Neli korterit üle vaadatud, tekib vägisi tunne, nagu oleks väike jalutusretk ajarattal endal tehtud. Ära on käidud kodudes, kus inimesed on just viibinud ja siis millegi sunnil ootamatult lahkunud, jättes kõik nii, nagu parasjagu oli: isegi nõud on veel kraanikausis, tolle aja lehest vaatab vastu tuntuima põllumajandusajakirjaniku Olev Antoni pilt…
“Eks see meie eesmärk olegi, viia külastaja aega, mille kohaselt on korterid sisustatud,” arutleb Helena Haller, Eesti Vabaõhumuuseumi kommunikatsioonijuht.
See valgetest silikaattellistest maja on siia, Vabaõhumuuseumi serva, toodud osade kaupa Otepää lähedalt Räbi külast. Tagasi kokku pandi arhitekt Boris Mirovi projekteeritud hoone natuke eemale arhailistest palkhoonetest, mille järgi oleme muuseumit endale seni teadvustanud. Sest sellel hoonel on hoopis teine aura kui vanadel talutaredel.
60-ndate tüüpmaja. Foto Vabaõhumuuseumi arhiiv Kortermaja annab läbilõike maainimeste elust 1960. aastatest kuni tänapäevani. Originaalis püstitati see 1964. aastal. “32% elamuist püstitati aastatel 1958–1962 just selle, projekti nr 61 järgi. Nii et kes seda aega peaks mäletama, mäletab kindlasti ka selliseid hooneid, mis praegugi veel üle Eesti tooni annavad,” kõneleb Helena Haller. Nii et see valge silikaatmaja pakub rõõmu kõigile – kellele äratundmisrõõmu, kellele uue avastamise rõõmu.
Neli korterit, neli lugu
Nii nagu igal majal, nii on ka igal korteril oma lugu. Inimeste lugu – ja kõik need on tõesed. Kolmetoalises korteris elas eelmise sajandi 60-ndail aastail noor, 22-aastane neiu Maila, kes töötas Järvesalu kolhoosis, Sookuru laudas karjabrigadirina. Ja see korter on sisustatud proua Maila mälestuste järgi.
Kolmetoalises korteris elas eelmise sajandi 60-ndail aastail noor, 22-aastane neiu Maila, kes töötas Järvesalu kolhoosis, Sookuru laudas karjabrigadirina.
Kõik lihtsad asjakesed – laud, diivan, raadio “Serenada” – kõnelevad, et noorel omanikul ülearu jõukust just polnud, ka tutvusi mitte. Põrand on kaetud tüüpiliste tumedates toonides värvidega, mis sellel ajal kauplustes saada oli. Seintel pole tapeedid, vaid rulli abil peale kantud mustrid. Nagu see 60ndatel levinud oli.
Korteri kolmest toast ühte olid majutatud veel kaks noormeest, autojuht ja remondimees, keda peatselt ootas sõjaväeteenistus. Kolme peale oli neil kasutada siis ühisköök ja kuivkäimla. Veetrass küll tuli majja, aga kanalisatsioon välja ei läinud. Sooja saadi ahju küttes ja söögikeetmiseks oli köögis puupliit.
Edukas pere
Järgmises korteris, mis kajastab 70-ndate aastate ühe pere lugu, elas haritud ja edukas pere. Naine oli õpetaja ning mees mehaanik. Et selles korteris kultuurist ja haridusest lugu peeti, näitavad raamaturiiulid nii elu- kui lastetoas.
Ka mööbel on selles elamises märksa kallim, olles samas ajastutruu – ühe seina võtab enda alla avar sektsioonkapp. Ka kolmel lapsel on õppimiseks ja olemiseks täiesti normaalsed tingimused. Et pere aga kasvab, on vanematel plaanis hakata maja ehitama. “Kui avada puhvetikapp, hakkab siin mängima video korteriperenaise sünnipäevapeost,” kõneleb Helena Haller.
90-ndate algus tõi küll Eesti Vabariigi, kolhoosid said ajalooks, aga see tähendas ka mõnele vähemettevõtlikule perele töö ja sissetuleku kaotust. Igapäevase rutiinse töö asemele asus alkohol.
“Selle korteri sisustus ja lugu ei ole konkreetse perekonna lugu, vaid on mitme pere pealt kokku korjatud,” kõneleb Helena Haller. “Edukad ja õnnelikud räägivad oma lugusid hea meelega, elu hammasrataste vahele jäänud ei taha sellest kõnelda,” teab Helena Haller. Nii et seda korterit tuleb võtta kui kolhooside lagunemisaja tüüpkorterit – kriimustatud tarbeesemed tunnistavad, et siin korteris polnud minnalaskmine ja ka tülid võõras.
Mis veel?
Ja siis kontrastiks sellele on Läänemaa pere kodu aastast 2019, mil kolhoosikorra lagunemise valud olid üle elatud ja endisest kortermajast on saanud kahepereelamu läbi kahe korruse ehitatud korteritega. Moodne mööbel, heledad toonid – kõik täpselt nii, nagu tänapäevases edukas peres see on.
Fotod Ülo Russak “Maja keldris on tänaseks avatud ülevaatenäitus Eesti maaelu arengust kolhooside asutamisest tänapäevani,” kõneleb Helena Haller.
Maja taha on rajatud veel saun, puukuur ja garaaž, nii nagu sellel ajal kombeks oli. Ja muidugi tulevad siia piimapukid koos peenramaaga.
Kes vabaõhumuuseumis aga ammu käinud pole, see teadku – kõik vana ja hea on endiselt alles, rikastatud vaid uuega.
Ajaloolises Kolu kõrtsis saab endiselt maitsta roogi, mida meie esivanemd sõid, erinevates taludes on toimuvad aga regulaarselt kindlal töödemonstratsioonid – demonstreeritakse, kuidas meie esivenemad 200 aastat tagasi tööd tegid ja oma elu elasid. Kes soovib, see seda kõike ka proovib.
