Ain Hanschmidti aknast avaneb vaade üle vanalinna katuste, üle iidsete linnamüüride ja müüritornide. Kõik linnas oleks nagu sümboolselt madalamal. Haldusfirma Infortari, mida Hanschmidt tüürib, aastane käive on 1,4 miljardit. Rohkemat teenivad on vaid pangad. Ja vaade, kust on näha, kuidas Infortari laevad merd künnavad, on ilusam kui peaministri kabinetist Stenbocki majas.
Hommikul võtan raha sisse, lõunaks annan välja ja kell kolm olen juba golfiväljakul. Selline oli Ühispanga juhina teie legendaarne ütlus… Kui palju teil praegu jääb aega golfimänguks?
Eesti suurima investeeringute valdusettevõtte Infortar juhatuse esimees Ain Hanschmidt: Viskasin tõesti kunagi vahel nalja, et hommikul võtan raha kolme protsendiga panka, lõunaks laenan kuue protsendiga välja ja kella kolmeks jõuan golfi mängima. Viimastel aastatel pole jõudnud – olen Eesti Golfiliidu presidendina rohkem teisi toetanud ja utsitanud. Aga minu händikäp on ikka 11,4.
Eesti majandus on kümme kvartalit järjest langenud, see tähendab, et ettevõtted on end kokku tõmmanud. Teie olete Infortariga viimasel kahel aastal investeerinud kuuldavasti 450 miljonit eurot. Kas majanduslangus teid ja teie ettevõtteid ei puuduta?
Olen neli majanduskriisi üle elanud, igast kriisist midagi õppinud. Esimene majanduskriis tabas Eestit läinud sajandi 90ndate alguses, mil terve sotsialismileer oli mitte ainult majanduslikus, aga ka poliitilises kriisis. Tulin siis Läänemaalt Tallinnasse Ühispanka (praegune SEB Pank – toim.) üles ehitama. Eesti ajakirjandus kirjutas toona üliedukatest ärihaidest! Uskusin. Pankurina nende ettevõtete bilansiga tutvudes mõtlesin õudusega – need ärituusad küll kaua vastu ei pea. Ei pidanud kah! Siit esimene tarkus – ära usu kõike, mis bilanssi on kirjutatud.
Edasi tuli 1997-1998 aasta kriis, mis algas Aasiast, liikus Venemaale ja sealt Euroopasse. Börsil põlesid aktsiad, ära kukkus meie Vene turg. Panin kõrva taha: sa ise võid tugev olla, aga kui partnerid on nõrgad, võivad nad sindki põhja vedada. Vali partnereid! Praegune kriis sarnaneb enim just sellele: algas Aasiast koroonaga, jätkus Venemaa sissetungiga Ukrainasse ja päädis kriisiga Euroopas. Ja see pole veel kaugeltki lõppenud.
2008. aasta rahanduskriis algas USA pangandusest ja muutus lõpuks üleilmseks majanduskriisiks. Pangad hakkasid väljaantud laene tagasi võtma, võtsid raha ära. Sellega võimendasid nad kriisi veelgi. Mina sain selgeks, et raha tuleb hoida ühes pangas ja laenud teises. Siis oled lugupeetud inimene mõlemas.
Te olete hea õpipoiss olnud. Nüüdse kriisi aegu, mil teised on kokku tõmbunud, investeerisite kahe aasta jooksul 450 miljonit eurot…
Kriisid on tekitanud minus tahtmise luua kriisikindel ettevõte. Kriisikindel saab firma olla aga ainult vana talupojatarkuse järgi toimetades – hoia munad erinevates korvides. Ehk tänapäevasemalt öeldes – tuleb tegutseda erinevates valdkondades. Ja nii me Infortaris olemegi püüdnud – tegeleme laevanduse, energia ja kinnisvaraga.
Tallink, mis koroona aegu oli poliitiliste otsuste tulemusel üsna halvas seisus, laevad ei sõitnud, tegi 2023. aastal oma kõigi aegade parima tulemuse. Vahepeal tootis ettevõttele raha aga Elenger, meie gaasifirma. Kui tuli sõda ja gaas pandi kinni, siis arvati, et Elengeriga on lõpp. Suutsime aga tarneahelad ringi keerata, hakata Ameerikast gaasi tooma. Nii et meie elame vana tarkuse järgi – kui mõnes sektoris meist olenemata midagi juhtub, siis teine päästab välja.
Ja see on võimaldanud ka investeerida?
Viimaste aastate jooksul oleme omandanud Läti suurima infrastruktuuri ettevõtte Gaso, maksime 120 miljonit. 90 miljoni euro eest ostsime juurde Tallinki aktsiaid. Kui 2015. aastal kuulus Infortarile Tallinkist 36%, siis praegu 68,5%. Möödunud sügisel ostsime Poolas gaasi jaotusvõrgu. Selle tehingu maht oli 120 miljonit, mis on teadaolevalt suurim Eesti päritolu investeering Poola.
Kas börsiettevõttena tohite avaldada, mis on järgmised investeeringud?
Nelja jalaga taburet seisab kindlamalt kui kolme jalaga. Nii oleme me neljandaks jalaks, laevanduse, energiaäri ja kinnisvarahalduse kõrvale otsinud teisigi tegevussuundi. Meie kontserni kuuluv Inf Infra ehitab praegu Pärnu silda, oleme tegevad Rail Balticu trasside ehitamisel, Sauele kerkib Eesti suurim, Rimi logistikakeskus, Lasnamäele tuleb Depo kauplus. Tööd ehitustel jagub.
Kuuldavasti olete ka põllumajandusse investeerinud?
Ostsime suurima põllumajandusfarmi Eestis, Pärnu lähedal oleva Halinga farmi. Meie pidada on 3600 veist, neist 1800 lüpsilehma. Ehitame sinna bioagaasi tootmisjaama.
Kui siit aknast välja vaadata, siis enamik hooneid on Infortarist allpool, ettevõtted ja riik on hädas.
Riigi majandus – see on ettevõtete majanduse kogusumma. Kui riik tahab ettevõtteid aidata, peab riik ise oma majanduse, esmalt eelarve korda saama. 2019 oli riigi eelarve 11 miljardit, 2024 oli riigi eelarve kulude pool 19 miljardit. Viie aastaga on kasv olnud 70%, riigi majandus kasvas samal ajal, arvestades ka inflatsiooni, kõigest 40%. Kui neid kahte, eelarve ja majanduse kasvukõverat koos vaadata, siis näeme, et 2032-2033 aastal on meie majanduses juhtumas mingi katastroof. Eriti veel kui arvestame, et suur osa meie eelarvest on Euroopa Liidu raha, mis võib kaduda.
Kust teie arvates peaks riik oma eelarve kordaseadmist alustama?
Riigi eelarve kulupoolel on indekseeritud väljamaksete summa vähemalt 500 miljonit eurot. Siin on riigiametnike palk, pensionid. See tähendab, et inflatsiooni arvestades peab ka see summa pidevalt kasvama. Nii olemegi jõudnud allakäiguspiraalile. Et indekseeritud summa välja maksta, eelarve tasakaalus hoida, tuleb makse tõsta. See omakorda kasvatab inflatsiooni. Nii on tekkinud lõputu spiraal.
See aga tähendab, et ka ettevõtete äriplaan ei tööta, sest pole maksurahu. Ettevõtjad ei julge laenu võtta ja pankadel on raske laenu anda, määramatust on liiga palju. On vaja kindlustunnet, on vaja maksurahu. Kui inflatsioon on taltunud, langeb ka euribor. Praeguse 7protsendise euriboriga ettevõtlust ei arenda.
Ka energiahinnad on enneolematult kõrgel. Inimkond on ürgajast saati tahtnud oma saatust ise kujundada. Rohepöörde aegu saame energiat, kui tuul puhub või päike paistab. Juhitavat energiat on Eestis liiga väheks jäänud, me oleme rohepöördega andnud end loodusjõudude meelevalda, lootes kaabli kaudu tulevale välisenergiale. Nagu näha – igas olukorra see ei toimi. Kui meil on elektri hind kõrgem kui mujal, ei tule siia ka välisinvesteeringud.
Kui palju on inflatsioonis süüdi sõda?
Inflatsiooni käivitas Euroopa Keskpank. Juba enne
covidit trükiti keskpanga korraldusel raha juurde, igas kalendrikuus 60 miljardit eurot. Sellega ergutati deflatsioonis olevat majandust. Probleem algas siis, kui tuli covid-19. Siis tegi Euroopa Keskpank kõikvõimalikke abipakette kokku 3 triljoni ulatuses. Kui katteta raha trükitakse juurde, siis selle väärtus langeb. Keskpanga otsus raha trükkida meenutas mulle kangesti Prantsuse kuninga otsust. Tuli trükkida, sest kuningal oli raha vaja.
Covidile järgnes sõda, mis lõhkus väljakujunenud tarneahelad. See tõstis kaupade hindu, seega süvendas inflatsiooni veelgi. Ja nüüd olemegi seal, kus oleme.
Teistes Euroopa Liidu riikides valitsevad samasugused majandusolud, toimivad samad seadused, mis Eestis. Miks on Eesti, kes oli aastaid eeskujuks kõigile, saanud järsku esimeseks tagantpoolt – kõige kiirema inflatsiooniga, kõige suurema majanduslangusega, kõige suurema elanike ebakindlusega?
Me püüame olla paavstist pühamad. Vanasti öeldi, et täidame saksa täpsusega lolle vene seadusi. Nüüd kehtib sama rumalate Euroopa Liidu direktiivide kohta. Vene ajal oli Eestil palju riigijuhte, kes püüdsid Moskva seadusi filtreerida, et meie elu oleks natukenegi elamisväärsem. Praegu tahavad aga kõik valitsused edendada Euroopa Liidu majanduspoliitikat. Eesti enda majanduspoliitikat enam ajada ei suudeta. Kui koroona aegu jäid hätta restoranid ja hotellid, puudus igasugune majanduspoliitika nende suhtes. Puudus pragmatism. Enne, kui mõne seaduse või direktiivi vastu võtame, peaksime mõtlema, mida see kohalikul tasandil kaasa toob. Räägitakse aina väärtusepõhisest juhtimisest. Aga elatustase langeb.
Kui Itaalia sai 2021. aastal peaminister Mario Draghi aegu spetsialistide valitsuse, kasvas Itaalia langustrendil olnud majandus neli protsenti. Sest julgeti otsustada. Spetsialistid ei kartnud, et kaotavad valijate hääli. Meil on julgeid otsuseid teinud Mart Laar ja Andrus Ansip. Ansip veel vähemusvalitsusega kriisi aegu. Meie valitsuste häda on populism. Ja seda mitte ainult EKREl.
Miks te ise poliitikasse ei lähe? Pragmaatikuks. Kindlasti on teid kutsutud. Kui tõsiselt olete neid ettepanekuid kaalunud?
Kunagi ammu on mind tõesti kutsutud, mitmesse erakonda. Aga väga tõsiselt neid vestlusi ma ei pidanud. Arvasin siis ja arvan praegu, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Mulle meeldib majandusega tegeleda. On kogu aeg meeldinud alates ajast, kui ma 1980 läksin Tallinna tehnikaülikooli tööstuse planeerimist õppima. Ja tahan praegugi anda oma parima.
Traditsiooniline küsimus – kuidas teie börsiettevõtte juhina tunnete: kas majanduslanguse põhi on läbitud? Käibemaksu tõus ootab meid veel ees. Kuidas hakkab see majandust mõjutama?
Mina arvan, et majanduslangusel pole põhja, see on nagu soo. Osad kukuvad ja vajuvad läbi. Mõned ei kuku ja jäävad püsti, lähevad kiiremini ja tugevamini edasi.
Siiski loodan, et mingil määral hakkab meie majandus taas kasvama, meie ettevõtted ja ettevõtjad on sitked. Juba Milton Friedman ütles, et ettevõtete ainuke eesmärk on kasumit teenida. Ka ettevõtja peab raske otsuse ära tegema – kui firma kasumit ei tooda, tuleb leida uus suund. Ja riigil peab olema strateegia, mis aitab ettevõtetel õigeid otsuseid teha.
Mida ütleksite veel?
Meie põhiseaduses on öeldud, et me peame kaitsma eesti keelt ja kultuuri. Mina lisaksin juurde, et peame hoidma ka Eesti majandust. Kui majandus on tugev, on hoitud ka meie keel ja kultuur. On hoitud kogu Eesti.
