23. augustil 1989 seisid kogu Baltikumi ajaloo suurimal massimeeleavaldusel üksteisel käest kinni hoides 675,5 km pikkuses Tallinnast läbi Riia Vilniusse ulatuvas rivis kaks miljonit inimest. Paljude jaoks on see laulva revolutsiooni suurkontsertide kõrval emotsionaalsemaid ja kaunimaid mälestusi taasiseseisvumisest.

23. augustil 1939 sõlmisid NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov ja Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop mittekallaletungipakti (MRP), mille salaprotokolliga jagasid kaks totalitaarset võimu Euroopa omavahel mõjusfäärideks: Eesti, Läti, Soome, Poola idaosa ja Bessaraabia läksid Nõukogude Liidule, Leedu ja Poola lääneosa Saksamaale. See viis Baltimaade okupeerimise ja annekteerimiseni N. Liidu poolt.

Aeg meeleavalduseks oli küps

N. Liit eitas aastakümneid pakti salaprotokollide olemasolu, kuigi need olid Nürnbergi kohtuprotsessidel avalikuks tulnud. Ametliku versiooni kohaselt oli MRP vaid hädavajalik sõprusleping ning Baltimaid polnud mitte ähvarduste toel vallutatud, vaid need riigid olid sealsete rahvaste vabal tahtel ja heameelega suure idanaabriga liitunud.

23. augustil 1987 kogunesid tuhanded eestimeelsed inimesed esmakordselt Tallinnas Hirveparki, et avaldada meelt ja nõuda MRP salaprotokollide avaldamist. Veteranpoliitik Tunne Kelam ütles tänavusel mälestusüritusel, et see oli esimene Nõukogude okupatsiooni aegne avalik poliitiline meeleavaldus. Kaks aastat hiljem oli inimeste meelsus suuremaks meeleavalduseks küps.

„Kuna 1989. aasta algupoolel oli MRP salaprotokollide teema üha rohkem päevakorda tõusnud, loodeti Eestis, Lätis ja Leedus, et Moskva tunnistab nende olemasolu vähemalt sobingu 50. aastapäevaks – 23. augustiks 1989. Suve keskpaiku oli aga ilmne, et asjad liiguvad selleks liiga aeglaselt. Nõnda otsustatigi NSV Liidu juhtkonnale surve avaldamiseks ja probleemile tähelepanu tõmbamiseks korraldada 23. augustil 1989 kõiki kolme Baltimaad ühendav massimeeleavaldus,“ seisab ajaloomuuseumi veebinäituse „Balti kett 25“ ülevaates.

Kuigi kaaluti ka teisi plaane, jõuti kiiresti julgele otsusele korraldada MRP aastapäeval just inimkett. Balti kett oli tõeline poliitiline hiigelüritus, mis sai teoks hämmastava kiirusega. Baltimaade rahvarinnete otsusest inimkett moodustada kuni selle reaalse teostumiseni läks vähem kui poolteist kuud. Balti ketti korraldasid Baltimaade rahvuslikud liikumised: Rahvarinne Eestis, Tautas fronte Lätis ja Sajūdis Leedus. Kuigi seda ei öeldud valjusti välja, loodeti, et Nõukogude Liidu poolne salaprotokollide olemasolu tunnistamine, mis kaudselt tähendaks ka Balti riikide ebaseadusliku anastamise tunnistamist, viib lõpuks nende maade vabanemiseni.

Kardeti vähest osalust, tulid massid

Läbi Eesti keskosa kulgev inimahel pidi olema õhtul kell 19 valmis ja üles rivistatud. Osavõtjad kogunesid linnadesse ja küladesse, kus üritus toimus, või sõitsid ise nendesse Balti keti toimumiskohtadesse, mis olid kõige hõredamalt asustatud. Paljudes rajoonikeskustes peeti enne kolonni korras ketti sõitma asumist kõnekoosolekuid ja miitinguid.

Eestile määratud lõik Balti ketist oli laias laastus 210 km pikkune. Korraldajad arvestasid, et üks laiali sirutatud kätega inimene võtab enda alla umbes poolteist meetrit, seega läheks trassi katmiseks pideva inimketiga vaja Eestis umbes 140 000 inimest. Tagavaraplaanina oli mõeldud, et kui inimesi on hõredalt, ühenduvad nad mustade lintidega.

Balti keti kulminatsioon oligi märgusõna „vabadus“ edasiandmine suust suhu, mis hakkas üheaegselt liikuma keti mõlemast otsast keskele.

Üks keti peakorraldajatest ja seega eeldatavasti üks paremini asjadega kursis olnud inimene Andrus Öövel hindas 1989. aasta lõpus Eesti osalejate arvu 200 000 inimesele. Ajaloolane Küllo Arjakas hindab Eesti osavõtjate arvu 200 000 lähedale ning keti üldsuuruseks umbkaudu miljon inimest. Balti ketis käest kinni seisnud inimeste laialt levinud koguarv – 2 miljonit – pärineb Lääne ajakirjandusest.

Vabadus! Brīvība! Laisvė!

„Sajad tuhanded eestlased, lätlased ja leedulased seismas Tallinnast Vilniuseni ulatunud Balti ketis – see oli kogu maailmale nähtav alistatud rahvaste käe- ja hingesirutus oma riigi ja vabaduse poole. Balti kett on üks tunnistus sellest, kuidas alistatud rahvad võivad endalt ahelad rebida, kui neis on julgust, otsustavust, usku, lootust ning võimaluste akna märkamist ja ära kasutamist,“ ütles president Alar Karis sõnavõtus Lilli/Ungurini endises piiripunktis, kus ta tähistas Läti riigipea Edgars Rinkēvičsiga Balti keti 35. aastapäe-
va.

Riigipea meenutas oma perekonna mälestusi Balti ketist. „Meie pere – Sirje, mina ja kaks poega – seisime Balti ketis kusagil Nuia ja Lilli vahel, sest enne oli rahvast nii palju, et sinna juurde enam ei mahtunud. Mäletan uhket tunnet, et midagi suurt on juhtumas ja meie oleme ka siin. Midagi sellist saab kogeda väga harva, võibolla ainult üks kord elus,“ ütles president Karis.

„Ja mul on siiani meeles need kolm sõna… Vabadus! Brīvība! Laisvė!“ lisas ta.

Balti keti kulminatsioon oligi märgusõna „vabadus“ edasiandmine suust suhu, mis hakkas üheaegselt liikuma keti mõlemast otsast keskele ja oli 19.30-ks kohale jõudnud. Siis algas ketist ärasõit. Nagu inimesed portaalis thebalticway.eu on meenutanud, kujunes paljude jaoks päeva üheks elamuslikumaks osaks aeglane kojusõit liiklusummikus, õhtupimeduses teeäärsete lõkete ja küünalde valgel, võhivõõraste inimeste sõbralike naeratuste ja lehvituste saatel. Tegeliku taasiseseisvumiseni jäi siis veel kaks pikka aastat.

Lätlane Rūdolfs Birnbaums (keskel) jooksis Balti keti 35. aastapäeval 678 km Vilniusest Tallinna. FOTO: Rūdolfs Birnbaums 

Lätlane jooksis Vilniusest Tallinna

Lätlane Rūdolfs Birnbaums jooksis koos toetajatega kaheksa päevaga 678 km läbi kolme Balti riigi. Balti keti 35. aastapäeva tähistav jooks sai alguse 16. augustil Vilniuse Gediminase lossitornist ning jõudis 23. augusti õhtul kell 22.30 Tallinnasse. 

Birnbaums ootas kõiki soovijaid jooksuga liituma või seda toetama, joostes või kõndides üheskoos kasvõi mõne meetri. Paraku ei paistnud Eestis kuigi palju toetajaid olema, samas kui Lätis ja Leedus osales eri etappidel üle 100 jooksja. Läti pealinna piiril võtsid jooksja vastu hulk idee toetajaid, kes saatsid teda Riia Vabaduse monumendi juurde, kus neid tervitas Läti peaminister Evika Siliņa. Päevas joosti keskmiselt kaheksa tundi ja 80–85 kilomeetrit, vahepeal tegid jooksmise raskemaks kuumad ilmad.

Balti keti tähistamiseks on Leedu amatöörjooksjate liit varasematel aastatel korraldanud traditsioonilise teatejooksu Vilniusest Tallinna, kuid eestlaste osalus on jäänud napiks ja poliitiline tugi olematuks. →