Geopeitus on vabaõhu-aardejaht, mis pakub põnevat meelelahutust nii Eestis kui mujal maailmas, nii linnas kui metsa vahel – ja seda igaühele, kes vähegi viitsib. „Aarete“ leidmiseks on vaja vaid mobiiltelefoni ja Geocachingu äppi ning kasuks tuleb ka veidi ette valmistuda.

Veidi lihtsustatult käib see nii: keegi peidab kuskile „aarde“, milleks on veekindlalt suletavas karbis või topsis olevad sümboolsed esemed (nt mänguasjad), selgitus juhuslikule leidjale (et ta aarde ilusti tagasi paneks), logiraamat, kuhu kõik leidjad oma külastuse kirja peavad panema, pliiats ja pliiatsiteritaja. Siis jagatakse aarde koordinaate, kirjeldust ja leidmise vihjeid portaalis geopeitus.ee ja/või geocaching.com. Nüüd võivad kõik huvilised, kes seda näevad, võtta oma telefoni, GPS-seadme või täpse maakaardi või kõik kolm korraga ning minna aaret otsima. 

Geopeituri varustusse kuulub ka pealamp, et pimedates kohtades või hämaras aardeotsingutel käed vabad oleksid. Samuti kindad, matkasaapad/kummikud ja riided, mida pole kahju ära määrida. Looduses otsimisel on abiks otsimiskepike (üldjuhul leiab selle aarde lähedusest), millega saab ettevaatlikult võimalikke peidukohti läbi torkida. Looduse segipööramine ja sambla katkumine on geopeiturite kogukonnas eriti taunitav. 

Aardejaht on lahe

Paar nädalat tagasi käis ka selle loo autor aardeid otsimas. Ilmad olid siis soojaks läinud ja tekkis tahtmine veidi looduses ringi käia. Aardejaht annab sellele teatava eesmärgi ja põnevuse. See mäng viib sind tihtipeale seni käimata kohtadesse, vaatamisväärsuste juurde või muidu looduskaunitesse paikadesse. Võib näha kohti ja näha rajatisi, millest enne aimugi polnud. 

Olen algaja, sedapuhku käisin koos oma 14-aastase poja Anskariga aardeid otsimas kolmandat korda. Temaski on see tegevus huvi tekitanud. Kõik sai alguse Lahemaal, Käsmu metsas ja rannas, kus tegime ligi 10 km pikkuse ringi. Teine retk oli Suurupi kanti, kus saab näha nii tuletorni, udusireeni kui rannakaitsepatareisid. Mõlemal korral sai kaardi pealt välja vaadatud 4–5 aaret, marsruut paika pandud ja enamik aardeid ka üles leitud. Vaid üks jäi leidmata, sest vajas liiga uljast turnimist – aaretel ongi erinevad raskusastmed nii peidukoha kui maastiku osas, algajal ei tasu end üle hinnata. Kõige karmimad aarded vajavad lausa akvalangistivarustust, kõrgele puu otsa ronimist või kõrgema matemaatika teadmisi. Seega tasub neid raskusastmeid silmas pidada.

Suurupi udusireeni kohta saime aga aarde kirjeldusest põnevat infot: tänaseks uppi vajunud sõrestiktorni otsas asunud sireen ehk nautofon tekitas uduse ilmaga perioodilisi huilgeid, mis kostsid ligi 28 km kaugusele merele. „Suurupi lehmaks“ hüütud sireen töötas veel 1993. aastalgi.

Nüüd, kolmandal korral seadsime sihi ühte Tallinna lähivalda. Et tulevaste geopeiturite otsimisrõõmu mitte ära rikkuda, jätan kohad täpsustamata. 

Esimene aare jäi leidmata, sest pidi asuma ühe sildi sees või juures. Ent silt oli teetööde tõttu kuhugi „ära läinud“. Ent samas kandis, teise sildi all oli teine aare, mille üles leidsime. Esialgne pettumusvari asendus naerul nägudega. Pisike topsike oli paraku oma algsest peidukohast maha kukkunud, seega sai see sinna tagasi kinnitatud – pärast seda, kui olime
topsiga auto juures käinud ja seal sees olevasse logiraamatusse oma nimed ja leidmise kuupäeva kirjutanud. 

Mõnel aardel on valvur

Järgmise aarde leidmiseks tuli juba matk ette võtta – mis aga oligi tänase väljasõidu üks eesmärke. Vihm oli järele jäänud ning päikegi piilus pilvede vahelt välja. Telefonis Geocachingu äpp lahti ja siht paika! Aeg-ajalt kontrollisin, kas liigume ikka õiges suunas – äpp näitab sedagi, mitu meetrit sind aardest lahutab. Ühel hetkel aga hakkasime lähenemise asemel hoopis uuesti kaugenema, kuigi üldine suund oli justkui ikka õige. Lugesime uuesti aarde asupaiga kirjeldust ja saime aru, et oleksime juba varem pidanud tee pealt metsa pöörama. Nüüd tuli üle langenud puude ja pidevalt teed takistava võsa rassida. Vaatasin telefoni tihedamalt ja hüüdsin: 105 meetrit! 90 meetrit! 64 meetrit! Kuni lõpuks kohale jõudsime.

See aare oli peidetud toru sisse – tüüpiline peitmise kohti, kui mingi torukonstruktsioon saadaval on. Kui taskulambiga sinna sisse valgustasin, hoides pead toru otsa juures, ehmatasin end sõna otseses mõttes selili – torust jooksis mulle peaaegu näkku hiir! Seega võib mõnel aardel ka valvur olla.

Plaanis oli veel üks aare üles otsida, kuid pärast paarikilomeetrist matkamist otsustasime sellest loobuda – aastaaeg oli liiga vesine, aarde juurde pääsemiseks tulnuks kas põlvini vees kahlata või suure ringiga õnne proovida. Ning poisil oli järgmine päev koolipäev. Kuid kaks aaret leidsime siiski üles ja ühe kätte saamiseks tuli lausa „koletisega“ rinda pista!

Aarete ja mängijate hulk kasvab pidevalt ning aardeid on peidetud isegi Antarktikasse ja kosmosesse.

Rutiini peletamiseks leiutavad geopeiturid pidevalt uusi peitmisviise ja -kohti. Vahel tuleb nt otsida mitte aaret, vaid veebikaamerat ja lasta sellel endast pilt teha. Lisaks tava-aaretele on olemas nt mõistatusaarded, kus tuleb mõistatus lahendada, ja multiaarded, kus on mitu otsimispunkti, mis tuleb läbi käia.

Kuidas tekkis geopeitus?

Geopeitus sai alguse 3. mail 2000. aastal USA-s, kui David Ulmer peitis esimese aarde (see leiti järgmisel päeval üles). Vaid päev varem, 2. mail, muutus GPS-i täpne kasutus tavainimestele kättesaadavaks. See lõi nüüdseks üle maailma levinud peitmis-otsimismängu jaoks eeldused. Sama aasta septembris loodi mängu veebisait geocaching.com, mis pani sellele aluse.

Mängu mängitakse searchlogistics.com andmeil vähemalt 196 riigis ja kokku on maailmas peidetud üle kolme miljoni aktiivse aarde (neist Eestisse ligi 5000). Aarete ja mängijate hulk kasvab pidevalt ning aardeid on peidetud isegi Antarktikasse ja kosmosesse. Nimelt peideti 2008. aastal üks aare rahvusvahelisse kosmosejaama, kust see leiti alles viis aastat hiljem. 

Mängu rahvusvaheliseks nimetuseks on kinnistunud geocaching. Geopeitus.ee andmeil on eestikeelse nimetuse „geopeitus” autoriks Enn Veenpere, kes koos Hannes Veenperega peitis Eesti esimese aarde 10. veebruaril 2001 Valgamaale. 

„Geomugu“ ja teised põnevad sõnad

Geopeitusealane eestikeelne sõnavara täieneb pidevalt ja sisaldab hulga originaalseid termineid, millest tavainimene niisama aru ei saa. Vahvamatest võiks näiteks tuua „geomugu“ – geopeitusest mitteteadlik isik, segaja aarde peidukoha juures. Sõna on ilmselt tuletatud Harry Potteri raamatutest, kus võluvõimeid mitteomavaid isikuid kutsuti mugudeks (in. k-s muggler). Või siis „FTF-sõltlane“. FTF on lühend ingliskeelsest sõnaühendist first to find – nii kutsutakse aarde esmaleidjat. FTF-sõltlane on geopeitur, kes püüab iga hinna eest uue aarde esimesena leida. Geomaanteeks nimetatakse aga geopeiturite poolt sisse tallatud rada, mis viib otsejoones peidukohta.

Teadaolevalt on Eestis aardeid kõige kiiremini leitud paar minutit pärast aarde geopeitus.ee veebisaidil avaldamist. Geopeitus.ee ongi Eesti geopeiturite koondumiskoht, kus leiab infot nii aarete, ühisürituste, mängu ajaloo jpm kohta, samuti foorumi. 

Näiteks toimub mai lõpus 24-tunnine geopeituse ralli Harjumaal, suvel aga geopeiturite kokkutulek ehk „olümpiamängud“ Lõuna-Eestis. Praegu aga valib kogukond seal juba 16. korda aasta aaret. Rändkarikas, kuhu on peitjate ja aarde nimi peale graveeritud, antakse traditsiooniliselt üle geojaanipäeval, mis toimub nädal pärast tegelikku jaanipäeva ja mis on Eesti geomaailma tippsündmus. Seal tunnustatakse ka teisi möödunud aasta jooksul silma paistnud geopeitureid. 

Lõpetuseks sobib geopeiturite kõnekäänd: kes ühegi aarde on leidnud, ei saa enam kunagi muguks tagasi. →

HEA TEADA

Geopeituse põhireeglid:

Aaret otsides väldi pealtnägijaid, et sinu tegevus ei tekitaks kõrvalseisjates kahtlust.

Kirjuta oma külastusest teade logiraamatusse: aeg, nimi, mida võtsid, mille asemele jätsid.

Aardest võid võtta mõne asja ehk „geonänni“ kaasa, aga mitte kirjutusvahendeid jms tarvilikku. 

Kui võtsid, siis jäta aardesse midagi vähemalt samaväärset. Toitu, vedelikke, lastele keelatud asju jms panna ei tohi.

Pane aare samamoodi sinna, kust selle leidsid, ära paiguta seda uude kohta.

Teata oma leiust geopeitus.ee veebis.

Kui peidukoht pole sinu arvates sobiv, koordinaadid valed, aare on ära võetud vms, teata sellest aarde omanikule.

Palun ära lõhu midagi, ära kaeva, ära tuhni maad, ära katku sammalt!

Allikas: geopeitus.ee