20. augusti 1991. aasta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega Eesti riiklikust iseseisvusest taastati Eesti Vabariik de facto. Otsuse kiiret vastuvõtmist ajendas Nõukogude Liidus korraldatud riigipööre ja välja kuulutatud eriolukord, mis seadis ohtu demokraatlikud protsessid Eestis.
„Ega selline otsus, mis Eesti iseseisvaks kuulutas, ei sündinud üleöö,“ meenutab tollane Eesti Ülemnõukogu liige Heldur Peterson (pildil). Eesti liikus järk-järgult selle otsuse, iseseisvuse suunas. Nõukogude Liit oli nõrgestatud Afganistani sõjast ja tollase USA presidendi Ronald Reagani majanduspoliitikast. Kuuendik kogu planeedist oli rahutu.
17. juunil 1988 toimus Rahvarinde poolt Tallinna lauluväljakule kokku kutsutud suurmiiting NLKP 19. kongressi delegaatide teele saatmiseks Moskvasse. Lauluväljakule kogunes 75 000 –100 000 inimest. Nõuti, et delegaadid nõuaksid Moskvas Molotov-Ribbentropi pakti avalikustamist ja sunniksid Nõukogude Liidu juhtkonda selle tühistama.
Kolm kuud hiljem, 11. septembril, toimus sealsamas laulva revolutsiooni põhisündmus – „Eestimaa laul“ enam kui 100 000 osavõtjaga. Esitati avalikult poliitilisi nõudmisi, lauldi isamaalisi laule. Muinsuskaitseseltsi esimees Trivimi Velliste nõudis esimest korda avalikult Eesti iseseisvuse taastamist.
Rahva meeleolusid mõistnud Eesti NSV juhtorganid tegutsesid samuti. 16. novembril 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu „Deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest“, millega deklareeriti Eesti seaduste ülimuslikkust Eesti NSV territooriumil. Ühtlasi võttis ülemnõukogu vastu sellekohase põhiseaduse muudatuse.
Vastalised peteti ära
Ka loo kirjutanud ajakirjanik viibis Maalehe peatoimetajana Toompeal selle dokumendi sünni juures. Kuna ülemnõukogus oli väga palju venekeelseid ja -meelseid rahvasaadikuid, oli üksmeelse otsuseni jõudmine võimatu. Eesti NSV juhtkond tahtis aga Moskvale näidata, et ka Eestimaa venelased toetavad Eesti suveräänsust. Ülemnõukogu istungit asus juhtima Eestimaa Kommunistliku Partei esimene sekretär Vaino Väljas, Mihhail Gorbatšovi noorpõlvesõber. Tema siis seletas ka venekeelsele valijale pikalt ja põhjalikult, miks on vaja, et Eesti seadused oleksid ülemuslikud N Liidu omade ees. Majanduses valitsev olukord ainult kinnitas Vaino Väljase sõnu.
Enne, kui iseseisvusdeklaratsiooni üle hääletama asuti, palus istungi juhataja vaheaega. Tehtigi. Peatselt hakkasid levima jutud, et Väljas helistab Moskvasse, isiklikult Gorbatšovile. Et veenda tedagi liiduvabariikidele suurema suveräänsuse andmise vajalikkusest.
Kas see oli nii või ei – seda teab vaid ajalugu. Aga hääletamine oli üksmeelne. Paljude ajaloolaste ja ekspertide hinnangul tähistasid just need otsused Eesti vabanemise algust ja näitasid teistelegi liiduvabariikidele kätte tee iseseisvusele.
„Kordan: Toompead rünnatakse!“
1990. aasta 30. märtsi otsusega kinnitas Eesti NSV Ülemnõukogu, et Eesti Vabariigi okupeerimine NSV Liidu poolt 17. juunil 1940. aastal ei katkestanud Eesti Vabariigi olemasolu de jure, ja kuulutas välja Eesti Vabariigi taastamise. 8. mai 1990 otsustas Eesti Ülemnõukogu lõpetada Eesti NSV lipu, vapi ja hümni kasutamise. Eesti ametliku nimetusena taastati Eesti Vabariik.
Eesti rahvaesindajate otsused tühistas N Liidu president Mihhail Gorbatšov 14. mail 1990. Selle rõõmusõnumi peale aktiviseerusid interrinde tegelased, kes järgmisel päeval, 15. mail organiseerisid Mihhail Lõssenko eestvedamisel rünnaku Eesti NSV Ülemnõukogu kantsi ehk Toompea lossi vastu. Mässajad tungisid lossi. Halvimast hoidis ära valitsusjuht Edgar Savisaare ajalooline kutsung rahvale: „Toompead rünnatakse. Kordan, Toompead rünnatakse!“ Eestlased hakkasid Toompeale kogunema, mässajad lahkusid.
Järgmisel päeval võeti punalipp Toompea lossilt maha. Eemaldas selle ülemnõukogu saadik Ain Tähiste (pildil). „Olime neljakesi. Peale minu veel Illar Hallaste, Mart Laar ja Andres Ammas, Hallaste ja Laar olid ilmselt idee algatajad, hakkasid Lõssenko-mässu järgsel hommikul saali eesotsast tahapoole tulema. Vahepeal kutsuti Ammas ka kaasa ja mina olin kõige tagumises reas, viimane liituja. Ja nagu klaver põõsas, oli nurga taga pikk redel olemas, ja mina, kui kõige kleenukesem, ronisin üles. Laar, Hallaste ja Ammas hoidsid redelit,“ meenutab Eesti NSV lipu mahavõtmist Eesti NSV Ülemnõukogu hoonelt Ain Tähiste.
Jeltsin hoidis ära veresauna
1991. aasta 13. jaanuari varajastel tundidel ründasid Nõukogude Liidu eriväed Leedu pealinnas Vilniuses süütuid tsiviilelanikke, kes olid tulnud tänavatele Leedu jaoks oluliste objektide kaitsele. Ebavõrdses võitluses hukkus 14 inimest, vigastatuid oli sadu. NSVL-i
juhid eitasid oma osalust tehtus. Kogu maailm oli šokis. Olukord oli väljumas igasuguse kontrolli alt ka Eestis. 13. jaanuari õhtul saabus Venemaa president Boriss Jeltsin Tallinnasse, oma ainsale Eesti visiidile. Orienteeruvalt kümmekond tundi Eesti piirides veetnud Jeltsin pöördus Tallinnas tehtud avalduses koos Baltimaade liidritega ÜRO peasekretäri poole. Eraldi pöördus Jeltsin kõigi Balti riikides aega teenivate sõjaväelaste poole, paludes neil mitte minna rahva vastu ka siis, kui kõrgem juhtkond seda nõuab.
Rahulolematus Gorbatšovi perestroikapoliitikaga aina kasvas, sai selgeks, et tema üha aeglustuvad reformid ei suuda majandust ega riiki päästa. Seda tajusid nii rahvas kui kõrged riigitegelased, kes olid mures impeeriumi kokkuvarisemise pärast. Kõrged partei ja sõjaväejuhid kuulutasid Nõukogude Liidus välja erakorralise seisukorra, tahtes toime panna riigipööret. Gorbatšov pandi koduaresti, massiteabevahenditele viidi sisse täiendav tsensuur, paljudesse linnadesse saadeti täiendavaid sõjaväeüksusi, Tallinnasse Pihkva dessantüksus ligi 200-l soomukil.
„Tahtsime peale eriolukorra väljakuulutamist 19. augustil mitme saadikuga kohe iseseisvuse väljakuulutamisega alustada. Aga ülemnõukogu spiiker Ülo Nugis pani piduri peale, sest polevat olnud piisavat ülekaalu ehk kahte kolmandikku Ülemnõukogust, kes Peet Kase ja Arvo Junti koostatud teksti oleks otsusena toetanud. Lisaks taheti kaasata ka Eesti Komitee juhtkonda,“ meenutab toonane saadik Rein Veidemann.
Putš tõi kaasa kogu riigi poliitilise olukorra radikaalse muutumise. Otsustati välja kuulutada ka Eesti Vabariigi iseseisvus.
