Mööblikontserni Standard üles-ehitaja ja pika-aegne tegevjuht Enn Veskimägi müüs mõned aastad tagasi küll oma elutöö, aga soov elu Eestis paremaks muuta on tal endiselt alles.
Standardil läks hästi, miks te suurettevõtte õigupoolest müüsite?
Enn Veskimägi: 70% meie viimase aja tegevusest oli hotellide sisustamine, meil oli tellimusi araabia maadest, Kesk-Euroopa ja Skandinaavia riikidest. Tavaliselt oli meil töös korraga kuus kuni kaheksa hotelli. Tööpuudust 230 töötajaga ettevõttel ei olnud. Covid muutis aga maailma. Turism seiskus, hotellid ei investeerinud enam. Ka mina haigestusin, taastumine võttis kaks aastat. 2022. aasta suveks oli tellimuste maht kahanenud 16 miljonilt kolmele miljonile. Ka büroomööbli äri, meie teine suund, kukkus koomale, koroona tõi kodukontorid.
Elus olen küll palju sadulasse tõusnud (Enn Veskimägi on Eesti jalgratturite liidu juhatuse liige alates 1992. aastast – toim), aga seekord tundsin,
et turg kukkus kokku, energiahinnad läksid lakke ja ka valitsuse suhtumine eksportivasse tööstusesse oli väga leige, kui mitte olematu. Müüsin ettevõtte. Ka passi vaadates oli aeg õige.
Haridus on eluaeg olnud teile südameasjaks. Nüüd on valitsusel taas käsil haridusreform. Ühe suunana kaalutakse hariduse muutmist tasuliseks. Mis meelt olete teie, kas kõrgharidus peaks tasuline olema?
Lühike vastus – jah, sest praegune hariduse rahastamise mudel pole jätkusuutlik. Soovitasime valitsusel minu eestvedamisel juba tööandjate keskliidu manifestis 2007. aastal kõrgharidus osaliselt tasuliseks muuta. Ega keegi ka siis öelnud, et see on vale tee. Iga valitsuse liige, minister oli neljasilmavestluses sellega päri. Aga otsuseni pole me siiani jõudnud.
Mind häirib, et puudub poliitiline vastutus, halbade otsuste tegijad marsivad uhkelt valimistelt valimistele, jättes tehtud vead rahva kanda.
Millise kännu taga siis reform seisab?
Mõned nädalad tagasi rääkisin peaministriga, ütlesin temalegi: Kristen (Kristen Michal – toim), tehke nüüd ära, valitsuses pole enam sotsiaaldemokraate, kes pidasid tasuta kõrgharidust oma edulooks. Tehke ära! Vastus oli: Enn, minule sa ei pea seda seletama, räägi rektoritele.
Hiljaaegu, pärast taasvalimist Tallinna tehnikaülikooli rektoriks oli Tiit Landiga pikem usutlus Vikerraadios. Ka temalt küsiti: kas osaliselt tasulisele kõrgharidusele üleminek oleks mõistlik? Vastuseks leidis rektor, et just ettevõtjad peaksid panustama rohkem kõrghariduse rahastamisse, mitte et osal erialadel kehtiks õppemaks. Mida auväärt rektor ettevõtjate suurema panustamise all mõtles, see jäi kahjuks lahti rääkimata.
Samas on meil üheksa kõrgkooli, seda on selgelt palju. Nõukogude ajal oli neli, polnud ka võimalust õppida välismaa kõrgkoolides. Nüüd on meie rahvaarv kahanenud, aga kõrgkoole on pea poole rohkem – see pole loogiline.
Praegu on poliitikud eesotsas haridusministriga välja öelnud, et teine kõrgharidus saab olema tasuline…
Ka see ei ole jätkusuutlik rahastamisskeem, sest kui palju meil neid teise kõrghariduse taotlejaid ikka on. Minu ja paljude teiste ettevõtjate seisukoht on: kui inimene ise ei maksa, siis teeb ta oma valiku kergekäeliselt. Täna on ju konkurents õppurite pärast nii gümnaasiumide kui ka paljude kutse- ja kõrgkoolide vahel. Sest küsimus on pearahas – iga õpilase pealt maksab riik pearaha. Iga kool tahab rohkem õppureid. Meil üritatakse tasulise õppega viivitada seni, kuni krahh on käes. Juba sügisel tulevad eelarve läbirääkimistel suured vastuolud hariduse rahastamise pärast.
Peale selle konkureerivad meie kõrgkoolid õppurite pärast mitte ainult omavahel, aga ka kõrgkoolidega Taanis, Inglismaal, Hollandis…
Noorte õpihimu ja valikuvõimalusi tuleb vaid tervitada. Küsimus on, miks 70% meie gümnaasiumide lõpetajatest peab minema edasi õppima ülikooli. Soomes on see protsent 40, ülejäänud lähevad ametiõppesse.
Mis on need erialad, mis teie arvates tuleks tasuliseks muuta?
Kutsekoda teeb meil pidevalt turuanalüüse, OSKA-analüüse, kus on selgelt välja toodud, millised erialad on nõutavad, kus valitseb aga ületootmine. Ka valitsusel on need uuringud olemas. Tasuta võiksid olla esmajoones riigile vajalikud erialad, kus napib kaadrit – suur puudus on õpetajatest, inseneridest, arstidest-õdedest. Selge ületootmine on meil pehmetes valdkondades – meil koolitatakse liiga palju ärijuhte, haldusjuhte, ka on juristide ületootmine. Haldusjuhtimist õpetatakse meil näiteks kuues ametikoolis ja üheksas kõrgkoolis.
Neljal protsendil Swedbanki hoiustajatest on hoiused kasvanud, kümnel protsendil püsivad need samasugused, ülejäänutel on hoiused vähenenud. See tähendab, et aina enam inimesi elab säästudest.
Tooksin selle teoreetilise jutu illustreerimiseks vaid ühe näite praktikast. Veerand meie tänastest matemaatikaõpetajatest ei oma nõutavat kvalifikatsiooni, teine veerand on üle 60 aasta vanad ehk peatselt pensionile siirdumas. Ainult pooled matemaatikaõpetajatest vastavad kvalifikatsioonile ja jätkavad tööd tõenäoliselt ka lähitulevikus. Nii et suure tõenäosusega meie matemaatikaõpetajate arv väheneb lähitulevikus veelgi.
Õpetajate streigiähvardus palga pärast on pidevalt õhus, aga et just reaalainete õpetajatest nii suur puudus on, küllap on sellel mõni teinegi põhjus kui vaid palk?
Toonane haridusminister Tõnis Lukas leiutas 2011. aastal kitsa matemaatika. Nüüd on meie gümnaasiumiprogrammides lai ja kitsas matemaatika. Kitsas on mõeldud neile, kes lähevad õppima äri- või haldusjuhtimist, pehmemaid erialasid. Laia matemaatikat õpivad siis insenerid ja tulevased reaalainete õpetajad. Tänastest gümnaasiumilõpetajatest 60% teeb lõpueksami kitsas matemaatikas, kusjuures selle sees on 10% veel neid, kes õppisid laia matemaatikat, aga eksami teevad parema hinde lootuses kitsas matemaatikas. Kui jätkame kitsa matemaatikaga, on tulevikus meil veel vähem insenere ja reaalainete õpetajaid.
Ometi leiavad ka haldusjuhtideks koolitatud omale ameti, leiavad töö…
Need inimesed on hakanud meid juhtima, paljud on siirdunud poliitikasse. Ministritelgi on reeglina noored, äsja kõrgkooli lõpetanud nõunikud. Mis nõu oskavad nad anda? Mina ei tea.
Ja nüüd ongi Eesti Vabariigi valitsus tõepoolest hädas, küsib ettevõtjatelt nõu. Kokku on kutsutud efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda, kuhu kuulub 12 tuntud ettevõtjat. Kui teie kuuluksite nõukotta, mida soovitaksite valitsusele?
Covidi lõppedes kutsus ka tollane peaminister Jüri Ratas ettevõtjad kokku. Ma ei taha öelda, et valitsusel oli siis või on praegu mõistus otsas, aga olukord on keeruline küll – majandus on languses olnud kolm aastat järjest. Vahepeal tuli statistikaametilt signaal küll väikesest majanduskasvust, mis osutus aga jätkuvalt –0,3-protsendiliseks majanduslanguseks. Lohutavat on vähe – juulis tõuseb käibemaks, kõiki elanikkonna gruppe puudutav koormine. See kiirendab taas inflatsiooni. Nõukoja kokkukutsumine oli paratamatu – valitsus peab kellegi ära kuulama. Kindlasti on see hariv kuulamine. Kui palju meid arvesse võetakse, seda näitab aeg. Minu kogemus ütleb, et ettevõtjaid küll kuulatakse, aga kuulda ei võeta. Samas on valitsusel hea öelda – me ju kaasasime arutlusse ettevõtjad.
Maksude tõus, koormiste suurenemine on teatud mõttes paratamatu – koroonale järgnes täiemahuline sõda Ukrainas. Kuskilt peab raha kaitsekuludeks tulema.
Tänaseks on olukord tõepoolest drastiliselt muutunud. Lahtise käe poliitikaga alustas aga juba Jüri Ratas, Kaja Kallas jätkas ülekulutamisega. Juba enne eelmisi riigikogu valimisi oli eelarves 1,7-miljardine puudujääk. Ükski erakond sellest ei rääkinud, see oli nagu petuskeem valijate tarvis. Maksufestivaliks läks alles pärast valimisi. Mis kõige hullem – minus tekitab natuke hirmu, et need, kes Eesti majanduse sellesse seisu viisid, on nüüd Brüsselis veel kõrgematel kohtadel. Kui ka teised riigid saadavad Brüsselisse oma ebaõnnestunud poliitikud, siis ei tasu meil imestada, et sealt tuleb väga palju jaburaid otsuseid, et Euroopa Liit on ülereguleeritud. Mind häirib, et puudub poliitiline vastutus, halbade otsuste tegijad marsivad uhkelt valimistelt valimistele, jättes tehtud vead rahva kanda.
Maksud küll tõusevad, elukallidus kasvab, aga statistika kinnitab, et ka pankades olevad hoiused kasvavad. Siin on justkui vastuolu?
Läinud sügisel, mil jälle kõlas valitsejate jutt hoiuste kasvust, palusin Swedbankist täpset teavet. Vastus oli: neljal protsendil Swedbanki hoiustajatest on hoiused kasvanud, kümnel protsendil püsivad need samasugused, ülejäänutel on hoiused vähenenud. See tähendab, et aina enam inimesi elab säästudest.
Kas Eesti majanduse mõni ärisuund väärib teie arvates tunnustamist?
Praegu tundub, et tunnustamist väärivad ainult need ärisuunad, kus makstakse toetusi. Ettevõtluses, nagu teistelgi elualadel on liikvel palju toetusi. Ja neile käib jaht. Iga makstav toetus solgib aga minu arvates turgu. Riigikontrolör Janar Holm on andnud kogu meie eelarvesüsteemile koos toetustega karmi, aga minu arvates õiglase hinnangu.
Kas uus koalitsioonileping, mille koostamine kestis ajalooliselt kaua, annab meie tuleviku kohta positiivseid noote?
Koalitsioonileping sai kaua tehtud, aga kas ta kaunikene on, kahtlen. Kirja on pandud üle 400 punkti. Ei kujuta ette, kuidas saavad need 400 punkti kahe aasta jooksul täidetud. Piisanuks ehk viiest eesmärgist, mis kindlalt tehtud saaks. Kui kõike lubatakse, ei lubata sisuliselt mitte midagi.
Kes teie arvates peaksid meil valitsuse moodustama, et me olukorrast pääseksime?
Seda on minult varemgi küsitud, olen mõelnud. Eesti tööandjate keskliidu volikogus on 30 ettevõtjat, 15 neist on erinevate majandusharude liitude juhid ja 15 suurettevõtete tippjuhid. Neist inimestest saaks kokku panna vajadusel kaks spetsialistide valitsust. Seda on tehtud teisteski riikides, kus majandusega ollakse ummuksis. Näiteks Itaalias või Lõuna-Koreas. Katsetada võiks Eestiski – kaotada pole meil midagi.
