Kui meie kogukkonnaga tahaks liituda mõni pagulaspere, peavad nad kõigepealt omaks võtma meie tõekspidamised, väärtused, meie suhtumise ellu, inimestesse, loodusesse ja ühiskonda tervikuna. Usk, rahvus ja nahavärv pole olulised,” arvab Lilleoru ökokogukonna liige Toivo Aalja.
Hiljuti toimus Kirde-Šotimaal Põhjamere kaljusele kaldale peitunud Findhorni kaluriküla naabruses Findhorni ökokülas ülemaailmse ökokogukondade võrgustiku (Global Ecovillage Network e GEN) konverents, kus osales kõigilt maailma mandritelt kokku ligi 300 delegaati. Eesti oli esindatud viieliikmelise delegatsiooniga.
“Pidasime Eesti jõulist tutvustamist Findhornis väga oluliseks, sest arutati 2018. aasta üleilmse ökokülade kokkutuleku korraldamist Eestis,” kõneles Eesti delegatsiooni liige Toivo Aalja, kes kuulub Rae vallas paikneva MTÜ Lilleoru kogukonna juhatusse.
“Tegelikult korraldab seda laadi üritusi ikkagi väga suur rahvusvaheline meeskond, näiteks Findhorni konverentsi korraldajate hulka kuulus nii Aafrika, Lõuna-Ameerika kui Austraalia regioonide esindajad, rääkimata eurooplastest,” rääkis Toivo Aalja, kes on Lilleoru poolt volitatud selle teema eestkõnelejaks.
Šotimaa üksikus kalurikülas Findhornis hakati üleilmse “jalajälje” vähendamise peale mõtlema juba 53 aastat tagasi, kui sinna suundus suurlinnade tormakusest tüdinud abielupaar. Mõtlesid seal üksildlases – vähemalt tollasel ajal – paigas teha midagi teisiti kui varasemas elus. Elupaigaks sai neile esialgu haagissuvila, toiduks peamiselt omakasvatatud aiasaadused. Nagu nüüdsel kokkutulekulgi. Tegeldi jooga ja teiste idamaade õpetustega.Varsti selgus, et polnud see abielupaar ainuke, kes suurlinnade kärast eemale tahab…
Elamud viskitünnidest
“Praegu elab Findhorni ökokülas ligi 400 inimest ning küla nooreneb ja kasvab jätkuvalt – korraldatud on oma haridussüsteem, meditsiiniline teenindamine, toimub aktiivne kultuutri- ja seltsielu,” pajatab Toivo Aalja Šotimaal kuuldust-nähtust. Paljud asukad, kes seal juba pikemalt elanud, on eluasemeks ümber ehitanud Šoti viski legendaarse tammise vaadi. Nii võib külas näha n-ö vaatide tänavat. Aga on ka teistsuguseid, palju uhkemaid maju. Majade ümber on reeglina lopsakad ilu- ja ravimtaimede aiad. Majas on aga kõik mugavused – neid köetakse elektri või gaasiga, ökokogukonnal on rannikul kogunisti oma tuuleenergia park, mis külale vajaliku elektrienergia annab. Need aga, kes pole elamut veel jõudnud ehitada, elavad vagunelamutes nagu ökoküla esimesed asukad. Seda aega meenutab seal vaid legendaarne vana vagun. Hellitusnimega “Number One”.
Tänaseks on Findhorni ökokülla rajatud avar külastuskeskus Universal Hall, kus saab koolitust läbi viia, aga miks mitte ka kontserti kuulata ja tantsu lüüa kuni 300 inimest.
“Meie Lilleoru tulevase keskuse saal hakkab mahutama vähemalt 200 inimest. Et Findhornis on rohkem püsielanikke ja käib ka rohkem uudistajaid, kes tahavad proovida elu sinasõpruses loodusega koos üksteisemõistmises ja võrdsuses kaaslastega, siis kulub neile ka avar keskus ära. Külaliste jaoks on neil eraldi vagunelamud. Meie elasime aga need seitse päeva telgis, “kõneleb Toivo Aalja.
Uued kogukonnad
Findhorni otsustati tänavune üleilmne konverents kokku kutsuda põhjusel, et just seal moodustati täpselt 20 aastat tagasi üleilmne ökokülade võrgustik GEN, kuhu nüüdseks kuulub mitusada kogukonda kõigilt mandritelt.
Kõige jõulisemalt kasvab liikumine Aafrikas, riikides, kus suured rahvusvahelised korporatsioonid on on maa loodusressurssidest tühjaks pumbanud. Ja traditsioonilised inimkogukonnad on kas lagunenud või kiratsevad rahvusvaheliste abiorganisatsioonide raha oodates. Nüüd on hakanud inimesed uutesse kogukondadesse kogunema, taas maaviljelust edendama, oma elu ise korraldama. Päris suurt toetust sellele suunale on näidanud mitmete Aafrika riikide valitsused, kõneles Senegali üks ökouskne linnapea tunnustavalt.
Findhornis kohal olid ka paljud neist, kes 20 aastat tagasti GENile aluse panid.
“Enamik neist olid juba eakad inimesed, üle 80ne, aga väga tegusad, lusti ja elujõudu täis, maailmas palju ringi käinud, haritud,” meenutas Toivo Aalja , kes jaanuaris tähistas oma 60. sünnipäeva.
“Eriti vitaalse mulje jättis mulle üks kuuekümmnene mehhiklane, kes on 16 aastat rännanud karavaniga mööda maailma, elades erinevates kogukondades – GENi olemus või õpetus on ju usu- ja rahvusülene Ka Findhornis oli muhameedlasi , budiste, juute, kristlasi. GENis rõhutatakse, et maakera pole enam ainult virtuaalselt ühine, ta on tõepoolest meie jaoks üks,” rääkis Toivo Aalja.
Pagulased ja Lilleoru?
Nagu paljud maailma ökokülad, on ka MTÜ Lilleoru oma 20 tegutsemisaasta jooksul tõestanud jätkusuutlikkust. “Me pole kunagi olnud mingi vanaaegne kommuun, vaid pigem uue elustiili katselabor, kus elab erineva haridusliku- ja varandusliku tasemega iniemesi ja vägagi erinevates tingimustes. Kes on ehitanud lausa villa, kes põhust maja, kes leidnud eluasemeks midagi muud. Kus ometigi suudavad erinevad inimesed tänu ühesugustele põhimõtetele koos eksisteerida. Kas MTÜ Lilleoru oleks aga nõus vastu võtma võõrausulisi ja võõra kultuuritaustaga pagulasi?” mõtiskles Aalja. “Tõenäoliselt ainult siis, kui nad võtavad meie väärtushinnangud omaks, on avatud ja tolerantsed teiste tõekspidamiste suhtes ning valmis koostööks. Meie kogukonna liikmeks ei saa isegi eestlane ilma aastase katseajata ja kellegi soovituseta, rääkimata pagulastest. Kui pagulased hakkavad ainult nõudma ja kehtestama omi reegleid ja tõekspidamisi, siis tõenäoliselt pole neid valmis omaks tunnistama ükski kogukond Eestis,” arvas Aalja.
Toivo Aalja kõneles üleilmse konverentsil Lilleorus peatselt valmivast koolimajast ja tutvustas tuletseremoonia läbiviimise asukohta. Kas 2018. aasta üleilmne GENi konverents tuleb Eestis ja kas Harjumaal Lilleorus, selgub lähiajal.
