Hüpnotisöör, kes on pakkunud abivajajale harva praktiseeritavat hüpnoosiravi; terapeut, kelle vastuvõtule saamist ootavad inimesed kaks aastat; publitsist, kelle teos „Seitsme põlvkonna müsteerium“ tõusis kohe bestselleriks. Seda kõike on suutnud üks noor mees – Ants Rootslane.

Ants Rootslane, mis tiitliga on teid kõige õigem kutsuda: hüpnotisöör, terapeut, nõustaja? Või kuidagi teisiti?

Hüpnotisööri tiitlist ütlesin lahti mõni aeg tagasi, kuna ma ei tegele enam ainult hüpnoosiga. Minu peamiseks tegevusvaldkonnaks on saanud süsteemne pereteraapia, mille vormiks on konstellatsioon, ehk meetod, mille käigus tuleb ilmsiks varem varjul olnud ja teadvustamata suhete dünaamika ja sümptomite algpõhjused. Seeläbi on võimalik muuta inimese sisemist pilti ning panna inimest terviklikumalt nägema oma elu. Konstellatsioonis kasutatakse sageli lavastuslikku terapeutilist välja, kus inimeste kaudu, kes esindavad kliendi jaoks olulisi rolle tema perekonnas, tuleb ilmsiks inimese probleemi juurpõhjus. Grupis on meil tavaliselt kümme inimest ja nende kaudu lahendame siis selle inimese probleeme, kes parasjagu oma muredele lahendust otsib. Täna olen pigem terapeut, kuigi mu hüpnotisööri võimed pole kuhugi kadunud.

Kas teil on meditsiiniline haridus?

Klassikalist meditsiinilist haridust mul ei ole. Olen seda igal pool öelnud ja kavatsen mõne aasta jooksul selles osas end täiendama minna.

Selleks, et terapeut olla, pole vaja arsti ega psühholoogi diplomit. Ma õppisin kolm aastat hüpnoosi, seejärel täiendasin ennast Oxfordi fundamentaalülikooli juures, kus õppisin neurolingivistikat, millele lisandus veel kolm aastat konstellatsiooniõpet. Olen õppinud meelearengu teraapiat Veikko Tähka teooriale toetudes. Mul endal ei ole vähimatki probleemi sellega, et minu valdkonda peetakse alternatiivseks, mitte teaduspõhiseks ravimiseks. Ma ju ei ravi inimesi, see on arstide töö. Minu ülesanne on inimesele tema probleemi algpõhjus tuua nähtavale, et temas saaks muutuda sisemine pilt ja mõttemustrid.

Mis hädade ja muredega inimesed teie poole pöörduvad?

Enamasti suhete teemal, kuid ka ärevushäiretega ning meeleolu langusega. Olen terapeudiks ka ärimeestele ja ettevõtjatele. Ma ei tegele ainult vestlusteraapiaga, me töötame tundeid ja emotsioone läbi, vaatame peresüsteemi ja ärisüsteemi tervikuna. Minu juurde jõuavad inimesed pahatihti siis, kui nad ei ole kuskilt mujalt abi saanud. Mõnikord tulevad inimesed otse psühhiaatri juurest.

Kas tooksite mõne näite oma tööst?

Näiteks ei suutnud üks mees olla oma partnerlussuhtes truu – kohe, kui naine läks lähetusse, leidis ta uue kaaslase. Abikaasa naastes jättis ta juhukaaslase sinnapaika. Mehele oli see probleemiks, ta oli iseendaga rahulolematu. Kui hakkasime temaga põhjusi analüüsima, tuli välja, et ema oli teda terve lapsepõlve terroriseerinud ning läbi seksuaalkogemuse juhukaaslastega otsis ta tegelikult turvatunnet ja maandust. Kui me saime temas need kaks osa – turvatunde ja elurõõmu – paika, muutus ka mehe käitumismall. Täna on ta truu kaaslane.

On ta nüüd sellest õnnelikum?

Absoluutselt. Mina töötan alati kavatsuste põhjal. Ma ei lähe inimest kunagi päästma. See eristabki mind kõige enam klassikalisest terapeudist. Kui abivajaja minu juurde tuleb, peab tal olema kavatsus või eesmärk, mida ta soovib lahendada või me peame koos selleni jõudma. Ma ei hakka tööle kellegagi, kellel kavatsust ei ole, sest sellisel juhul töötanksin siis ju enda jaoks – abivajaja ei tahagi midagi saada.

Minu jaoks hakkab töö pihta siis, kui abivajaja sõnastab mulle, mida ta tahab, mis on tema eesmärk. Järgnev teraapia tähendab seda, et seanssidega me jõuame eesmärgistatud tulemuseni. Ja see tulemus peab olema mõõdetav. Teinekord on inimesel vaja psühhiaatrilist ravi, siis saadan ta mõne pädeva psühhiaatri juurde.

Kas teie poole pöörduvad ka paarid?

Ma ei ole paariterapeut. Aga mõned kliendid, kes on üksi käinud, on palunud mind paariterapeudiks. Ja siis olen ka paare nõustanud, mulle on sattunud väga keerulised lood. Näiteks on hetkel mul nõustamisel kaheksa abielupaari, kellest neli oleme saanud harmoonilisse suhtesse tagasi, kuid neli on veel kriisis. Töötame selle nimel, et teha selgeks, kas suhtest saab asja või mitte. Terapeut ei tohi ju kunagi inimestele öelda – minge lahku, kui pole just mängus vägivalda. See impulss peab tulema inimeste endi seest. Mina pean paari niikaugele viima, et nad saaksid aru, kas suhet on võimalik toimima saada või mitte. Teinekord on vaja selleks ka aega. Ma ei jaga nende terapeutide seisukohti, kes väga kergesti soovitavad inimestel lahku minna, seda ei tohiks teha. Kriis tuleb selleks, et midagi muuta, mis enam ei toimi.

Kas te alkoholismiprobleemidega ka tegelete?

Alkoholismi on mitu eri liike. Geneetiline alkoholism on päritav ja seda on raske välja juurida, see on verre sisse kirjutatud. On ka harjumusena omandatud alkoholismi. Hüpnoosiga on alkoholi liigtarbimisele võimalik lõpp teha. Aga alkohooliku keha on harjunud alkoholiga, see aktiveerib närvisüsteemi osa, mis vastutab inimese rahulolu eest. Kui nüüd võtame järsku ära selle rahulolu impulsi, mis aitab ühtlasi ka stabiilsust kehas hoida, võib tekkida kehal šhokk ja võõrutusnähud.

Olen näinud oma praktikas juhtumeid, kus inimesel võetakse hüpnoosiga vajadus alkoholi järele ära ja alkohoolik sureb südamepuudulikkusesse või muu terviserikke tagajärjel. Igal juhul on minek siis vahel päris kiire.

Igasugusest sõltuvusest tuleb välja tulla etapiviisiliselt – seda selleks, et kehale ei tekiks liiga suurt šokki. Samas peame leidma ka põhjuse, miks inimene üldse alkoholi tarbib, sageli on põhjuseks hüljatuse tunne, armastuse puudumine. Alati on alkoholi taustaks mingi minevikutrauma, mis tuleb teraapias üles leida. Kui alkohoolik on valmis sellele otsa vaatama, valmis muutuseks, siis saadab teraapiat edu.

Ma ei tööta inimestega, kes tulevad teraapiasse, et kuule, võta mult midagi ära. Nii tahetakse panna mulle vastutus oma untsu keeratud elu eest ja seda ma ei saa võtta. Kui alkohoolik tahab abi saada, peab ta vaatama kohtadesse, kust see alkoholism on alguse saanud – nii saab ta turvaliselt tulla sõltuvusest välja.

Näide tänasest päevast: kogu meedia kajab ühe kooli direktori appikarjest riigi poole. Koolis on massiliselt levinud e-sigaretid. Ja nüüd nõuab direktor abi riigilt. Mida soovitaksite sellele direktorile?

E-sigaret on kergesti kättesaadav sõltuvuse tekitaja. Aga e-sigarettide levik on tagajärg, mitte põhjus. Põhjus on see, et lapsed on ülekoormatud, neil on kõrge stressi tase ja e-sigaretid on lihtne viis heaolu ja õnnetunde tekitamiseks, ärevusest pääsemiseks, dopamiini tekitamiseks ajus. See on üleüldine, võiks isegi öelda ülemaailmne probleem.

Mis teha? Üks viis on e-sigaretid ära keelata. Keelamine ei ole aga lahendus. Probleemsed olukorrad saavad tihtipeale alguse kodust.

Küsimus: kui palju pööravad vanemad oma lastele tähelepanu? Kui suur kontroll vanematel oma laste üle üldse on, kui vaadata kas või seda kakluste jada, mis Pärnus toimus? Lastel on vaja rohkem vanemaid. Mitte ainult selliseid, kes lastele kohustusi õlgadele laovad, vaid selliseid, kellele laps saab toetuda. Usaldusliku suhte kadumine meie ühiskonnas, kus kõik on üles ehitatud majandusliku edukuse mudelile, ongi selle süvapõhjus. Kui ühiskond toimib düsfunktsionaalselt, kus inimeste omavahelised suhted ei ole normaalsed, hakataksegi seda kompenseerima mõnuainetega. Ja kooli direktor hüüab riiki appi. E-sigaret on minu arvates isegi kahjulikum tavasigaretist, kuna neid kimutakse rohkem.

Kuidas suhtuvad psühhiaatridiplomiga inimesed teisse?

Mul on väga hea koostöö paljude psühhiaatritega. On inimesi, kes peavad saama psühhiaatrilist abi. Aga kui minu juurde tuleb inimene, kes on käinud psühhiaatri juures mitu aastat ja pole saanud oma probleemile lahendust, siis ei saa ma teda ukse taha jätta. Leiame tihtipeale mõne seansiga ta probleemile lahenduse või uue liikumise. Ja see tekitab psühhiaatrites vastuseisu. Neile jääb selgusetuks, kuidas ma oma tööd teen. Oma meetodeid aga ma ei paljasta. Ütlen ainult, et töötan alati eetilistes piirides, töötan inimese emotsioonidega. Pereteraapiast tean, et näiteks alkoholi taga on peaaegu alati ärevus ja ärevus liigub peres alati kolmnurka pidi. Kui ühel kaob, siis teisel võib see avalduda.

Ma püüan leida need kohad, kust inimese probleemid on alguse saanud. Kõige lihtsam on inimesele kirjutada ärevuse puhul rahusteid, kuid need võtavad maha vaid esialgse pinge ja ei ravi põhjust. Mina tegelen põhjusega. Ma ei välista, et abivajaja tarvitab teraapia ajal ravimeid.

Depressiooni ravimiseks aga ainult ravimitest sageli ei piisa. Vaja on tekitada uusi mõttemustreid.

Mul endal ei ole vähimatki probleemi sellega, et minu valdkonda peetakse alternatiivseks, mitte teaduspõhiseks ravimiseks.

Ma pole kunagi öelnud, et tulge minu juurde, teen teid korda. Ma tean, et olen suutnud aidata tuhandeid inimesi, kes pole saanud abi klassikalisel viisil, psühhiaatritelt või psühholoogidelt. See ei tähenda, et nad teeksid halba tööd. Absoluutselt mitte, lihtsalt kõikidele ei sobi samad lähenemised, nagu ilmselt ei sobi ka paljudele ka minu töötamise viis. Oleneb inimesest.

Olen palju aidanud enesetapu äärel olevaid inimesi, kes pole saanud mujalt abi. Psühhiaatriahaiglast on nad ära saadetud ja mõnikord on nad otse minu vastuvõtule sattunud. Sel aastal on olnud kolm sellist juhtumit, kus ma pole saanud inimest vastu võtta lihtsalt ajalise ressursi nappusel ja need inimesed on läinud vabasurma. See tekitab ka minus pingeid.

Kas olete mõelnud, kuidas oma teraapiaga rohkemate inimesteni jõuda?

Hiljaaegu tulime välja Eestis esimese enesearengu ja teraapia mobiilirakendusega, mille nimeks on AR Therapy. Selles on palju loenguid igaks elu juhtumiks ja lisaks hüpnoosid, kirjeldatud on hirme ja sõltuvusi ning meetodeid, kuidas neist vabaneda. Lõin keskkonna, kus inimene saab ennast ise toetada oma arengus.