Eesti saab ja peab olema uhke oma suurkujude üle. Meil on neid palju ja nooremate põlvkondade kohus on mäletada, mälestada ja jäädvustada inimesi, kelle elul ja tööl on suur roll meie rahva kujunemisel. Üheks selliseks meheks on kindlasti Gustav Ernesaks

Gustav Ernesaksa saatus sõltus sõjast, sõjaga kaasnevatest tragöödiatest ja hiljem kujunenud paratamatusest. Sellest hoolimata suutis ta helilooja ning dirigendina säilitada vähemalt osaliselt kultuuriruumi, mille hävitas sõda,” lausub Delfi ja Eesti Päevalehe peatoimetaja, korraldajate esindaja Urmo Soonvald.

Kümnel juunikuu õhtul mängitakse Noblessneri sadamalinnakus Tallinn Shipyardis Gustav Ernesaksa elu käsitlevat sõna- ja koorilaululavastust “Hakkame, mehed, minema”, mille teksti kirjutas Andra Teede, lavastas Veiko Tubin ja nimiosa mängib Gert Raudsep. Kõrvalrollides on Kait Kall. Lavastuses lööb kaasa ka Rahvusooper Estonia poiste- ja noormeestekoor Hirvo Surva dirigeerimisel.

Teised Ernesaksast

Näidendi autor Andra Teede: “Ernesaksa surmast on möödas üle kahekümne aasta ja tema legendi mäletades kipume unustama, et tähtsa isiku sees oli ka lihtsalt mees. Spordihuviline, huumorisoonega, sõnaosav, sarmikas, palju suurepäraseid seiklusi läbi elanud tõeline lauluarmastaja. “Hakkame, mehed, minema” vaatlebki inimest taktikepi taga ja proovib vastata küsimusele, mida me peaksime teadma oma lauluisast.”

Me peaks teadma palju rohkem mehest, kes on loonud Eesti rahvale meie kui rahva säilivuse sümboliks saanud koorilaulu “Mu isamaa on minu arm”. Paljude jaoks on see Eesti nn alternatiivhümn, kuid kindlasti on see laul, mida sajad tuhanded ootavad iga laulupeo lõpulauluna.

Lavastaja Veiko Tubin ütleb: “Gustav Ernesaksa lugu räägib lisaks kõigele muule eestluse püsimajäämisest ja laulu võimust. See on harukordne võimalus vaadata Eesti ühe suurkuju ellu nii mälestuste kui ka koorimuusika kaudu. Nii nagu Ernesaks lõi pärast sõda noorusest pakatava RAMi koori, on lavastuse läbivaks teljeks Rahvusooper Estonia poiste- ja noormeestekoor, kes Hirvo Surva dirigeerimisel põimib lavastusse laulutaadi loomingu ja aitab mõtestada Ernesaksa läbi muusika. See teatriõhtu on sõnaline, muusikaline ja visuaalne rännak, kus kohtuvad erinevad ajad, tegelased ning laulutaadi tuntud helilooming.”

Sündides hitiks

“Hakkame, mehed, minema” etendus tuuakse rahva ette enne laulu- ja tantsupidu.
1933. aastal kirjutatud meeskoorilaul “Hakkame, mehed, minema” oli omal ajal tõeline hitt, milleta ei möödunud pea ükski RAMi (tol ajal Eesti NSV Riikliku Filharmoonia meeskoor) kontsert. Kui meeskoor mööda Eestimaad ringi tuuritas ja kontserte andis, ootas publik alati pikisilmi just selle loo esitust. Laul saavutas erakordse menu tänu oma jõulisele ja meeldejäävale meloodiale, mis ei hiilanud küll peenekoelisuse poolest, kuid oli lihtne õppida. Nii võis igaüks üheslaulmisest rõõmu tunda.

Laulu teksti leidis Ernesaks rahvaluulekogumikust “Vana kannel”, mille koostas ärkamisaja rahvaluulekoguja ja keeleteadlane Jakob Hurt. Kummalisel kombel puudub kolmesalmilises laulus s-häälik, mis on eesti keeles levinuim kaashäälik.

“Hakkame, mehed, minema” sillutas Ernesaksale tee laulukaare ette. 1938. aasta üldlaulupeol, mil lugu esmakordselt esitati, võeti see publiku poolt soojalt vastu ja paluti koguni korrata. Algas Ernesaksa teekond laulupidude sümboliks kujunemisel.

Meeskoorilaulu “Hakkame, mehed, minema” peetakse tänapäevani Ernesaksa üheks parimaks teoseks. Selle menu suutis ületada vaid kümnend hiljem kirjutatud “Mu isamaa on minu arm”.

Kümme vähetuntud fakti maestro elust, millest osa on kindlasti äratuntav ka 14. juunist mängitaval etendusel “Hakkame, mehed, minema”.

1. On mänginud tennist Paul Keresega. Ernesaks oli suur spordihuviline. Noorena tegeles ta kaugus- ja kõrgushüppe ning tennisega. Kord mängis Ernesaks tennist isegi tuntud maletaja Paul Kerese vastu, kellele ta kaotas.

2. Kirglik maletaja. Kodus eelistas Ernesaks perekonnaga suhelda pigem male kui jutu kaudu. Vahel pidas Ernesaks kodutänaval maleturniire. Võitja sai auhinnaks näiteks kohvipaki või pisikese küpsetise – mida iganes abikaasa Stella parasjagu kodust leidis.

3. Unistas pillide kuninga õppimisest. Ernesaks soovis alustada oreliõpinguid, kuid kahjuks olid tema jalad selleks liiga lühikesed ega ulatunud oreli pedaalideni. Seepärast pidi ta otsustama hoopis klaveri kasuks. Oma a cappella lauludes otsis Ernesaks tihti orellikku kõla.

4. Polnud suur peopanija. Eesti Rahvusmeeskoor (RAM), kellega Ernesaks ringreisidel käis, eelistas enne kontserte pidutseda. Ernesaksal oli tükk tegemist, et mehed kainena hoida. Ise ta eriti pidutseda ei armastanud, vaid veetis enne kontserti aega üksi, jõi kohvi ja mängis peas kava läbi. Ka vabal ajal ei tarvitanud ta palju alkoholi

5. Pidi oma koori õpetama ilma nootideta. Kui tänapäeval koosneb Eesti Rahvusmeeskoor maailmatasemel professionaalidest, siis koori algusaegadel (tol ajal nimega NSV Riikliku Filharmoonia meeskoor) ei osanud lauljad isegi nooti lugeda. Ernesaks pidi tegema proove kaks korda päevas ja kuus päeva nädalas, et lauljatele laulud pähe tuupida. Õnneks ei saanud publik midagi aru ja kontserdid olid edukad.

6. “Mu isamaa on minu arm” sündis tänu õnnelikule juhusele. Teise maailmasõja ajal saadeti eesti kultuuritegelasi tagalasse Jaroslavi. Seal juhtus Ernesaks lugema ajalehte Rahva Hääl, kus oli Lydia Koidula 100. sünniaastapäeva puhul avaldatud tema luuletus “Mu isamaa on minu arm”. Ernesaksale läks Koidula luuletus hinge ja hiljem ta viisistas selle.

7. Filmihuviline. Gustav Ernesaksa vanem vend Osvald põgenes 1944. aastal Nõukogude okupatsiooni eest Ameerikasse. Vendade ühine sõber Uolevi Lassander, kes nende vahel sidet pidas, tõi Gustavile filmiaparaadi ja Gustavis tärkas sügav huvi filminduse vastu. Filmiarhiivist leiab siiani tema filmitud videoid nii ringreisidest kooriga kui kodustest sündmustest.

8. Keeldus Kommunistliku parteiga liitumast. Ernesaksa küll survestati Kommunistlikusse parteisse astuma, kuid ta ei nõustunud. Lõpuks oli Ernesaks siiski sunnitud vastu võtma koha Tallinna Linna Töörahva Saadikute Nõukogus, et rahustada KGB-d. Nimelt oli KGB-l 50ndate alguses Ernesaksa kohta toimik, kus teda nimetati riigivaenulikuks.

9. Hea huumorimeelega. Ernesaks oli suur naljamees, kelle huumorit lähedased väga austasid. Ernesaksa kodus lõõbiti ühtelugu ja keegi ei teadnud ette, millega vana Gustav järgmiseks lagedale tuleb. Pärast koori juhatamist laulupeol rääkis Ernesaks tihti nagu muuseas lauljatele mõne anekdoodi.

10. Luges raadiointervjuude ajal vastuseid maha. Oma hiilgeaegadel oli Ernesaks väga kuulus ja andis lugematul hulgal intervjuusid. Ta laskis ajakirjanikul endale alati küsimused ette saata ja kirjutas vastused hoolikalt valmis. Intervjuu ajal luges ta need lihtsalt maha, kuid suutis nii hästi näidelda, et jäi mulje, justkui räägiks ta peast.

Heili Teder,
Ekspress Meedia