„Vaba Eesti taevast valvab meie oma õhuvägi. Tee selleni on olnud aga pikk ja keeruline. Tänane Eesti õhuvägi ei ole loodud tühjale kohale, vaid sajandipikkusele vundamendile, täis minevikust meieni jõudnud tahet ja tarkust, kogemusi ja üleelamisi.“ Selline moto saadab värskelt ilmunud põhjalikku raamatut „Eesti õhuvägi omas ja võõras mundris“.

Autorid Rene Rässa ja Toomas Türk on kogunud 240 leheküljele lennunduse loo Eesti lipu all kuni aastani 1940. Ning mitmete võõraste sümbolite all aastani 1991.

Keilas raamatut esitlenud Rene Rässa ütles, et see on vähemalt kolmas katse koondada kogu õhuväe ajalugu kokku. Oli ka plaan saada raamat valmis õhuväe 100. sünnipäevaks, sest toimetamine ja muu tegevus algas juba 2017. aasta kevadel.

„Ise läksin õhuväkke aastal 2018 ja peaaegu igal hommikul uuriti: kes tahaks raamatuga tegeleda. Arvasin, et vast on kõik materjalid olemas. Sõgedusehoos andsin lõpuks enda jah-sõna,“ meenutas Rässa. Kui mees kogutud materjalid kätte sai, siis leidis ta sealt piisavalt auke. Õnneks oli just ilmunud Eesti lennunduse saja aasta teos, mille autor Toomas Türk. See oli suur abi ning tugi.

Algus trofeelennukitega

„Vabariigi alguseotsas ja vabadussõjas olid tekstid olemas. Ei pidanud ise nii palju uurima-puurima. Õhuväe rahvas oli need juba kokku pannud,“ kiitis Türk. Siiski pole raamat akadeemiline koguteos sõjalennundusest, lenduritest ja sõidukitest-baasidest. Viimase sõja eelne aeg on rohkem üldine kokkuvõte õhuväest.

Sellele lisanduvad toonaste juhtivate ohvitseride (Jüri Ots, August Steinberg, Richard Tomberg) artiklid ning esitatud on Mert Meiesaare kokkuvõte lõputööst lennubaasi ajaloo teemadel. „Baas asus Lasnamäel ning on tänase Ämari lennuvälja eelkäija. Rainer Samarokovi kokkuvõte lõputööst räägib aga õhuvaatlusteenistusest aastatel 1931–1940. Seda võib pidada õhuseiredivisjoni eelkäijaks,“ rääkis Türk.

GL 22 lennukite rivi Lasnamäe lennuväljal aastal 1926. 

Sümboolikas orienteerumisel aitas koostajaid teabega Kalev Konso.

Esimene Eesti värvides lennuki katselend tehti vabadussõja ajal 1919. aasta jaanuaris. Esimene lahinguluure lend toimus 15. veebruaril.

Narva alt oli saadud kätte punaväe Farman F-30, mida juhtisid Karl Haas (1891–1942) ning Jakob Tillo (1887–1926). Kokku võeti Farmaniga ette 24 lendu, millest vabadussõjas 22. Kokku saadi sõja lõpuks trofeedena 11 lennukit.

Õhuvägi – väike, aga tubli

Lennundus, lennuvägi ja piloodid olid 1920.–1930-ndatel populaarsed. Unistati Eesti suurest õhuväest, mille visiooni esitas selle juht August Steinberg. „Veel tsaariaja lõpus ja 1920-ndatel oli nii, et põhimõtteliselt võis iga talumees lennuki ehitada, sest tehniline tase ei olnud veel pöörastes kõrgustes. Praegu ei suuda enamik maailma riike toota kõrgtehnoloogilisi hävitajaid või muid õhusõidukeid,“ arutles Rässa.

1930. aasta 1. juulil õhukaitse ülemaks määratud Richard Tomberg (1897–1982) tõi unistajad maa peale. „Väikeriik ei suuda endale suurt lennuväge soetada,“ oli ta ütlemine.

Eesti õhukaitse juht 1930–1940, kindralmajor Richard Tomberg. Fotod Lennuvägi 

Tomberg juhtis õhuväge 1940. aasta suveni ning jäi ainsana Eesti kindralitest NSVL-i ajal ellu. „Enne 1940. aastat oli ta andekas sõjaväelane, keda hinnati. Tuli maaväest ning kindral Laidoner suhtus temasse teadaolevalt hästi. Käis õppimas Pariisis, oli ka atašee ning omandas keeli,“ ütles Türk. Hiljem veetis ta küll 12 aastat NSVL-i vanglas ning oli sealt välja tulles tõenäoliselt julgeoleku mõju all.

Punaaeg tegi lõpu

Nagu teada, siis lõppes vabariik ning sellega koos ka õhuvägi 1940. aasta suvel. Selle aasta mais olid Eesti võimud sõlminud leppe, et Suurkülla (praegu Ämari ümbrus) rajatakse punaväe aerodroom. Seal on praeguse õhuväe keskus ja lennuväli.

22. juunil 1940 asendati kindral Johan Laidoner ülemjuhataja kohal kindral Gustav Jonsoniga. 5. juulil loodi sõjaväe poliitjuhtide ametikohad ja 8. juulil määrati sõjaväe poliitjuhiks Paul Keerdo. Õhuväe poliitjuht oli 16.juulist Eduard Inti, kes ülendati nooremallohvitserist ühe päevaga koloneliks(!).

17. augustil 1940 andis NSVL-i kaitse rahvakomissar Semjon Timošenko direktiivi, mille kohaselt tuli Eesti sõjavägi reorganiseerida septembri keskpaigaks Punaarmee koosseisus olevateks korpusteks. Eesti sõjavägi kujundati 22. Eesti territoriaalseks laskurkorpuseks.

3. septembrist sai kindral Tombergist 180. Eesti laskurdiviisi ülem. Viimasest lennukooli ülemast Hans Kitvelist aga korpuse lennueskadrilli ülem alampolkovniku auastmes. Ta hukkus oktoobris 1942 Gulagi surmalaagris. Kokku represseeriti kümneid õhuväe ohvitsere, allohvitsere, lendureid ja teenistujaid. Lennubaas viidi Lasnamäelt kõigepealt Tallinnasse Jaama tänavale. Hiljem asus see ka Irus ning Jägalas.

50 aastat võõras mundris

Aga Eesti lennundus läks edasi ka Saksa ja NSVL-i okupatsioonide ajal. Nii on raamatus peatükid lenduritest Saksa ja Briti õhujõududes ning ka USA-s, Kanadas, Rootsis ja Austraalias. Neist Tiiu Kera tõusis Ameerikas koguni kindraliks.

Enim oli aga eestlastest või eestimaalastest lendureid NSVL-i relvajõududes. „Kindral Vello Loemaa on väga huvitav ja süsteemselt täpne mees, kes on kogunud andmeid kuni aastani 1991. Sellest on eraldi pikk peatükk, kus vähemalt 70 rohkem või vähem NSVL-i lennuväe või õhukaitsega seotud inimest,“ ütles Rässa. Võrdluseks, et aastal 2006 ilmunud V. Lääne ja J. Tilga leksikonis „Kes on kes Eesti lennunduses?“ on kokku üle 400 Eestiga seotud või Eesti lennundustegelase elulood. Seda alates Tsaari-Venemaa ajast.

Keilalanna Kersti Lepik ootab pühendust raamatusse. Tema vanaisa Johannes Sepp teenis pikalt Lasnamäe lennuväljal. Autogramme hakkavad andma Rene Rässa (vasakul) ja Toomas Türk.
Foto Allar Viivik 

Raamat lõppeb aastaga 1991, kui augustikuus vabariigi iseseisvus jätkus. Kas ja millal ilmub Eesti õhuväe ajalugu viimasest 30 aastast?

„See on koostamisel ja ilmub ilmselt 2022. aasta veebruari lõpus. Enamik selle aja tegelastest on elus, kuid mälu on selektiivne. Lisaks tuleb raamatus ülevaade õhuväe-lennuväe sümboolikast. Selle koostab Kalev Konso. Ehk tuleb kunagi ka kolmas osa ehk õhuväe kroonika,“ lubasid Türk ja Rässa. Raamatu väljaandmist toetasid Eesti õhuvägi ja õhuväe allohvitseride kogu, välja andis kirjastus Argo.