Andres Oja. 

Seitsmekümnendad algasid biitlite laialiminekuga ning lõppesid John Lennoni mõrvamisega New Yorgis. Aastakümme oli muusikas kirju ning stiilid ja suunad läksid väga laiaks. Sama juhtus ka ENSVs, kus ansambleid tekkis nagu seeni pärast vihma.

11. jaanuaril esitletakse kirjastuse Tänapäev raamatut “Tsepeliini triumf. Eesti rock 1970. aastatel”, kus meenutatakse ka Harju ansambleid.

Muusik Andres Oja on 303 leheküljele kirjutanud 36 toonase ja ka hilisema ansambli või solisti lood. “Raamatu idee tekkis juba ammu, aga alustamine oli kõige kõige raskem. Sõbrad ütlesid, et sina mäletad ja tead kõike – pane siis kirja ka,” ütleb Oja.

Alguses pidanuks ta töötama kahasse Igor Garšnekiga. Aga tal tulid muud asjad vahele ning lõpuks jõudsid raamatusse peatükid Rujast ja Messist.

“Nimekirja panime koos kokku, sest maht on paraku piiratud. Lõpuks jäi 36 ansamblit. Võimalus oli valida, kas kirjutada paljudest ansamblitest vähe või vähestest palju,” jätkab Oja. Ansambleid saanuks kõvasti rohkem. Aga siis oleks raamat meenutanud kuiva teatmeteost. “Igastühest mõni rida, koosseis, helikandjad ja ongi kõik. See tuleb selline entsüklopeedia, mida ilmselt palju lugeda ei taheta. Nüüd sai lehekülgedele rohkem juttu ajastust, muusikast, pillidest, kultuurimajadest ja muustki,” räägib autor.

Peod kultuurimajades

Enamus tuntud ansambeid tegutses loomulikult suuremates linnades – Tallinnas, Tartus ning Pärnus. Kuid ka Harjus ei istutud käed rüpes. Tuntuim ansambel oli 1974. aastal hiidlase Oleg Sõle loodud Polyphon (hiljem Consilium), mis tegutses Keilas kultuurimajas. Kiiresti tuli suurem kuulsus. “Polyphoni peod oli tuntud üle Põhja-Eesti. Tallinnast sõideti rongidega Keilasse ja rahvast oli murdu. Kultuurimaja ähvardas lõhkeda,” meenutab Oja.

Populaarsuse taga oli tema hinnangul kaks asja. “Lavaliikumine ja muidugi kostüümid. Need olid õmmelnud Keila kultuurimaja bussijuhi naine. Kangaid ei olnud aga saada ja nii valmistati riideid näiteks vanadest lavakardinatest,” räägib autor. Samuti smugeldati Estoplasti tehasest välja lambivarjude kangaid, et nendest särke ja pükse õmmelda. Eriti tuntud olid solist Oleg Sõle kollased ning alt laiad püksid. “Neil oli ka oma valgustaja. Vilkuvat valgust ja efekte ma toona teistel ei mäleta. Lisaks tehti tossu ka,” kirjeldab Oja. Tossu tehti põhiliselt maarjajääga. “Võeti väike elektripliit, sellele pandi pott maarjajääga ja varsti oli laval suitsune. Või visati jäätükk vette ja siis aeti toss ventilaatoriga laiali,” ütleb ta.

Teine pluss oli ansamblil originaallood, mille autor oli Oleg Sõlg. Tema kirjutas kümneid laule. Tuntumad näiteks “Kägu”, “Jane Jane”, “Väike tüdruk”,“Tore öö”, “ Pime tüdruk”, “Rock on jälle moes” jne. “Huvitav on märkida, et esimesest kooseisust oli puhas Keila mees vaid trummar Mihkel Kasenõmm.,” lisab Oja.

ESRA Arukülas

Lisaks Keilale oli Harjus ka teiste kantide ansambeid. “Kuusalust on pärit Tajo Kadajas, kes oli ansamblite Meie ja Noor Eesti solist. Tuntum laul on Rannapi “Ühes väikses Eesti linnas”,” räägib Oja. Arukülas andis enda esimese kontserdi ansambel Ruja. “Toonane liige Raul Sepper on ju selle kandi mees. Urmas Alenderi ülimalt täpne päevik, mis siiani TMMs alles, algas vist veidi hiljem. Kontserdi täpset kuupäeva ei ole, aga see toimus septembris 1971,” teab Andres Oja.

Samas Aruküla kultuurimajas tegi pikka aega proove Erkki-Sven Tüüri ESRA, mis oli gospeli- ja kirikuansambel. Hiljem muutus see võimude survel In Spe`ks ning sai Alo Mattiiseni juhtimisel eriti kuulsaks aastal 1988. Padiselt on pärit Heini Vaikmaa, kes asutas 70ndate teisel poolel ansambli Spiraal. Selle eelkäijas mängis tulevane Hortus Musicuse liige Riho Ridbeck. Hiljem arenes Spiraalist 80ndate suurnimi Mahavok. 1977-1979 mängis Heini Vaikmaa Gunnar Grapsi Magnetic Bandis.

Kiilis tegutses kolhoos Rahva Võit, mille rahvamajas andis enda esimese kontserdi ansambel Kooma (Steinfeldt, Tark, Potjomin ja Põldroo). “Mõtlesin, et panen peatüki pealkirjaks “Kooma Rahva Võidu kolhoosis. Aga lõpuks loobusin,” naerab Oja.
Kiili rahvamaja pluss oli hea aparatuur. Väga hea oli mehe sõnul näiteks näiteks Ungari komplekt BEAG, kus olid eraldi kitarri-, bassi- ja veel kitsad lauluvõimendid koos kajaga. “See oli toonane tipp. Kohilas oli hea võimendus, Keilas ka. Aktiivsed juhatajad neid muretsesid, sest nõukogude päritolu võimendust ei kasutatud isegi parteikongressidel,” ütleb Oja.

KÜSIMUS: Kas Eesti ansamblid saanuks Euroopas kuulsaks?

Andres Oja

Oleks on oleks. Aga olen sellele mõelnud, mis saanuks siis, kui Eesti jätkanuks vabariigina. Ilmselt muusikaliselt oleks meie ansamblid mujal läbi löönud. Sest siin oli 70ndatel palju häid lauljaid ja pillimehi. Tehti palju oma lugusid ja stiililiselt oli pilt ka väga mitmekesine.
Aga võtame samas Soome, kes oli 1970ndatel iseseisev. Sealt ei läinud Euroopasse või edasi laia maailma ükski ansambel. Sest 1970ndatel oli valitsev angloameerika muusika. Mujalt lõid läbi väga vähesed. Põhjamaadest ainult Rootsi ABBA, Taanist ja Norrast mitte keegi. Hollandi Focus või Šveitsi Krokus olid ka erandid.
Infovahetus oli ka vilets, sest fakse peeaegu polnud ja ainus sidevahend oli lauatelefon. Müüdi ainult vinülülplaate Kui aastal 1981 alustas MTV ja hakati videosid tegema, siis hakkas kas teave rohkem liikuma.