis mulle võimaluse proovida ja rabeleda ennast ajakirjanikuks. Lehe koostamine ja teemade valik on küll meeskonnatöö, aga reporter on see, kes peab tagama, et koosolekul on teemasid, mille üle arutada, hiljem on tekst valmis ja pildid olemas. Märkimisväärset kriitikat ma ei mäleta, aga samas võis peatoimetaja Ülo Russak targa juhina noort kolleegi ühe ja teise asja eest säästa – päeva lõpuks on see põhjendamatu kiunumine. Olles viimased kaheksa aastat toimetanud Õhtulehe uudistes, siis julgen kinnitada – nii see kipub olema.

Siiani mäletan, kuidas ma sain Harju Elus hakkama oma suurima looga. See rääkis, kuidas Tallinna Vesi sulges 2016. aasta alguses Harjumaal ühed purgimiskohad. Loo jaoks sai tehtud väikestviisi uurimist ja detektiivitööd. See oli põnev, see oli ajakirjandus ja mis peamine – see läks lugejatele korda. Seda lugesid ja sellest rääkisid ka need, kes tavaliselt ei võtnud nädalalehte kätte. Toona sai võistluslikult ka jälgitud, kas ja kelle loo korjab ERR, Delfi või Postimees refereeringuga üles. 

MARVEL RIIK 

Minu ajal oli toimetuses vahva seltskond: mõtlik tegevtoimetaja Marko Tooming, kes jagas auditooriumiga oma tarkust tükkhaaval, tehniline toimetaja
Lauri „Panter“ Lumiste, kes jõi kanget kohvi kõige suuremast kohvikruusist, mida ma eales näinud olen, ning kultuurnikust ajakirjanik Allar Viivik, kes ebaeestlaslikult suutis absoluutselt igat päeva alustada rõõmsameelselt.

Marvel Riik, ajakirjanik

Leht uuenes sisult ja vormilt

Töötasin Harju Elus 2005. aastast kuni 2019. aastani ehk ajal, kui leht muutus nii vormilt kui ka sisult väga palju. Mustvalgest Harjumaast sai värviline Harju Elu, millel oli ka tänapäevane veebileht. Suurte muutuste aeg on alati huvitav, eriti kui saad oma ideedega kaasa aidata. Suuremates väljaannetes ei pakuta ajakirjanikule nii mitmekesist teemavalikut, kui maakonnalehes töötades. Seega peab maakonnalehe ajakirjanik enam-vähem kõigel maakonnas toimuval silma peal hoidma. Ning mis maha ei murra, teeb tugevamaks.

MARKO TOOMING 

Harju Elus sai koos töötatud väga toredate inimestega, kellest osa on jäänud ajakirjandusse, osa läinud mujale. Kui töötatud ajast jääb mälestusi aastateks, on see aeg asja ette läinud. Mis saab tulevikus, ei tea õnneks keegi. Aga õnne ja edu tuleb Harjumaa ainukesele maakonnalehele ikka soovida.

Marko Tooming, Harju Elu endine tegevtoimetaja

Väike, aga tubli leht

Tulin Harju Elusse tööle kaks ja pool aastat tagasi – poole kohaga ajakirjanikuks. Poole kohaga, sest nõnda pakuti ja see mulle ka sobis, sest nii saan ka islandi keelest romaane tõlkida ja giiditöödki teha. Lehes üritan kajastada kohaliku elu sotsiaalseid ja kultuurilisi sündmusi, probleeme ja saavutusi – pigem vähem poliitikat. Harju Elu ei ole siiski Harjumaaga piiratud, kuigi nagu nimigi ütleb, keskendume me sellele. Ei välista me ka Tallinna, kui seal midagi harjumaalastele põnevat toimub, ent otseselt pealinna häälekandjaks pole me veel pürginud.

Olen üritanud leida huvitavaid inimesi, sõltumata nende elukohast, kelle tegemised meie lehe lugejatele korda võiksid minna. Mainiksin südamlikku persoonilugu Hardo Pajulast, kus ta räägib oma teekonnast majandusteadlasest nn pseudoteadlaseks ja vabanemist rängast alkoholismist, mis oleks ta peaaegu hauda viinud. Samuti persoonilugu tunnustatud lavastajast, teatri- ja filminäitlejast Hendrik Toomperest, kes näitas end ootamatust küljest – nimelt oli ta maalima hakanud ja avas oma esimese näituse. Või intervjuud Islandi endise välisministri Jón Baldvin Hannibalssoniga, kes mängis olulist rolli Eesti iseseisvuse tunnustamisel mitte ainult Islandi, vaid kogu lääne poolt.

ASKUR ALLAS 

Eriti köidab mind aga ajalugu ja rahvapärimus ning sellest on lehe viimasel küljel olnud õnneks võimalus korduvalt kirjutada. Nii olen lugejani püüdnud tuua teadmisi rahvakalendris olulistest tähtpäevadest, kui need on kätte jõudnud. Viimati madise- ja mihklipäevast ning sügisesest pööripäevast; ajaloo vallast aga Balti keti 35. aastapäevast 23. augustil.

Ajaleht Harju Elu on olnud pikka aega üks olulisemaid infokanaleid Harjumaa elanikele ja loodetavasti jääb selleks veel kauaks, vaatamata uue meedia pealetungile ja väljaannete koondumisele suurte kontsernide kätte. On ju Harju Elu üks väheseid sõltumatuid maakonnalehti, mis ei kuulu ühelegi suurele meediamajale. Ilmselt seetõttu on siinne õhustik ja tööstiil vabam ja loomingulisem. Olles varem pikki aastaid töötanud ajakirjanikuna Eesti Päevalehes, Eesti Ekspressis ja Äripäevas, võin seda kinnitada. Soovin, et meie väike, aga tubli leht saaks veel kaua lugejaid rõõmustada.

Askur Alas, ajakirjanik