Kõik Epitsentri ümber möllab, kobrutab ja keeb. Vihutakse vihaselt tantsugi. Või lauldakse lihtsalt kaasa.
Võõrsõnade leksikoni andmetel tähendab epitsenter maavärina keskpunkti. Mida tähendab aga õige maavärin, on nii mõnedki kogenud, teised teavad filmide või raamatutest-ajalehtedest loetu põhjal. Igal juhul midagi ei jää oma paika.
“Kas me just nii mõtlesime, aga omanäolisteks tahtsime saada küll. Ja olla pidude keskpunktis, liigutada inimesi, panna nad tantsima,” kõneleb Elvo Kütt, ansambli Epitsenter üks asutajatest ja ristiisa.
Nüüdseks on ansambel tegutsenud üle kuue aasta. Ikka seal, kus on pidu ja pillerkaar, kus peetakse pulmi, firma suvepäevi, juubelit, sünni- või jaanipäevaõhtut. Seal on ikka kohal Elvo Kütt, Allan Ladvas ja Ants Rooger ehk ansambel Epitsenter.
“Oleme Harjumaa risti-põiki läbi sõitnud. Hästi teatakse meid Aruküla, Raasiku, või Loo kultuurimajas,” üritab Ants Rooger üles lugeda paiku, kus peoliste tuju tõstmas käidud. Siis lööb aga käega – lihtsam on üles lugeda kohad, kus pole käidud.
“Eks me ole kaugemalgi esinemas käinud, Saaremaal või Võrumaal rahvast tantsule meelitanud. Aga Harjumaa on ikka oma kodukant,” kiidab Allan Ladvas Harjumaa eeliseid.
Kuidas kõik algas
Ammu enne seda kui Epitsentri nime all kokku saadi, teadsid mehed nii pillimängu kui üksteist.
“Meil Jõhvis oli selline vahva bänd nagu Viikingid, ühel päeval võeti nende trummar aga kroonusse. Vend, kes bändis kitarri mängis, pani mu pilliruumi kinni ja ütles, et enne välja ei pääse kui trummimäng selge on,” meenutab Ants Rooger pillimehetee algust. Ja muigab siis – kas see just täpselt nii oli, aga trummimängu sai ta juba noorelt selgeks ja tegi Viikingitega mitu tiiru Eestimaale peale.
“Vahel restoranis esinedes tuleb mõni natuke lõbusamas meeleolus meeskodanik trumme katsuma, kas on ikka ehedad pillid,” räägib Ants Rooger muusika ehedusest.
Allan Ladvasel on meenutada kraad kangem ansambel, Polyphon, kus ta aastaid basskitarristiks oli. Polyhphon’i “Väikest tüdrukut” mängivad erinevad raadiojaamad siiamaani alatihti. Siis tiirutas Allan Ladvas koos Mati Nuudega mööda Eestimaad.
Kas vaatasid mehed aga koos filmi “Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta”, kus peaosatäitja, vana rokipeer Guido Kanguri isikus uuesti pilli välja otsis, nahkpüksid jalga tõmbas, vanad bändikaaslased kokku kutsus, et üritada taas kunagist kuulsust püüdma minna.
“Kindlasti ei tulnud meil idee hakata koos mängima Kormoranidest,” väidab Elvo Kütt ja kinnitab, et pole filmi näinudki. Hoopis ühine muusikameel või -maitse oli see, mis mehed kokku tõi, arvavad muusikud ise.
Millist stiili viljeletakse
“Ansambel Epitsenter on esimene Maarjamaa ja ilmselt ka maailma kolkabilly esitaja. Meie poolt pakutav kokteil sisaldab kõige erinevamaid stiile: rock’n’roll, blues, rockabilly, pop, folk, country,“ võtab Elvo Kütt ansambli stiili kokku. See tähendab äraseletatult – viljeletakse kõige erinevamat muusikat.
“Meie repertuaaris on lood alates 60-ndate aastate Lääne popansamblite hittidest kuni tänaste kuumade kaveriteni. Ja repertuaar on meil piisavalt suur, igale peokülalisele,” täiendab Ants Rooger.
“Oleme igale palale, igale laulule leidnud oma “vindi”, oma lähenemisviisi, kuidas see teiste mängitud-lauldud paladest erinema panna,” lisab Elvo Kütt.
Siiski on elav ja ehe esitus see, mis Epitsentrit väga paljudest teistest ansamblitest eristab. Kõik, mis lavalt saali kostub, on meeste endi poolt tekitatud helid, vahetu muusika, mitte “põhjadelt” kostuv fono, millele ansambel siis kaasa ümiseb.
“Vahel restoranis esinedes tuleb mõni natuke lõbusamas meeleolus meeskodanik trumme katsuma, kas on ikka ehedad pillid,” räägib Ants Rooger muusika ehedusest.
Eks just see, laval tehtav ehe muusika, millele peo edenedes ja külaliste tuju tõustes ka hoogu juurde antakse, teegi Epitsentri paljudes paikades nii armastatuks kui ka meeldejäävaks.
“Loodame, et ansambli nimest tulenevad purustused on tõesti ainult teoreetilised. Väiksemad, lõbusast tujust, jalakeerutustest, embamistest ja kallistustest tingitud nihestused ja muljumised on aga igati võimalikud,” võtab Elvo Kütt kokku ansambli kreedo.
Kes ei usu, peab ise kuulama minema.
