3. aprillil autasustati Põhja-Eesti Ühistranspordikeskuses nelja maakonna parimaid bussijuhte. Harjumaalt pälvisid tunnustuse Aasta bussijuht 2018 Jaanus Tubro ja Ants Randmaa, Läänemaalt Ado Püüa, Lääne-Virumaalt Mart-Lembit Karu ja Raplamaalt Aleksandr Pikk.
Et Jaanus Tubrost on Harju Elu pikema loo kirjutanud juba aasta eest (täpsemalt 29. märtsil 2018-toim.), siis keskendus ajaleht sedapuhku 64-aastase Ants Randmaa tegemistele, kes elab Kose valla Rõõsa külas.
Varasemalt Abaja sovhoosis traktoristi ja Aegviidu metsamajandi Paunküla metskonnas metsavahi ametit pidanud Randmaa jäi 1990. aastal töötuks.
“Minu elus toimus vaimulik ärkamine. Ma käisin Suurupi piiblikoolis. Peale seda asutasime Nelipühi Kiriku Kose Koguduse. Ma olin viisteist aastat selle koguduse pastor,” meenutab mees.
Usu läbi bussijuhiks
Kuna Suurupi piiblikooli õpilased vajasid transporti, siis istus Randmaa 1997. aastal esimest korda bussirooli. Kolm aastat hiljem hakkas ta vedama Kose valla õpilasi, tegeles siis vahelduseks küttepuude lõhkumise ja transpordiga, et järgnevalt vedada Kõue valla õpilasi.
2013. aastal, kui Kose ja Kõue vald ühinesid, hakkas Randmaa töötama Samati bussifirmas. Praegu ilutseb sõiduriistal Go Busi logo, sest eelmise aasta sügisel võttis see firma Samatilt lõunasuuna liinid üle.
Mis ikkagi on eduka bussijuhitöö võti? “Mulle meeldib reisijatega suhelda, nendega rääkida, arutada ilmaasju. Kõik nad muidugi ei ole jutukad. Mõni istub sulle lähedale ja ei räägi midagi. Teine otsib viisi, kuidas sinuga midagi arutama hakata,” arvab mees.
“Räägin inimestega pikad jutud maha ja korraga avastan, et olengi juba Tallinnas, ei läinudki väga pikalt. Muidu on igav, kui sa lihtsalt sõidad ja vahid aknast välja,” naerab Randmaa.
“Kui inimesed istuvad hommikul bussi, siis ma ütlen igaühele – kas ta on väike või suur – ikka tere. Igaühele soovin head päeva ka ja nemad soovivad mulle,” räägib bussijuht.
“Kui ma näen, et naisterahvas tuleb lapsevankriga, siis ma küsin, kas on aitajaid. Mõnikord ei ole abistajaid. Siis ma aitan ise lapsevankri bussi tõsta,” ütleb Randmaa.
Pühapäeval vara rooli
Praegu sõidab mees liine nagu näiteks Tallinn – Vaida – Pikavere – Alavere – Voose , Tallinn – Vaida – Tuhala – Kose , Tallinna – Vaida – Kose ja kooliliinid Kose – Kose-Uuemõisa – Sepa – Oru – Tuhala ning Kose – Alavere – Kehra.
Erinevalt kontoriametnikust, kes esmaspäevast reedeni kontorilaua taga istub, peab bussijuht täismehe eest väljas olema ka nädalavahetustel.
“Pühapäeval ma alustan kell kuus hommikul ja lõpetan õhtul kell kaheksa,” räägib Randmaa. Kui buss väljub hommikul kell kuus, peab bussijuht tõusma juba kolmveerand viis, et õigel ajal tööpostil olla.
Kas nii vara raske tõusta ei ole? “No mis teha. Tuleb tõusta. Ei saa öelda, et, ah, ma täna ei lähe, ma ei viitsi minna,” selgitab mees. “Õnneks on meil nii, et graafik näeb ette neli tööpäeva, millele järgneb kaks puhkepäeva.”
Firma kaks bussijuhti on aga praegu haiguslehel. “Üks kukkus ribikondid katki, teise näpuluud läksid puulõhkumise käigus katki. Kui kaks meest on rivist väljas, võib juhtuda, et tuleb rohkem sõita,” räägib Randmaa.
Kõrge vanuseni
“Kui sa hakkad teatud vanusesse jõudma, siis need hommikused varajased tõusmised ei ole eriti mugavad, aga mulle meeldib bussijuhitöö. Ma ei tea mis ma teeksin, kui ma jääksin koju,” sõnab Randmaa.
Ehkki mees jõudis pensioniikka juba pooleteist aasta eest, ei kavatse ta niipea jalgu seinale tõsta. “Meil on praegu Go Busis neli meest, kes on 70 aastat vanad või vanemad,” räägib ta.
Samas püüab ta realistiks jääda. “Usuinimesena ma olen palvetanud, et mul oleks tarkust õigel ajal astuda roolist maha, mitte siis, kui ma bussiga kuskil kraavis olen,” ütleb Randmaa.
Seni on mees juhina laitmatut tööd teinud. “Avariid mul ei ole olnud ja jumal tänatud, et ei ole, sest paljud inimesed sõidavad bussis ilma turvavöödeta. Õnneks politsei peab tee peal busse kinni ja kontrollib, kas turvavööd on kinni.”
