Lähiajaloos on arhitektuuri, mis varsti tagasi elurikkuseks saab. Üheks selliseks on endiseaegsete Tallinna tööstusettevõtete kaunimates looduspaikades asuvad puhkemajad ja saun-suvilad.

Eriprojektide järgi ehitatud hooneid on Harjumaal palju. Harku valla Vääna jõe ääres suisa kümmekond. Neist tänaseni püsti Vääna jahiloss, Tallinna EPT Tugamanni uhke puhkekeskus, EKE loss, tootmiskoondise Kooperaator saun-suvila, sideettevõtete saunakompleks jt.

Puhkemajade teenuste kasutajad olid põhiliselt oma asutuste töötajad. Peeti suve ja talvepäevi, pulmapidusid ja sünnipäevi. Suisa seenel ja marjul käidi! Tuldi oma pere ja sõpradega. Mingi omapärane kultuslik nähtus oli toona looduse rüpes hulgakesi saunaskäimine ja pidupanemine!

Linnas, Mustamäel näiteks, taolisi kohti nappis ja kõrvalises kohas oli otse loomulikult parem lõõgastuda. Saunaruume üüriti välja ettevõtetele, kes veel ei olnud jõudnud oma ehitada. Ühe esimese ja uhkema puhkemaja, nüüdse Jahilossi nimelise tee äärde raiusid palkidest käsitsi 1966 aastal üles Vääna metskonna mehed. Toona kuuluti Tallinna Rohelise Vööndi Metsamajandi koosseisu.

Vaid seinad ja katus on säilinud Vääna kurikuulsast Jahilossist. Tõsi, “lossiks” saab seda metsa, Vääna jõe lookesse peitunud imposantset palkhoonet, mille ehitasid Vääna metskonna mehed, vaevalt nimetada. Aga peod, mis seal toimusid, olid enam kui kuninglikud. 

Metsi hooldati hästi, nimetati linna kopsudeks ja lageraiet tehti vähe. Üle kolmekümne aasta oli praegu küpses eas Mai Oja nimeline proua Vääna Jahilossi perenaine, toonase ametinimega komandant. “Tallinna Viru varietee šveitser oli toonaste mõõdupuude järgi minu kõrval poisike,” muheleb Mai.

Pidu, pidu!

Kui juba linnast välja ja metsa jõuti, pidi pidu saama. Metsapeo puhul jäid linnamured Tallinna sildi taha, lipsusõlmed lasti lõdvaks ja daamid võisid kilgata. “Mingi kõmu oli lahti läinud, et Vääna Jahilossis saab kõige vingemat pidu ja meie juurde soovijaid oli palju,” sõnas Mai.

Käisid Norma, Salvo, Kalevi kommivabriku, Punase Reti, raadio ja telerahvas, Ookeani meremehed, õpilased ja õpetajad, talisuplejad, kõrgkoolide õppejõud jt. Kujunes välja traditsioon, et meie juures tantsiti perekonnavalssi. Ühe Tallinna miilitsate perepeo sisustaski pidev perekonnavalsi tantsimine, sest just teistest rahvustest prouadele meeldis see kõige rohkem. Kõige omapärasem oli täies paraadmundris nudistide suvise kokkutuleku osavõtjate poolt tantsitud perekonnavalss.

Ilmlõpmata unustati sauna maha saunariideid. Ju kuulus see siis peo juurde. Kord panid jahilossis kaks päeva pidu kolmsada üleliidulise mootorratturite kokkutulekust osavõtjat. Pidu oli nii kõva, et üks osavõtja unustas mootorratta jahilossi. Aga erinevalt pesuesemetest tuldi mootorrattale hiljem siiski järgi.

Osa saunalisi oli nagu ikka mõnikord eraldunud ja käsikäes looduslüürikat nautimas, sest armastus töökohal, mõningad tööjutud või pereprobleemid said just Vääna jõe käänulistel kallastel sirgemaks.

Gustav Ernesaks oli oma akadeemilise meeskooriga naasnud Saksamaa reisilt. Oli olnud palgapäev ja vist ka prisket preemiat makstud. Ikka sularahas, nagu toona kombeks. Aga metsas ja mehed suure hulga väikeste rahatähtedega, mis pidevalt taskutest välja kukkusid.

Jahilossi kauaaegsel perenaisel Mai Ojal on, mida meenutada. Fotod Heinart Puhkim 

Üks mees oli peitnud aluspükstesse, aga seegi ei aitand. Vääna jões oli nähtud ujuvaid rahatähti ja hommikul märgi rahanutsakaid. Kogu meeskoori repertuaar oli vaatamata pidevale rahalugemisele läbi lauldud.

Tehnikatudengid leidsid kindla tee Jahilossi. Kord olla üks tudeng liigselt vägijooke pruukind ja pidand üleliigse nurga taha toimetama. Tulnud aga näost kaame ja kaineks ehmatatuna seltskonda tagasi teatega, et mingi jama juhtunud: tema okse olevat omatahtsi kõndima läinud! Mindud siis vaatama ja leitud siil lipuväljakul kakerdamas.

Juhtus ka õnnetusi

Nagu elus ikka pole kõik lill ja lustipidu. Ühes pulmas olevat noorem seltskond otsustanud keset platsi pruudi nime murukamarasse kaevata, et oleks parem pildistada. Vanemad pidulised olevat küll palunud, et ärge tehke, see toovat õnnetust! Järgmisel hommikul olevatki pruudi uppunud isa Vääna jõest leitud.

Üks seltskond olla terve öö laulnud toonases mõistes nn riigivastaseid ja roppe laule. Tagatippu unustanud lauliku maha. Kuna keegi sellele järele ei tulnud, viis Mai lauliku koju ja peitis enda arvates hästi ära. Et pahandust ei juhtuks.

Mingi aja pärast sai ta kutse Tallinna Muusikakeskkooli direktori juurde. Kuna ta poeg Urmas Sisask õppis selles koolis, aimas ema süda halba. Nii oligi. Ühel hetkel olevat null klassi ehk kuueaastased õpilased hakkand mööda Kivimäe kooli koridore tatsama ja pudikeeles kilkama marsilaulu “Oi tsihh, oi tsahh, oi tsahh, oi velled, me metsavennad oleme…”.

Direktor olla sõnanud, et piir geniaalsuse ja selle teise vahel on olematu ja mõnikord seal vahet polegi. Urmas olla kooli edasi jäetud ja mitte midagi ei juhtunud. Aga laulikut tagasi ka ei antud. Ju siis õpsid käisid ka mõnikord metsasaunas pidu panemas.

Praeguse Vääna Jahilossi paremad päevad hakkasid otsa saama 2000ndatel aastatel, kui selles imekaunis kohas jõulumaa ning ülestõusmispüha etendusi tehti. Sealt edasi on hilisajaloo arhitektuuripärandi ümber vaikus ja ühesuunaliselt käivitunud saunapalkide maapinnani tasandumise protsess.

Fotoallkiri: