Korraga tundsin, et ellu on vaja uusi väljakutseid. 50. sünnipäev oli seljataga, perefirma Euro Oil, mida olin 21 aastat ehitanud, töötas minutagi. Kohalikus omavalitsuses kommunaalpoliitik olla – see ei pakkunud enam pinget. Nii läksingi Pirita jahisadamasse, sõlmisin otsad lahti ja panin purjed tuulde. Jätsin tuule otsustada –kuhu?

Nii kirjeldab Arno Hirtentreu, Euro Oil ASi juht ja omanik, Harku vallavolikogu kauaaegne liige ja esimees, oma elu suurima seikluse algust. Aastanumbriks kirjutati siis 2016. Esimeseks peatuskohaks peale Piritat sai Dirham.

“Ostsin sadamapoest purjekale kõvasti provianti, võtsin kaasa vett ja Neptunile mõned viskid meeleheaks… ja purjetasin edasi. Teadmata ikka täpselt, kuhu?” meenutab Hirtentreu. Aga edasi tulid juba Rootsi rannik, Kiili kanal, Saksamaa, Belgia, Prantsusmaa.

“Võrdlesin merel loksudes ennast vahel Tom Hanksiga filmis “Forest Camp” – poiss jookseb ühe nurgani, uurib ümbrust, siis järgmiseni – uudishimu ajas tagant! Nii ka mind…,” kõneleb Hirtentreu reisi algusfaasist. Siis tulid Hispaania, Portugal ja Lissabon – oligi Mandri-Euroopa otsa saanud. “Siis tekkis ka esimene kindel sihtmärk – sõidaks õige Kanaaridele,” räägib purjetaja, kel varem avamere kogemus puudus, oli ikka siin Läänemerel loksutud. Lissabonist lükkas tuul mehe üle mere Madeirale, sealt juba Kanaaridele.

Uus väljakutse

“Esimesed tuhat meremiili avamerel, Atlandi ookeanil olid läbitud. Polnudki nii hirmus kui alguses kartsin,” kinnitab Arno Hirtentreu. Navigeerimine on tal korralikult selge. Ja süües kasvab isu. Seal, kodust tuhandete meremiilide kaugusel tundis mees, et veel pole küllalt, võiks ka Roheneeme saartele seilata, Capo Verdet külastada. Seda iseseisvat riiki, mille nimegi paljud kuulnud pole, aga kus siiski elab pool miljonit inimest.

“Seal tundsin, et olen uue väljakutse leidnud,” ütleb Arno Hirtentreu lihtsalt. Roheneeme saartelt keset Atlandi ookeani alustavad ümbermaailma purjetajad – ehk pallitiirutajad, nagu ütleb Hirtentreu – reeglina oma teekonda, sest sealt kulgeb kõige otsem tee üle Atlandi Kariibi merele ja edasi Panama kanalisse, kust pääseb juba Vaiksesse ookeani.

“Minimaalselt kursist kõrvale kaldudes on Roheneeme saartelt alustades teekonna pikkuseks 21 639 meremiili (ca 40 000 km) ekvaatori all sirgjoonena, mina aga, kes ma Uku kombel Golden Globe Race ’l võisteldes tunde ja päevi taga ei ajanud, võtsin asja vabamalt, tahtsin küll ümber palli tiiru ära teha, aga ka ilma ja inimesi näha,” räägib Hirtentreu oma taasleitud uuest väljakutsest – purjetada ümber maailma.

Dokumentideta võõral saarel

Igas maailmajaos, igal merel on omad ajad, mil purjetamine on kui mitte võimatu, siis ülimalt keeruline. Nii veetis Hirtentreu üheksa kuud, märtsist novembrini 2017, Kariibi merel, passides orkaanide möödumist.

Edasi viis pallipurjetaja teekond juba Panama kanalist läbi Vaiksesse ookeani. Seal, Ecuadorile kuuluval kuulsal kilpkonnade kodusaarel, Galapagosel, varastati reisimehelt kõik dokumendid:

“Olin täielikus teadmatuses, mis nüüd saab. Internet oli seal sama aeglane kui kohalikud kilpkonnadki,” mäletab maailmarändur oma õnnetust maailma veerel. Nii lahkutigi dokumentideta 3000 meremiili, 6000 kilomeetri pikkusele teele tühjal veteväljal, nägemata saari, kohtamata laevu, inimestest rääkimata.

San Blasal, indiaanlaste saarel Panama ranniku lähedal ja maailma ühes põnevamas, Vanatoa saarestikus. Fotod erakogu 

“Kolm nädalat purjetasin tühjuses, enne kui jõudsin Prantsuse Polüneesiasse, täielikku paradiisi, üksilduse ja looduse nautijate saartele. Ja ega ka Fidži saared neist erinenud. Ühel neist, Monuriki inimtühjal saarel on filmitud ka Tom Hanksiga peaosas kuulus merehädalise film “Cast Away” (“Kaldale uhutud”).

Vanuatu saari, mis jäävad Fidži saartest veel tuhatkond kilomeetrit Austraalia poole, peab maailma näinud mees üheks põnevamaks paigaks maamunal.

“Kogu elu kulges seal tam-tammide põrina rütmis. Kui maailmas üldse kusagil veel ehedaid, tsivilisatsioonist puutumata paiku ja inimesi on, siis just Vanuatu saartel,“ on reisimees sealse elu ehedusest vaimustatud.

Maailm täis üllatusi

Maailm on aga täis üllatusi. Vanuatult edasi Austraalia poole purjetades ootas seiklejat juba mõnesaja miili kaugusel täielik üllatus, Prantsusmaale kuuluvad Uus-Kaledoonia saared. Et neil saartel leidub 80% maailma nikli ja koobalti varudest, siis olid need saared rohkem kui tsiviliseeritud, seal on väga kõrge elatustase. “Ja kohalike poliitikute unistuseks oli muidugi Prantsusmaa protektsiooni alt välja saada,” kõneleb Hirtentreu neist rikastest pisisaartest.

Kui Austraalias oli tormihooaeg oodates jälle mööda lastud – õigemini ootas Austraalias küll purjekas, peremees ise lendas Eestisse vajalikke toimetusi toimetama – läks edasi teekond Indoneesiasse, turistide Meka, Bali saare varju jäävale Lomboki väikesaarele. Sealt edasi aga kurss juba Aafrikasse, et siis ümber tuulise Cape Horni purjetades peaaegu kodusesse Atlandi ookeani jõuda.

Mõned õpetussõnad

24. veebruaril, Eesti Vabariigi sünnipäeval, silduski purjekas taas Capo Verde sadamas. Reisi algusest oli möödas kolm aastat, mille kestel oli läbitud 33 000 meremiili (ca 66 000 kilomeetrit) ehk tehtud teisisõnu poolteist tiiru ümber maakera, külastatud 36 riiki, 86 sadamat ja 46 ankruala.

“Mul on purjekas pisike kummipaat, ankrualal lasin selle vette, sõitsin saarele,” meenutab Hirtentreu nendegi saarte külastamist, kus sadamat ei olnud.

“Palju on minu käest küsitud, et kas oli vahel ka hirm ehk mida ma kartsin?” meenutab Hirtentreu merel oldud päevi. Hirmu all mõistetakse tavaliselt laeva pillutavat orkaani.

“Minu hirmud olid küll teised,” mõtleb Hirtentreu. Kõige enam kartis maailmarändur piraate. “Neid seilab Madagaskari ümber, aga ka Aafrika läänerannikul ning päris palju Kariibi merel Jamaika ümber. Nendega kokkusaamine võib olla fataalsete tagajärgedega,” teab mees teiste pallipurjetajate kogemustest.

Ise hoidis ta ohtlikes vetes rannikust paarisaja meremiili kaugusele – nii kaugele piraadid enamasti ei seila.

Teine, mille pärast oli hirm, puudutas tervist. “Magamatust oli palju,” kõneleb Hirtentreu. Ja mõeldes, et kui siin keset vetevälju peaks tervisega midagi juhtuma… Kaugemale ei tahtnud rändur mõelda. Sama käis ka purjeka kohta – kui peaks midagi keset ookeani juhtuma…
Aga õnneks Vana hoidis ega juhtunud midagi.

Vahel mõtlesin veel, et kas ihuüksi maailma serval võõraste inimeste hulka minna on ikka turvaline. Olla ju Vanuatu saartel kannibalism alles hiljaaegu üsna tavaline olnud. Aga ei: tegin maakerale tiiru peale ja ei kohanud ühtegi halba inimest,” on Hirtentreu rahul.
“Ole sõnapidaja ja viisaks ning oska keeli – need kolm reeglit on Arno Hirtentreu meelest vaja meeles pidada kõigil, kes tahavad elus hästi hakkama saada, mitte ainult ümber palli purjetajatel.