Et üks kesksuvine küün rahvast nõnda pungil täis saab, ei osanud veel kevadel keegi oodata. Polnud see küün ju ainuke Eestimaal, kuhu nüüd loomasööda asemel inimesi kokku veetakse.
Kui palju üle Eestimaa suveetendusi ja -kontserte antakse, vaevalt seda keegi teab. Igal juhul – palju, väga palju. Näitlejad ja muusikud on nagu riigikogulased, suvel puhkamise asemel töötavad. Et tavakodanikud saaksid hästi puhata.
28. juulil esietendus Naissaarel Omari küünis taani stsenaristi Anders Thomas Jenseni tragikomöödia „Aadama õunad“. Teatri jaoks olid tüki samanimelise filmi järgi seadnud Priit Võigemast ja Henrik Kalmet. Arvestades laval toimuvat ja loo allteksti oldi etendus just õigesse kohta seatud, Omari küüni. Juba teatrisse minekul – merereis, sõit mööda kohutavalt auklikke metsateid – kangastus tõenäoliselt paljudele minejatele elu ääremaal, sõit kuskile üksildasse kirikusse või rehabilitatsioonikeskusesse. Ja Omari küüni väljapeetus ainult tugevdas seda tunnet. Eelmäng oli sellega vaatajad juba oma lummusesse haaranud.
Võitlus Saatanaga
Etendus ise jätkas seda lummuses hoidmist esimestest stseenidest. Küüniseinte vahel kohtusid tingimisi vanglast vabastatud neonats, üdini kurjust täis Adam (Priit Pius) ja kirikuõpetaja, üksnes jumala ja inimeste headusse uskuv Ivan (Märt Avandi). Rehabilitatsioonikeskuse kirjusse, et mitte öelda üliraskesse patsientide perre kuulusid veel maniakaalselt Statoile rööviv immigrandist pagulane Khalid (Kait Kall) ja kleptomaanist vägistaja Gunnar (Margus Prangel), samuti lapseootel ja aborti kaaluv alkohoolik Sarah (Mari Abel). Nii et kirikuõpetaja Ivan, kes oma idée fixis usub ainult Jumala headusse, usub samal ajal, et on permanentses sõjas Saatanaga. Nii et nüüd oli ta üksinda tinglikult vastamisi nelja Saatanaga – kõik küll eri kujul. Loomulikult oli kõige hullem vorm neist neljast neonats Adam.
Kogu seda tegevust jälgis, mõtestas ja osutas vajadusel meditsiinilist abi küünilise, samas lõbusa uudishimuga rehabilitatsioonikeskuse arst (Andrus Vaarik).
Vankumatu usk
Etenduse arenedes areneb ka Adami ja Ivani põhimõtteline vastasseis: Ivan annab Adamile ülesande küpsetada kasvavatest õuntest sügiseks õunakook, kaitstes õunapuud kaarnate, usside ja muude elukate vastu. Adam otsustab aga Ivani vankumatu headuse ja koomilisuseni küündiva inimlikkuse murda. Tahtmatult tuleb Adamile appi ka arst, kes räägib Adamile Ivani kogu tragöödia: kasvamine emata, isa peks ja laste vägistamine (“no aga küll nad olid ikka ilusad lapsed,” ütleb arst, justkui isa tegude õigustuseks küüniliselt), naise surm, poja täielik invaliidsus, raskekujuline vähkkasvajas ajus. Ometi jätkub Ivanis headust kogu rehabilitatsioonikeskusesse kogunenud kurjusele oma headusega vastu seista. Vastu seista isegi siis, kui Adam, võttes Ivani piibli, üritab talle tõestada, et mitte Saatan ei kiusa teda, vaid see on hoopis Jumal. Oma tragikoomilises võtmes tekib selles loos väga palju keerulisi küsimusi, on ju ühe katuse all koos kogu tänase maailma koorekiht: neonats, terroristist pagulane, sarivägistaja, sõltlasest emaks saav noor naine. Lisaks väisavad rehabilitatsioonikeskust ka neonatsi sõbrad (Tõnis Niinemets, Priit Võigemast ja Handrik Kalmet). Kõigile neile seisab vastu lootusetult vähihaige kirikuõpetaja Ivan oma lootusetu usuga Jumalasse ja inimesse. Ja saab neist võidu. Ja saab terveks ka oma vähist.
Kuidas?
Samuti väga tragikoomilisel moel. Et küsimusele täpne vastus saada, tuleb Naissaarele sõita. Aga see sõit tasub ära.
“Aadama õunad” on tõeline delikatess teatrigurmaanidele.
