Üha enam kuuleme uudiseid agressiivsetest koertest, kes vabalt ringi liikudes naabruskonda terroriseerivad. Koerte omanikud ei paista aga tagajärgedest suurt hoolivat, sest ikka ja jälle on samade omanike koerad tähelepanu all.

Politsei saab sekkuda karistusseadustiku alusel, kuid alati see ei aita. Seadus näeb ette, et kui koer ründab inimest või tema lemmiklooma, saab politsei esitada süüdistuse varalise kahju tekitamises ning teha rahalise trahvi. Aastate lõikes ei ole rünnakute arv statistikas vähenenud. Koerte ja kasside pidamise eeskirjade rikkumine on hoopiski pea kümne juhtumi võrra tõusnud. Kui eelneval aastal rikuti eeskirju 76 korral, siis sel aastal on rikkumisi toime pandud 84.

Kuidas reageerida, kui koer ründab?

Kanal 2 saates „Täistund“ esitatud andmete põhjal tekitasid koerte rünnakud kolme aasta jooksul inimestele vigastusi 4738 ju hul. Neist noorim ohver oli alla aasta vana ning vanim 98-aastane. Enim said vigastada 4–14-aastased. 2023. aastal on politsei kogutud andmetel koerte rünnaku tõttu vigastada saanud 47 inimest ning 17 juhul teine koer. Neist 12 juhul on rünnatud nii omanikku kui ka temaga kaasas olnud koera.

Kui koera rünnaku tagajärjel on tekkinud füüsilisi vigastusi, tuleks kohe kohale kutsuda politsei. Koera omanikult ära võtmine on Põllumajandus- ja Toiduameti pädevuses, kuid see võib olla pikem protsess, kuna seda, et omanik ei saa oma loomaga kuidagi hakkama tuleb tõestada. „Iga lahtiselt ringi jooksev koer on potentsiaalne ohuallikas. Seetõttu tuleks esimese asjana vältida ohu suunas liikumist ning võimalusel taanduda,“ soovitab politsei- ja piirivalveameti (PPA) Nõmme- Haabersti piirkonnagrupi juht Enely Estaal.

Enesekaitseks võib iga inimene kaasas kanda pipragaasi, mida saab rünnaku peatamiseks kasutada. Meeles tuleb pidada, et seda võib kasutada vaid juhul, kui on otsene oht tervisekahjustusele või elule. Eesti loomakaitse seltsi (ELS) juhatuse liige Geit Karurahu ütleb, et ühest vastust, kuidas ennast kaitsta, kahjuks anda ei saa, palju oleneb koerast ja olukorrast ning paljust muust.

Looma omanikult ära võtmine ei ole kerge, selleks tuleb tõestada, et omanik ei saa kindlasti oma koeraga hakkama.

„Samuti on koerte käitumisspetsialistide soovitused suhteliselt erinevad. Mõni soovitab, et peaks kätega vehkima ja lärmi tegema, kui koer on kaugemal, mõni jälle ütleb, et seda kindlasti teha ei tohiks, vaid tuleks jääda rahulikuks ning teha võimalikult vähe liigutusi, et koerale mitte ohtlik näida. Ühine soovitus on küll kõigil see, et ei tohiks selga pöörata ega ära joosta,“ räägib Geit Karurahu.

Eesti loomakaitse seltsi juhatuse liige Geit Karurahu. Foto Helen Marts-Kesaväli 

„Kindlasti ei tohiks koera vaatama jääda ega temaga rääkima hakata. Pigem tasuks vaikselt eemalduda. Reeglina koerad ei taha rünnata ega ennast ohtlikku olukorda panna, kuid kui ollakse tema territooriumil, mis võib olla koera arvates suurem kui tema enda koduhoov, ja/või inimene näib talle ohtlik, siis võib ta näha rünnakus ainsat väljapääsu,“ lisab ta.

Ennetamine ja tagajärg

Hulkuvate koertega tegelemise kohustus on eeskätt kohalikul omavalitsusel. PPA saab sekkuda juhul, kui rikutakse pidamistingimusi või kui koera elu on ohus. Hulkumine ja sellega seotud probleemid peaks lahendama kohalik omavalitsus.

„Probleemist, et kellegi koer hulgub, peaks teavitama kohalikku omavalitsust, kelle kohustus on seesuguste probleemidega tegeleda ja oma kodanike turvalisus tagada, või kohalikku varjupaika. Kui kuskilt abi ei saada võib pöörduda Eesti loomakaitse seltsi poole,“ soovitab Karurahu.

„Kui seesugune koer omanikult ära võetakse, siis ametiasutused, mis looma ära võtavad, annavad koera tavaliselt üle kohalikule varjupaigale. Looma omanikult ära võtmine ei ole kerge, selleks tuleb tõestada, et omanik ei saa kindlasti oma koeraga hakkama ja koera pidamistingimusi ei ole võimalik parandada nii, et loom hulkuma ei saaks minna,“ selgitab Karurahu.

Eelnevalt tehakse omanikule ettekirjutused, neile järgnevad trahvid ja siis alles võib asi jõuda looma ära võtmiseni. „ELS on seesuguste juhtumitega palju tegelenud, probleemid jäävad sageli pikalt õhku rippuma, enne kui üldse mingisuguse lahenduseni jõutakse. Kahjuks on ka juhtumeid, kus lahendust ei tulegi, kuna ametiasutused ei täida oma ülesandeid või ei oska kasutada oma õiguseid. MTÜ saab sekkuda vaid juhul, kui looma omanik on valmis koostööd tegema,“ lisab ta.

Omanik peab oma koera tundma

„See milliseks kujuneb koera käitumine täiskasvanueas oleneb suuresti siiski kasvatusest,“ selgitab koerte käitumisnõustaja ja koolitaja Kati Ernits. Mõni koer vajab palju rohkem tööd, et saavutada käitumine, mis on ühiskonnale ja koerale endale ohutu,“ selgitab koerte käitumisnõustaja ja koolitaja Kati Ernits.

„Kahjuks ei saa siin tõugudest üle ega ümber. On tõuge, kellega tulebki palju tööd teha, et seda eesmärki saavutada. Samuti käivitub agressiivne käitumine siiski osadel tõugudel kergemini kui teistel,“ lisab ta. Käitumismuster saab alguse tõugude ajaloost ja sellest, mille jaoks need koerad kunagi on aretatud. Koeraomanikel tuleb ikkagi mõista, et koeral ja koeral on vahe. Siiski saab pea kõiki käitumisi ennetada, kui inimene seda aktsepteerib ja võtab tarvitusele vastavad ennetusmeetodid.

Hoolimatus maksab koera elu

Küsimusele, kas selliseid probleemkoeri annab ümber kasvatada, vastab Kati Ernits: „Üldjuhul annab. Aga see on väga suur töö ja neid inimesi, kes seda suudavad ning kellel on endal ka kõik vajalikud ressursid (vaba aeg, sobilik elupind jm) olemas, on paraku väga vähe. Enamasti on neil ka endal piisavalt koeri juba kodus olemas.“

Koerte käitumisnõustaja ja -koolitaja Kati Ernits. Foto Ave Pannal 

Koerte koolitaja on näinud korduvalt, kui ohtliku olukorra tekitanud koer võetakse varjupaigast uude kodusse eesmärgiga ta rehabiliteerida, koer on seal kahjuks uuesti rünnanud ning see on lõppenud koera magama panekuga. Looma jaoks on tegelikult lihtsam ja stressivabam ta kohe eutaneerida, mitte solgutada erinevate elupaikade vahel ning lõpuks siiski magama pandud saada.

„Olen seda meelt, et elusolendi elu on suur väärtus. Siiski me peaksime endalt rohkem küsima, kas igasugune elu on väärtus? Agressiivse käitumisega loom, kes rehabiliteerimise käigus sattub erinevatesse keskkondadesse, sest keegi ei saa temaga hakkama, on tavaliselt väga suures stressis. Me peaksime rohkem tegelema ennetusega, mitte tagajärgedega. Samuti tuleks tegeleda küsimusega, kas igal inimesel peab olema koer?“ lisab ta.

Olev Kalda, PTA loomatervise ja -heaolu osakonna juhataja: kohalikud omavalitsused peavad hoolsamad olema

Olukordades, kus loom pääseb tahtlikult või tahtmatult hulkuma, peab loomapidaja tagama, et loom jõuaks võimalikult kiiresti oma territooriumile tagasi ning välistama edasise väljapääsemise. Juhul kui looma välja pääsemist kuidagi ei fikseerita – näiteks looma püüdmisega ei tegele kohalik omavalitsus või omavalitsusele teenust osutav varjupaik, siis ei ole võimalik hiljem kuidagi tõestada, et just see koer oli hulkumas.

Näiteks Tallinnas on lemmikloomade kiibistamine ja registrisse kandmine kohustuslik ning kui linnale teenust osutav varjupaik fikseerib, et mõni loom on korduvalt hulkumise tõttu varjupaika jõudnud, teeb kohaliku omavalitsuse esindaja pöördumise Põllumajandus- ja Toiduametile, mis saab sellisel juhul alustada loomapidaja suhtes menetluse ning kui selgub, et loomapidaja oma loomaga toime ei tule, siis looma ka ära võtta.

Ühekordse hulkumise järel siiski seda ei tehta, sest õnnetuid juhuseid, kus koer tõmbab rihma üle pea või äärmisel juhul puruks ikka leidub. Ka võib juhtuda, et lapsed unustavad aiavärava lahti, mille tõttu loom hulkuma pääseb. Sellisel juhul on oluline ennetus- ja teavitustöö kõikide pereliikmete seas ning oluline on, et loomapidaja on teinud endast kõik oleneva, et looma hulkuma pääsemine oleks siiski välistatud.

Sageli on probleemid seotud loomaomanike hakkamasaamisega ja vajavad sotsiaalset abi kohaliku omavalitsuse poolt. Põllumajandus- ja Toiduamet tegutseb sellistes olukordades vastavalt meile esitatud informatsioonile. Selleks, et olukorra lahendamine oleks võimalikult kiire ning tulemuslik, on oluline, et kohalikud omavalitsused täidaksid oma seadusest tulenevat kohustust hulkuvate loomade püüdmisel ning heakorra tagamisel. Kohalik omavalitsus kehtestab enda haldusalas kehtiva lemmikloomade pidamise eeskirja, mille järgimise üle teostab ta ka järelevalvet.

Juhul kui on põhjust arvata, et loomapidaja loomade pidamisega toime ei tule või on fikseeritud looma pidev hulkumine, on kohalikul omavalitsusel võimalik teavitada sellest Põllumajandus- ja Toiduametit.