“Taotlesime Leader programmist toetust, aga me polnud külarahva väikese arvu tõttu piisavalt jätkusuutlikud. Siis hakkasimegi koonerdama, kokku hoidma ja olime suured kitsipungad – nelja aastaga saime vabaõhulava jaoks raha kokku,” räägivad Härma küla elanikud Sirje Lund ja Helju Kadakas.
Härma külas, mis asub Raasiku vallas Tallinnast 35 km kaugusel, elab püsivalt 126 inimest. Üsna väikse, vaid 2,6 hektari suuruse küla uhkuseks ja armastuseks on vana Perila mõisa maapargi alal asuv küla ühistööna valminud külaplats ja lava. “Kuus aastat tagasi oli külaplatsil ainult tihe võpsik ja maas vedeles laga: suitsukonid, sodi, puruks pekstud viina pudelid. Nüüd, kui siin ise toimetatakse ja tehakse, hoitakse kohta hoopis paremini. See liidab inimesi.Vanasti käidi siin joomas, nüüd käiakse puhkamas,” jutustab Sirje Lund, kes kuulub MTÜ Härma küla juhatusse.
“Tähtsal kohal külas on kultuur: jaanipäevad, vallapäevad, jüriöö jooks, vastlapäev, fotojaht jpm. Tantsimine meie küla rahvale meeldib,” lisab Helju Kadakas, kes on Pikavere kooli õpetaja, Härma küla põliselanik ning samuti Härma külaseltsi liige. Kuigi koostegemine sai suurema hoo sisse vaid kuus aastat tagasi ning küla on üsna noor –asutati vähem kui 90 aastat tagasi– on Härma külaplatsil iidsete puude vahel, kus linnud justkui võistu laulavad, tõeliselt mõnus ja kodune.
Algas bussipaviljonist
Kui alguses olid külapidudel laudadeks pakkekastid, toidud tehti ise, ja lavaks, kus kõlas elav muusika, oli traktorikast või furgoonauto, siis esimene asi, mis küla elama pani, oli naiste sõnul bussipaviljoni ehitus. “Lastel oli külm vihma ja tuule käes koolibussi oodata. Kuna vaja oli ka teadetetahvlit, lõime 2006. aastal Härma MTÜ ja nii hakkasime ka edasisteks projektideks Raasiku vallalt pearaha saama, mis on olnud meile suureks abiks,” lisab Helju.
Põhiline ühistöötamine hakkas pihta 10-aastase arengukavaga kinnitamisega 2011. aastal. “Muidugi me mõtlesime, et me ei saa hakkama, meil on aega vaja – tänasel päeval, viis aastat hiljem, on aga kava sisuliselt täidetud,” muigab Sirje. Vahepeal, kui aasta aega külas midagi ei tehtud ja hinge tõmmati, mõjus see naiste sõnul inimestele halvasti. “Siis mõtlesime, et aitab, puhatud küll! Hakkame uuesti tööle!” naerab Helju.
Ise ja käigupealt
Külaplatsi korrastamine on Helju sõnul toimunud kümne ruutmeetri kaupa. “Igakord võtsime mingi nurga ette,” millele Sirje lisab: “Nii sattusimegi hasarti ja seda tänaseni!”
Kõik projektid – laululava, bussipaviljon, külakiik, laste mänguväljak, külaplats, pingid, lillede kasvatus ja istutamine, võrkpalliväljak jpm – on ise tehtud. “Meie külamehed- ja naised ehitavad kõik ise. Oleme olnud nii traktori- kui mullatöölised, värvijad ja ehitajad,” sõnab Helju. “Materjali laululavaks ja pinkide värvimiseks oleme küll pidanud ostma, aga muidu toob igaüks seda, mida tal tuua on,” täiendab Sirje.
Kõik pingid-pakud on naiste sõnul tehtud juba olemasolevast materjalist, näiteks langenud puudest. “Raha meil eraldi selliste asjade jaoks ei ole ja suuri projekte me pole kirjutanud,”selgitab Helju, mille peale Sirje sõnab: “Vallavalitsusest soovitati, et tehke üks projekt lõplikult valmis. Suure projekti korraga kirjutamine aga meile ei sobi, sest ideed tulevad meil käigupealt. Siis nad lõid meile käega, aga “ei” pole veel ühelegi projektile öeldud.” Valla toetusele, eriti Maret Väljale on naised kogu küla eest rääkides ääretult tänulikud. Olulised on külaelanike lapsed ja lapselapsed, kes pidevalt toimetustes kaasa löövad.
Võsa all olnud rämpsule naised enam ei mõtle. “Nüüd käime platsil ja otsime uusi asju, mida oleks vaja muuta,” jutustab Sirje. “Meie eesmärk on olnud teha elu ilusaks ja mõnusaks. Olime täiesti veendunud, et maakondlikus voorus asi lõppeb. Kui kõned hakkasid tulema küll Maakodust, küll “Terevisioonist”, siis saime aru, kuhu me sattunud oleme!” naerab Helju. “Ma hoiatasin sind, et nii see läheb,” ütleb Sirje ja ohkab naljatledes “Annaks taevas, et me liiga kõrgele ei tõuse!”
