Rae vallas Lagedil Pirita jõe ja Leivajõe ühinemiskohas on 3,5 hektari suurune saareke, kus kunagi elas president Konstantin Pätsi vend Voldemar Päts. Voldemari maja taastamine ja selle kujundamine Eesti Vabadusvõitluse Muuseumiks on olnud Johannes Tõrsi elutöö. 3. augustil saab muuseumi eestvedaja 80-aastaseks.

Muuseumi aias puude vahel peidab end T-34 tank, mille Tõrs tõi ära Sindi teeristilt, kus see varasemalt tank-monumendina seisis. “See oli 1990. aastal. Neid hakati siis vanarauaks viima. Ma jõudsin ta enne treileriga ära tuua, kui ta vanarauaks viidi,” meenutab mees.

“Tank oli seest tühi, aga Aruküla metsades olid suured sõjaväelaod. Mul õnnestus sealt kaheksa pudeli viina eest uus tankimootor osta. Nõukogude aja lõpus oli viin kõige suurem valuuta. Oleks võinud aatompommi ka osta, kui raha oleks olnud,” muigab Tõrs.

Mänguasjaks T-34

Tanki putitamisel aitas Tõrsi varasemalt peetud laevamehhaaniku amet, sest sarnaseid mootoreid kasutati väiksemate laevade peal. Üheksakümnendate keskel oli T-34 jälle sõidukorras.

Tõrsi sõnul valmistati tema tank 1943. aastal. “Enne oli nendel 76-millimeetrine kahur. Sellele pandi peale juba 85-millimeetrine kahur. Siis ta oli päris hea lahingumasin.”

34 tonni kaaluv kolme Degtjarovi kuulipildujaga T-34 oli mõeldud viieliikmelise meeskonna jaoks. 6,5 meetrit pikk masin on 3,1 meetrit lai ja 2,4 meetrit kõrge. 585-hobujõuline mootor viib tanki edasi kuni 55 kilomeetrit tunnis. Saja kilomeetri peale neelab metallist hiiglane 70–80 liitrit kütust.

Omanik arvab, et tema tank on teises maailmasõjas vähemalt kaks laksu saanud – tankitõrjekahuriga esikülje pihta ning tankirusikaga vastu paremat külge. “Nii et siin tankis on palju mehi surma saanud,” väidab Tõrs.

Nüüd on T-34 Eesti Vabadusvõitluse Muuseumi üks põhieksponaate, aga mitte ainult. “Temaga on tehtud film “1944”. See tank, mis seal läbi maja sõidab, on minu oma. See lõik filmiti Saaremaal,” räägib Tõrs. Filmis “1944” osales ka kaks Soomest Parola muuseumist toodud tanki.

“Nii kaua, kuni seda filmi tehti, olid minu tank ja kõik minu käsirelvad nende käes. Kõik vene vintpüssid, karabiinid ja automaadid olid mängus,” räägib mees.

Käsitulirelvi hoiab ta elumaja all keldris – ja neid on seal selline kogus, et nendega saaks relvastada terve kompanii.

Lihula monumendi ohud

Tõrsi muuseumi õuel asub ka monument, mis kujutab automaadiga sõdurit, kellel on äratuntavalt Wehrmachti sõduri munder, rinnas raudrist. Kiri monumendil annab teada: “Eesti meestele, kes sõdisid 1940–1945 bolševismi vastu ja Eesti iseseisvuse taastamise nimel.”

Vastuoluline ausammas püstitati esmalt 2002. aastal Pärnusse, kuid võeti kolm päeva hiljem peaminister Siim Kallase survel linnavalitsuse otsusega maha. 2004. aastal taaspüstitati monument Lihulasse, kuid viidi sealt üheksa päeva hiljem minema Juhan Partsi valitsuse käsul. Lagedil avati see 15. oktoobril 2005 ja sinna on ta jäänud.

Tõrsi sõnul kuulus ausammas Ants Tederile, kes sai Sinimägedes 11 korda haavata ja küüditati siis Siberisse. “Samal päeval, kui me selle Lagedil avasime, oli siin kaks Moskva kanalit,” meenutab Tõrs, kes tembeldati nendes kanalites Baltimaade fašistiks number üks.

“Ma ei saa juba sellepärast fašist olla, et ma olin aasta ja kaks kuud vana, kui sakslased Saaremaal minu isa maha lasksid,” ärritub vanahärra.

Tõrsi sõnul jõudis monument Lagedile nii, et toonane peaminister Andrus Ansip kutsus ta välja ja tegi talle ettepaneku see oma hoovi võtta. “Ma ütlesin, et ma võtan sellel tingimusel oma hoovi, kui te panete mulle aia ümber ja panete mulle kaamerad üles. Aga läks aasta mööda, unustasid ära. Siis, kui Aljoša ära viidi, taheti seda õhku lasta,” kurdab Tõrs.

Tõrsile võeti venekeelne telefonikõne, lubati talle ja ta perekonnale ots peale teha, maja maha põletada. Öeldi ka kuupäev, millal tullakse. Kaitseliitlaste abiga viis Tõrs paar raskekuulipildujat ja tanki positsioonidele.

“Ähvardajad hakkasid juba kaugelt karjuma. Me põrutasime paukpadrunitega. See MG3 kuulipilduja laseb sellise tulelondi välja. Ähvardajad läksid ja kadusid,” meenutab ta.

“Aga nad tulid tagasi. Ma olen akrobaat olnud tsirkuses. Ma olen karated ka õppinud natuke. Ma võin kolm meest vastu võtta ikka, aga nad lõid mulle tagant selga ja pähe. Ma kaotasin meelemärkuse ja kui uuesti tulin meelemärkusele, siis peksti jalgadega. Minu õnn oli see, et sealt nuka tagant tuli üks inimene välja ja nad panid minema. Mul oli oma relv, Kalašnikov. Ma panin neile järele terve valangu päris padrunitega, aga pihta ei saanud,” ütleb Tõrs.

“Aruküla metsades olid suured sõjaväe-laod. Mul õnnestus sealt kaheksa pudeli viina eest uus tankimootor osta.”

Kolmandal korral tulid kolm meest, võtsid ukse tagant suure pommikillu. “Kui ma oleksin nad sisse lasknud, oleksin kohe vastu pead saanud. Ma vajutasin turvanuppu. Turvamehed, kes oleksid pidanud 15 minutiga kohal olema, tulid kahe ja poole tunni pärast. Aga politsei jõudis kiiresti. Ütlesin, kurat, Ansip lubas kõik aiad teha, jättis tegemata. Politsei andis mulle Ansipi nõuandja numbri. Helistasin talle ja ütlesin, et kui Ansip oma lubadust ei täida, siis Johannes toob Lihula samba riigikogu ette,” põrutas Tõrs.

Eesti Vabadusvõitluse Muuseumi maja, mis on ehitatud sealsamas asunud Konstantin Pätsi venna Voldemar Pätsi suvekodu koopiana. 

Nädala pärast olid muuseumil aiad ümber, igal pool kaamerad, nii sees kui väljas. Kokku hoiab aial ja maja siseruumidel silma peal 11 valvekaamerat. Ja ongi rahu majas.

Nägemus viis muuseumini

Saaremaal Salme vallas sündinud Johannes Tõrsist sai töömees juba 12-aastasena, kui ta töötas vennaga koolivaheaegadel kohalikus kalavabrikus. Järgnevalt õppis mees nii puu- kui ka müürsepa ametit, omandas masinisti ja kraanajuhi paberid. Ta on olnud tõstukijuht, võimlemisõpetaja, laevamehhanik ja motorist. Mitmekülgse mehena õppis ta ka aknavitraažide ja kroonlühtrite restaureerimist ja valmistamist – neid on tema käe alt tulnud hulgi.

Eesti Vabadusvõitlejate Muuseumi rajamise idee tabas Tõrsi 1988. aasta 20. oktoobri hommikul kella viie paiku. Ta sai selle justkui nägemusena, et muuseum tuleb rajada Pirita jõe ja Leivajõe vahelisele saarekesele.

Varasemalt oli saarel paiknenud Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi venna Voldemar Pätsi suvekodu, kuid see oli maani maha põlenud. Isegi vundamendikivid olid suvilate ehitamiseks minema tassitud.

1. juulil 1989 pani Tõrs majale nurgakivi. 1994. aastal avas ta muuseumi keldrikorruse ja esimese korruse. 1995. aastal kolis ta Arukülast Lagedile ja elab seal tänini muuseumiga samas majas, mis oma kujult on Voldemar Pätsi suvekodu koopia.

Muuseum kuulub praegu MTÜ-le Eesti Vabadusvõtluse Muuseum Lagedil, mille juhatusse kuuluvad Johannes Tõrs, tema elukaaslane Tiiu Madissoon ja paari tütar Triinu Tõrs.

Muuseumit toetavad rahaliselt kaitseministeerium, Rae vald ja mitmed annetajad. Et nii Johannes kui Tiiu on juba eakad, on siiski mure – mis saab edasi.

Johannese nägemuses võiks Rae vald muuseumi ühel hetkel täielikult oma bilanssi võtta.

Vastuolulise monumendi pärast on Johannes Tõrsile korduvalt kallale kiputud. Ausambast paremal kasvab tamm, mille istutasid Ants Teder ja Sinimägede sõjaveteranid 15. oktoobril 2005. Fotod Andres Tohver 

Rae vallavanema vaatenurk

Mitu korda te Eesti Vabadusvõitluse Muuseumis olete käinud?

Madis Sarik: Ei ole neid kordi kokku lugenud, mil Rae vallas elatud ja töötatud aja jooksul olen muuseumi külastanud. Neid on ikka omajagu.

Kui suure summaga Rae vald igal aastal Eesti Vabadusvõitluse Muuseumit toetab?

Vald toetab muuseumi tegevust 2000 euroga aastas. Rahaline toetus on ka suurem olnud, näiteks Eesti vabariigi 100. sünniaastal toetas vald 3000 euroga, et ka muuseum saaks meie riigi sünnipäeva väärilise sündmusega tähistada. Muuseumi üritusi oleme toetanud ka projektipõhiselt, meenub näiteks toetus muuseumi osalemiseks üleriigilisel muuseumide ööl. Lisaks rahalisele toetusele oleme õla alla pannud teehoolduses, haljastuses, viimati andsime abi silla remondiks. Vallavalitsus, kultuurikeskus ja alevikuselts on korraldanud ja rahastanud mitmeid muuseumis toimunud üritusi, näiteks sõjafilmide minifestivali, kontserte, noorsootöö projekte jne.

Kas Rae vallavolikogus on olnud juttu selle muuseumi võtmisest täielikult Rae valla ülalpidamisele?

Ametlikku arutelu ei ole volikogus antud teemal üles tõusetunud, mitteametlikult on juttu olnud. Praegused omanikud ei ole ka väga selgelt väljendanud, millisel moel ja mahus see võiks toimuda.

Milline on teie enda seisukoht muuseumi võtmise kohta täielikult valla bilanssi?

Praegusel ajal, mil ei tea meist keegi, kuidas majanduselu edasi läheb, ei pea õigeks lisakohustusi võtta. Rae valla elanikkond on nii kiiresti kasvav ja eelkõige tuleb vallal leida lahendused puuduolevatele lasteaiakohtadele, koolikohtadele ning tagada koolide juures sportimisvõimalused.

Vaata galeriid!