Harju Elu jätkab Kalamaja piirkonna kui Tallinna mereäärseima punkti uurimist. Teele jääb klubi, mis veel hiljuti oli tühjalt seisev soojustamata laohoone. Nüüd astuvad seal üles rahvusvahelise mainega esinejad.

Kalamaja kunagise taarapunkti hoovil asub klubi Uus Laine, mis on nii uus, et avas uksed alles vahetult enne pandeemia esimest lainet ja pidi seetõttu uksed sulgema kohe pärast avaõhtut. See aga oli siiski märgiline, sest tookord astus üles rahvusvaheliselt mainekas prantsuse burleski-postpungi bänd Nouvelle Vague, mis teeb kavereid ehk tõlgendusi teiste esinejate kuulsatest pungi- või postpungilugudest.

Bändi nimi tähendab prantsuse keeles „uut lainet“ ning kuna nad teevad lugusid bossa nova võtmes, mis tähendab omakorda portugali keeles „uut lainet“, siis on klubil tabav nimi.

Tolle klubi ruumides oli varemalt mingisugune ladu, mis kujutas endast plekist katust ja kahe telliskivi jagu seinu. Praegu on mahepunastes toonides sametis ja hubases valguses kümblevat klubi raske toonasega mälus kokku viia, kuid see ongi Kalamaja.

Kui tahate kohta üles leida, siis on see Balti jaama viinapoe (nime jätan meelega mainimata, sest nad pole reklaami eest maksnud) nurga taga.

Sümptomaatiline ju, et sellises kohas esineks eksperimentaalne Soomest suurde ilma läinud koosseis Cleaning Women, mis seob oma muusikat (filmi)kunsti ja elektroonikaga, ent valmistab kõik instrumendid ise igasugu majapidamistarvetest nagu potid, pesukuivatusrest, pesumasina trummel vms, millele nad on lisanud helipead ehk muutnud elektroonilisteks.

Esinejad ise kasutavad varjunimedena lühendit bändi nimest ehk CW1, CW2, CW3 jne (mitte segamini ajada lühendiga WC! – toim) ning kehastuvad laval koristusrobotiteks.

Bänd alustas 1996. aastal ja on sellest saati tuuritanud peale Euroopa riikide muuhulgas Hiinas, Kanadas ja Venemaal. Eriliseks teeb nad aga see, et need mõlkis emailpotid, millel keeled peal ja pesurest, mis kujutab midagi ksülofonitaolist, on HÄÄLES.

Muusika varieerub futu’st ja balkani rahvaviisidest kuni millenigi, mida siinkirjutajast võhik nimetaks acid-techno, kui selline olemas on. Peale selle on too koosseis teinud muusikat filmidele, sealhulgas Nõukogude Venemaa mustvalgele ekspressiivsele ulmepärlile „Aelita“, aastast 1924.

Bänd on ka varem Eestis käinud, üks asutajaliikmetest, Risto Puurunen suisa resideerus mõned aastad Pelgulinnas. Võhikule ehk tundmatu suurus, aga oma valdkonnas on tegemist rahvusvahelise nimega.

28. juulil koges Harju Elu nii esinemist kui sai ka seejärel veidi „majapidamisrobotitega“ vestelda.

Vastavad Risto Puurunen ja (veidi Andres Mustoneni meenutav) Tero Vänttinen ehk pesukuivatusrestimängija, lavanimega CW4. Vestlusse sekkub ka Telliskivi regiooni mainekas plaadikaupmees ja DJ Aivar Meos.

Kuidas kõik alguse sai, millest tekkis mõte majapidamisriistadest instrumente valmistada ja mängida?

Risto Puurunen: Esimesed lood olid nagu performance helidega ehk kõik sellest pesukuivatusrestist alguse sai.

Kas seesama rest?

Tero Vänttinen, CW4: Ei, seda pole enam ammu. See läks nii rikki, et me ei saanud seda transportida.

Kas ta peal saab vähemalt sokke kuivatada?

CW4: Jah, selleks ta vast kõlbab.

Aivar Meos: Kas algusaja muusika oli teistsugune, nagu industriaalsem ja noise (ehk lärm – toim), või on see praegu muutunud industriaalsemaks? Teil tuli ju kohe päris alguses filmimuusika „Aelitale“ (Aleksei Tolstoi romaani põhjal 1924. aastal Nõukogude Venemaal valminud mustvalge ulme-tummfilm või tumm ulmefilm). Aastate eest tegite Tallinnas töötoa, kus huvilised said ise õppida majapidamisvahenditest pille valmistama, nagu teil need on. Kas on raske õpetada kogemusteta inimest või on see lõputu katsetus?

CW4: Minu arusaam Cleaning Womeni muusikast on suvaline vibreeriv ese, mille külge käib kontaktmikrofon, mida saab rikastada metalsema kõlaga, kui panna see mikrofon metallist eseme külge ja juurde kinnitada veel kitarri pick-up-mikrofon. Sellest saab löökpillisarnase instrumendi (vahepeal läheb jutt liiga tehniliseks – toim), mis ühtlasi püsib ka hääles.

Meil on olnud päris pikk evolutsioon.

Alguses oli meil ilmselt päris palju juhuslikku, lihtsalt suvalisi instrumentaalseid helisid. Ei meloodiaid ega kuigi palju noote. Bändi lavakogemuse kasvades tekkis ka vajadus eri pillide ja helide järele, et nendega saaks mängida rohkem noote. Cleaning Womenis on see hea, et paneme bassi keele kuivatusrestile ja sellega saab juba mängida mingit algelist bassiriffi, ning kui tahame sellesse mingit muud, kui bassiheli, lisame traadi, millele vajutades helisagedus muutub.

RP: Me oleme mänginud kolmekesi 1999. aastast ja sellest peale on suund läinud kuidagi normaalsema muusika poole.

Mis on tänapäeva mõistes veel avangard, kui kõik on justkui juba olnud, keegi on alati ees ja juba sedasama varem teinud?

RP: Kõik on tehtud, välja arvatud homne päev.

Rääkige, kuidas te jõudsite selleni, et teha muusika sellisele tummfilmile nagu „Aelita“?

RP: Minu meelest on „Aelital“ ja teistel filmidel, millele muusikat oleme teinud, olnud eelnevalt mingisugune muusikaline arranžeering.

Klaveril näiteks. „Aelital“ oli minu teada isegi konkreetne helilooja, aga need seaded on aastate jooksul kaduma läinud. Kui oli kurb stseen, mängis kurb meloodia jne. Neid mängis kohalik klaverimängija või väike orkester, kes sai noodid enne filmi kätte. Meil on läinud niimoodi, et me pole valinud välja filme, vaid filmid on valinud meid või siis on keegi, näiteks filmifestivali korraldajad, tellinud meilt mingile filmile muusika.

„Aelita“ oli mõnes mõttes erand, meil oli enne juba mingi emotsioon.

CW4: Jah, ma nägin filmiajakirjas fotot mingist kaadrist ja see äratas tähelepanu. Meil oli midagi valmis ja mõtlesime, et võiks seda mõnele filmile sobitada, justkui „Aelita“, mis on oma marslaste stsenaariumi poolest futuristlik, omapärane, mis sobis meile.

Üldiselt, jah, kui keegi teeb ettepaneku, vaatame selle päris kriitilise pilguga üle. Mõnikord sütitab juba filmi nimi, aga mõnikord mitte. Siis vastame, et pole aega…

RP: …aga teeme ikkagi.

CW4: Siis selgubki, et tegelikult on päris hea film, aga ta vajaks kasvõi vägisi mingit sellist emotsiooni, mida seal pole, aga vajaks. Hiljuti tegime muusika ühele lühifilmile (naisrežissööri nimi läks siinkirjutajal kaduma – toim), mis sai esilinastuse Cannes’i filmifestivalil ja Soomes Sodankylä filmifestivalil. Väga hea režissöör, väga hea film ja selline töö teeb rõõmu.

Aga ikkagi, mis võiks olla tänapäeval veel avangard?

RP: See on midagi sellist, mida me ei oska isegi ette kujutada.

CW4: Me oleme aastakümnetega just vastupidi – lähenenud normaalsele muusikale. Me ei oska seda isegi nii mõelda, milliseid mõjutusi me kuskilt saame.

Millised on teie mõjutajad ja kuidas loomeprotsess käib?

CW4: Me lihtsalt hakkame kolmekesi kuskilt pihta ja kui keegi pakub mingi mõjutuse välja, siis seda me teeme.

RP: Mõni lugu võib kõlada traditsionaalmuusika moodi, aga näiteks kui sellel kuivatusresti-bassil on oktaavis topeltkeeled ja ühendame ta otse võimendisse, siis see annab automaatselt postpungi, new wave saundi. Tavalise bassiga seda ei sünniks.

Põhimõtteliselt need saundid ise panevad paika, millise muusika mõjutusi sealt kuulda võib.

Mis teil järgmiseks plaanis on?

RP: Meil on Soomes tulekul väga põnev tuur koos duoga hackedepicciotto, mille moodustavad kultusliku Saksa eksperimentaalse muusika bändi Einstürzende Neubauten liige Alexander Hacke ja tema abikaasa Danielle de Picciotto. Neli ülesastumist augusti viimasel nädalal. Me oleme Soomes nendega kahe kontserdi pikkuse tuuri teinud ja ootame seda väga. 