Rukkilill põllul. Eesti rahvuslik sümboolika on mitmekesine – rahvuslind, -loom, -lill, -kala ja isegi rahvusliblikas. Millal need sümbolid valiti ja kuidas neil meie looduses läheb?
1969. aastal valiti Eesti rahvuslilleks rukkilill (Centaurea cyanus). Eesti Televisiooni ja Eesti Looduskaitse Seltsi koostööna valminud saates „Tammelehe viktoriin“ küsiti 1968. aastal inimestelt arvamust, milline võiks olla meie rahvuslill. Kokku oli valikusse pakutud 38 lille. Avalikkust teavitati Eesti rahvuslillest 1969. aastal ajakirja Eesti Loodus juunikuu numbris.
Rukkilill on hea meetaim ja sisaldab rohkelt C-vitamiini. Lille tolmeldavad putukad, peamiselt mesilased, kes saavad taime õitest rohkesti nektarit. Rukkilill on tuntud ka ravimtaimena: tema äärisõite leotist kasutatakse uriini- ja sapieritust soodustava vahendina, samuti silmakompressiks. Rahvameditsiinis on õite viina- või veeleotist kasutatud köha- ja palavikuvastase vahendina. Rahvas kutsub rukkilille veel härjapeaks, rukkisiniseks, rüalilleks, sinililleks.
Susi valiti rahvusloomaks, et üks sümbol oleks tugevalt metsaga seotud, ning et paraneks suhtumine looma, keda meie esi-vanemad sügavalt austasid.
Rahvusliblikas ja -kala
2017. aasta lõpus valis Eesti Lepidopteroloogide Selts välja rahvusliblika. Üheksa liigi seast valis ligi 5000 hääletajat välja pääsusaba (Papilio machaon), kes teenis enam kui pool kõikidest häältest. Eesti rahvusliblika tiibade siruulatus on 8–10 cm ning tema tiibade alaosas paiknevad sinised ja punased täpid.
2007. aastal algatas Eesti Kalaliit rahvuskala valimise konkursi, mille eesmärk oli välja selgitada, milline tore uimeline sobib kõige paremini Eesti sümboliks. Hääletusel osales enam kui 50 000 inimest. Rahvahääletuse võitis küll hoopis haug, kuid rahvuskala valimiseks moodustatud komisjon arvestas ka kalatöötlejate ning kalateadlaste ekspertarvamustega. 22. veebruaril 2007, vabariigi aastapäeva eel valiti seitsme poolt- ja ühe vastuhäälega Eesti rahvuskalaks siiski räim.
„Räim (Clupea harengus membras) on sajandeid olnud peamine kala eestlaste toidulaual. Ta on suhteliselt väike hõbedaläikeline kala tume-sinakasrohelise seljaga, heeringa kääbustunud alaliik, kes asustab Läänemere keskosa ning Botnia ja Soome lahte. Nagu heal lapsel ikka, on räimel samuti rohkesti rahvapäraseid nimetusi, näiteks strommen, kevadkudukala, jõeräim, jääkala, jääharv räim, kapuskas, brigadir, parvejuht.“ seisab kalaliidu lehel.
Suitsupääsuke Kriimsilm ja suitsupääsuke
26. novembril 1962 valiti Tartus Eesti Looduseuurijate Seltsi ornitoloogiasektsiooni koosolekul Eesti rahvuslinnuks suitsupääsuke (Hirundo rustica). Suitsupääsuke valiti samal ajal ka Austria rahvuslinnuks, kuid nad soostusid siiski valima endale uue liigi, kelleks sai hõbehaigur.
See sinimustvalge linnuke on meie looduses, eriti talupidamiste juures aprillikuu keskpaigast septembrini rohkearvuliselt esindatud ja oma kiledate hüüetega täidavad nad koduõue terve suve. 2020. aasta seisuga on suitsupääsukesi Matsalu rõngastuskeskuse andmetel rõngastatud üle 88 000. Rahvakeeles kutsutakse suitsupääsukest harkhänd, harkpääsuke, majasõber, õnnelind, Jeesuse lind, jumalakanake, soojapääsuke.
Hunt Hunt (Canis lupus) kuulutati Eesti rahvusloomaks rahvusraamatukogu loodusõhtul jüripäeval, 23. aprillil 2018. Susi valiti rahvusloomaks, et üks sümbol oleks tugevalt metsaga seotud, ning et paraneks suhtumine looma, keda meie esivanemad sügavalt austasid. Rahvakeeli kutsutakse hunti veel hallivatimeheks, metsatölliks, võsavillemiks.
Suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskavas seisab eesmärgina 2012–2021. aastatel: säilitada Eestis 15–25 kutsikaga hundikarja olemasolu enne sügisese jahihooaja algust. Nimetatud vahemiku piires määratakse iga-aastased eesmärgid vastavalt seire tulemustele ning see sõltub peamiselt loodusliku toidubaasi seisundist ning kahjustuste suurusest. Hundi arvukust hoitakse selles vahemikus jahipidamisega.
Hunte on Eestimaa metsades 2021. aasta sügise seisuga 25–26 pesakonda.
