Neil päevil jõuab purjelaev Admiral Bellingshausen Antarktikast tagasi Lõuna-Ameerikasse ja me võime lugeda populaarteadusliku ekspeditsiooni Antarktika200 ametlikult lõppenuks. Seitse kuud seilasime mööda maailmameresid, ületasime Atlandi ookeani ja jõudsime Antarktise avastamise 200. aastapäevaks Antarktika vetesse.
See oli kindlasti ülipõnev reis neile rohkem kui sajale inimesele, kes sellel osalesid. See on loodetavasti maailma avardav reis neile, kes jälgivad meie telesaadet Inspira kanalis, kuulavad meie podcaste KUKU raadios, loevad artikleid Postimehes või külastavad peatselt ringreisi alustavat rändnäitust.
Aga sel reisil on ilmselt veel üks mõõde, mis võibolla on isegi suurem ja olulisem, kui eelnimetatud. Kümnetes sadamates, kus peatusime, korraldasime me seminare, foorumeid, näitusi ja kunstisündmusi, millega tõmbasime tähelepanu Eestile ja Eesti rollile maailmas. Meiega kaasas olnud merebioloogid, laineuurijad, kliimateadlased, ajaloolased, polaaruurijad, allveerobootika spetsialistid ja paljud-paljud teised, kes oma valdkonna tipptegijatena said toreda esinemisfoorumi uues keskkonnas, uutes riikides.
Bellingshausen ja tema 200 aasta vanune reis avas uksi, millele muidu ei oleks osanudki koputadagi. Kes oleks tulnud selle peale, et võtta ühendust Uruguay Teaduste Akadeemiaga. Aga nüüd akadeemik Tarmo Soomere tuli. Ta kutsus kaasa akadeemik Maarja Kruusmaa, kes sai Uruguay mereteadlastele tutvustada oma allveeroboteid, mille vastu sealsetel kalandustegelastel tõusis kohe suur huvi.
Selle ukse avamise oskas hästi ära kasutada ja oli samas ise üheks avajaks vabariigi president Kersti Kaljulaid. President esines sisukalt ja suurepäraselt kõigil Antarktikas toimunud teaduskohtumistel ja tseremoniaalsetel üritustel. Koos oma kliimanõuniku Timo Paloga olid nad ette valmistanud täpsed ja aktuaalsed jutupunktid, nende sõnum jõudis kohale ja leidis mõistmist. Antarktikas tegutsenud teadlased olid väga tänulikud, et nende pingutustele ja ideedele on tulnud tuge andma ühe riigi – olgugi, et väikeriigi – riigipea.
Tiit Pruuli ja kapten Indrek Kivi panemas paika Eesti 100. juubeli silti. Elu on näidanud, et nii emotsionaalselt kui ka ratsionaalselt on palju efektiivsem teha Eesti märgiks mõni reaalne inimene ja tema saavutus kui abstraktne rändrahn või inimestele kaugeks jääv loosung „Welcome to Estonia“. No ja siis, kehitatakse selle peale õlgu.
Arvo Pärt on lisaks heliloojale kindlasti ka Eesti kultuurisaadik ja mainekujundaja. Samamoodi Järvide perekond. Skaype’i väljatöötajad ei töötanud välja lihtsalt ühte tehnoloogilist vidinat, vaid kuvandi Eestist kui digiriigist.
Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudi evolutsioonigeneetika osakonna juhataja Svante Pääbo, Helsingi Ülikooli biotehnoloogia instituudi professor Mart Saarma või Stockholmi ülikooli neurokeemia professor Ülo Langel kannavad maailma tippteaduse kvaliteedimärki.
Aga need asjad hääbuks ruttu – no skype’ki on juba veidi vanamoodne – kui neile ei lisanduks pidevalt sama valdkonna uusi suurusi. Pärdile ja Järvidele lisaks on meil Erki-Sven Tüür ja Trad.Attack!. Skype’i järel on sammunud e-valimised, e-residentsus, paljud maailmas rohkem või vähem tuntud start-upid. Kuni riik teadust välja ei sureta, on meil Richard Villems, Andres Metspalu, Peeter Saari ja palju-palju rahvusvaheliselt mainekaid teadlasi.
Samamoodi võiksime me kasutada ka omaaegseid maailmakuulsusi, kel Eestiga selge seos: Baer, Keyserling, Middendorff, Tolly, Toll, Kotzebue, Wrangel, Martens, Lotman ja mitmed teised.
Tasub meenutada, et järgmisena saame tähistada Adam Johann von Krusensterni tähtpäeva – tänavu 19. novembril möödub 250. aastat tema sünnist Hagudi mõisas.
Tiit Pruuli,
Antarktika 200 ekspeditsiooni juht
