Tallinnas võetakse suitsiidikäitumise ennetamiseks appi iluteenindajad, juuksurid, raamatukogutöötajad. Selline informatsioon jõudis hiljuti avalikkuse ette meie uudistekanalite kaudu.
Professor Merike Sisask, kas meil on enesetappudega tõesti asi nii hull, et sellega peavad hakkama kõik tegelema?
Vastab Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaaltervishoiu professor, suitsiidiekspert Merike Sisask.
Depressiooni varajane märkamine ja suitsiidikäitumise ennetamine ongi meie kõigi asi, kogu ühiskonna vastutus. See ei ole ainult spetsialiseeritud vaimse tervise abi osutajate ehk psühhiaatrite pärusmaa, väga oluline on toetus ja abi ning ennetustöö just kogukonna tasandil.
Aga võib olla on enesetapu toime pannud inimene hoopis suur egoist, ei mõtle mahajääjatele?
Sellele küsimusele on aegade algusest saati vastust otsitud. Ka suitsiidi teooriate isa Emile Durkheim on oma raamatus „Suitsiid“ seda põhjalikult lahanud. Tänase tarkuse kohaselt pole sellele küsimusele võimalik üheselt vastata. Sest suitsiidid võivad olla vägagi erinevad. Võivad olla egoistlikud või altruistlikud, suitsiid võib olla seotud sellega, et ühiskond on liiga fragmenteeritud ja individualistlik, ohver ei tunne seotust ümbritsevaga. Aga suitsiide esineb ka nendes ühiskondades, kus seotus on liiga tugev, inimene on allutatud kollektiivi tahtele ja võib tunda end allasurutuna. Kui kellegi lähedane on enesetapu teinud, siis mahajääjaile võib see tegu tunduda tõesti väga egoistlik – kuidas ta nii tegi, kuidas ta võis meid alt vedada. Inimene, kes suitsiidi teeb, tema tavaliselt ei mõtle, et ta teeb kellelegi teisele halba. Pigem annab ta enne oma teo toimepanekut mõista, et nii on kõigile kergem ja parem.
Merike Sisask Ja ikka ei suudeta lähedase vabasurma minekut ära hoida?
Suitsiidikäitumine on ennetatav ja mida varasemas suitsiidiprotsessi staadiumis seda tehakse, seda tõenäolisem on, et inimene suudab taas oma tasakaalu ja eluisu üles leida. Aga iga konkreetse inimese enesetapu etteennustamine ja ärahoidmine ei pruugi olla nii lihtne. Suitsiid on protsess, see ei juhtu üleöö, selle kujunemisloos on palju mõjutegureid, millest osa on mõjutatavad, teised aga mitte või siis on neid raskem mõjutada. Enne teo toimepanemist lahkuja kuidagi kommunikeerib seda. Ta kas väljendab oma elutüdimust, väljendab lootusetuse tunnet. Kes kaotanud lähedase, teavad rääkida, et tihtipeale ei tulnud see üllatusena. Aga šokk oli ikka.
Teie enda peres abikaasaga juhtunu, kas see pani teie suhtumist suitsiidi, suitsiidi tegijaisse, suitsiidiohvri lähedastesse kuidagi ümber hindama?
Minu enda kogemus lähedase kaotusega suitsiidi tõttu aasta tagasi ei muutnud midagi selles, mida ma juba teadsin. Aga see muutis mind emotsionaalses mõttes väga palju empaatilisemaks, ma mõistan päriselt, kui raske ja väljapääsmatu võib tunduda olukord suitsiidikriisis inimesel, ning kui raske võib olla sellel perel, kelle lähedane on suitsiidi teinud ja kes peavad siiski pärast seda tragöödiat edasi elama, pahatihti kannatades stigmatiseerituse pärast. See on pannud mind veelgi rohkem mõtlema ja tegutsema selle nimel, et ennetustöö ja vaimse tervise tugevdamine toimuks väga varakult, ammu enne seda, kui inimesel suitsiidimõtted tekivad. See on pannud mind mõtlema, kui oluline on vaimsest tervisest ja suitsiidikäitumisest ilma häbimärgistamata rääkida ning julgustada inimesi enda ja oma lähedaste eest hoolt kandma ning vajadusel varakult abi otsima.
Käes on november, hingedeaeg. Võib arvata, et sügisene kaamos suurendab ka suitsiidide arvu. Ega vanarahvas praegust aega muidu hingedeajaks ristinud…
Statistika seda levinud arvamust ei kinnita. Kui otsida suitsiidide puhul sesoonsust, siis lastel ja noortel võib esineda suitsiide rohkem pigem pingelistel perioodidel seoses koolieluga. Sügiseti, oktoobris-novembris läheb inimene looduse rütmiga kaasa, energia läheb madalamaks. Suitsiidi numbrid siis ei tõuse. Pigem võib kevadel depressiivsete kalduvustega inimene tunda end halvemini, kui kõik on õide puhkemas, kõik ümberringi on rõõmsad, aga tema ei suuda sellest kõigest rõõmu tunda. Aga ka kevadel ei näe me suitsiidistatistikas tõusutrendi. Seega sesoonsusest olulisemad on muud mõjutegurid.
Kas suitsiid on pärandatav, pärilik, nagu mõned haigused?
Kui mõnes peres on suitsiid toimunud, siis võime rääkida suuremast suitsiidiriskist selles peres. Samas on palju uuritud, kas on olemas geen, mis tõukab inimesi enesetapule. Sellist geeni pole leitud.
Olulisemaks kui geenide mõju peavad uurijad suitsiidsete kalduvustega inimese ja keskkonna vastastikust mõju. Kui kellelgi meist on kehvad geenid, aga ta elab heas suhtekeskkonnas, kus tema muresid kuulatakse, teda mõistetakse, siis on sel inimesel märksa väiksem võimalus langeda suitsiidi ohvriks kui heade geenidega inimesel, kes elab halvas keskkonnas. Halvad geenid jäävad alla heale keskkonnale.
Kas eestlastel on kalduvus suitsiidile suurem kui teistel rahvastel?
Maailma eri maades on suitsiiditase väga erinev. Eestlased kuulusid veel 30 aastat tagasi suitsiidide arvult maailma esikümnesse. Üheksakümnendatel oli riskirühmaks maapiirkondades elavad mehed, sageli alkoholiprobleemidega ja tööst ilma jäänud. Oluline roll oli selles sotsiaalmajanduslikul taustal. Kolhoosid lagunesid, töö kadus. Suitsiiditase oli siis kõrge kogu Ida-Euroopas. Eestis toimus 1994. aastal üle 600 enesetapu.
Viimase kahe aastakümnega on suitsiidide arv meil oluliselt langenud, Euroopa riikide hulgas oleme selles osas aga ikka esikümnes. Praegu pannakse Eestis toime keskmiselt 200 enesetappu aastas. Suitsiidi tõttu sureb keskmiselt neli-viis korda rohkem inimesi kui autoõnnetustes.
Kui vaadata maailmapilti, siis suitsiide on vähem riikides, kus inimesed elavad päikese ja palmide all. Elu võetakse seal stressivabamalt. Ülemäärane ja kauakestev stress aga võib viia enesetapuni. Eesti inimene ei oska pahatihti aega maha võtta.
Kes on keskmine enesetapja, milline on tema profiil?
Enesetapu panevad rohkem toime vanemaealised 65+ või nooremas täiseas, 30-ndates inimesed. Mehed neli korda sagedamini kui naised. Madalama haridustasemega inimeste hulgas esineb suitsiidi sagedamini, aga haridusega selget lineaarset seost pole. Riskirühma kuuluvad kindlasti veel vaimse tervise häiretega (eelkõige depressiooniga) ning alkoholisõltuvuses inimesed.
Kas enesetappu kavandaval inimesel peab kavatsuse täideviimiseks suur tahtejõud olema?
Seda viimast sammu astuva inimese meeleseisund on täiesti teistsugune, suitsiidi lõpufaasis on ohvri tahtejõud juba väga hapraks jäänud, tal jätkub tahtejõudu vaid viimaseks aktiks. Meie, kes me oleme täis elutahet ja elujõudu ning üritame ette kujutada suitsiidse inimese mõttemustri detaile, tundub sellise sammu astumine mõeldamatu. Aga suitsiidse inimese mõtteväli on ahenenud, ta näeb sellel hetkel oma ajutistele probleemidele lahendust ainult lõplikult elust lahkumises.
Paljud noored kolivad välismaale, lähevad õnne otsima. Kuidas mõjub võõras keskkond stressitasemele, kalduvusele suitsiidiks? Võib-olla leitakse õnne asemel hoopis õnnetu ots?
Palju on uuritud, kuidas immigrandi staatus suitsiidikäitumist mõjutab. Päris ühest vastust sellele pole ja palju sõltub kontekstist – mis asjaoludel immigratsioon toimus, kuidas vastuvõtvas riigis immigrantidesse suhtutakse, kui hästi on õnnestunud integratsioon jpm. Valdavalt näitavad uuringud, et immigrandi staatus võib olla suitsiidikäitumise riskitegur, kuid mitte kõik immigrandid ei koge raskusi, mis tekitavad vaimse tervise probleeme.
Üha rohkem töötavad inimesed kodus, eemal kollektiivist. Kuidas mõjutab see suitsiiditaset? Epideemia aegu, mil lapsed olid koduõppel, kurdeti palju vaimse tervise üle …
Ei ole teada, et kodus töötamisel oleks seos suitsiiditasemega. Koroona rangete piirangute ajal oli laste ja noorte stressitase tavapärasest märgatavalt kõrgem, kuid suitsiidinumbrite olulist kasvu polnud. Koroonapiirangute ajal polnud küsimus ainult koduõppes, vaid paljude tegurite koosmõjus. Teada on, et mingi osa õpilastest tunnistas, et neil oli koduõppel olla väga raske ja see tekitas neile probleeme. Teist sama palju väitsid, et neile koduõpe sobis ja keskenduda oli isegi parem kui teistega koos klassiruumis viibides. Valdav enamik kooliõpilastest aga arvas, et nende jaoks pole erilist vahet, kuidas õpe toimus.
Tuleks veel tagasi Delfis ilmunud artikli juurde, kus toodi esile, et erinevate valdkondade teenindajad hakkavad tegelema suitsiidiennetusega. Kuidas kommenteerite?
Artiklis nimetatud projekt „Depressioonivaba Tallinn“ on kogukonnapõhine neljatasandiline sekkumisprogramm, kus sünergia tekib nelja tasandi samaaegsest rakendamisest. Esimene tasand on inimeste üldise teadlikkuse tõstmine depressiooni ja suitsiidikäitumise varajastest märkidest ning abivõimalustest.
Teine on väravahoidjate koolitamine märkama potentsiaalset abivajajat, kellel võivad olla depressiivsed või suitsiidsed mõtted, ning julgustama teda abi otsima. Väravahoidjate hulka kuuluvad kõigi elukutsete esindajad, kes oma töö tõttu puutuvad kokku paljude inimestega ning kellel on seetõttu võimalus potentsiaalset abivajajat märgata. Sellised elukutsed on näiteks sotsiaaltöötajad, politseinikud, koolipersonal jne.
Kolmas tase on esmatasandil terviseteenuste ja vaimse tervise abi pakkujate koolitamine depressiooni optimaalselt ravima, andes neile ka lisatööriista (juhendatud eneseabiprogramm iFightDepression), see puudutab eelkõige perearste ja nende meeskondi. Neljas tase on suure riskiga gruppidele toetuse ja abivõimaluste täiendamine, näiteks suitsiidi tõttu lähedase kaotanud inimeste toetusgrupid.
