Airi Külvet, kes pärjati 2023. aastal aasta põllumehe tiitliga, tegeleb rohumaaveiste kasvatamisega ja seda kõige keskkonnasõbralikumal viisil. Vestlesime Airiga tema elutööst ja selle kõige puhtama liha teekonnast meie toidulauale.

Kuidas jõudsid Puutsa talusse?

Tulin maale oma vanaisa talusse elama 1995. aastal pärast keskkooli lõpetamist Tallinnas. Samal suvel suri minu vanaema ja vanaisa plaanis minna Tartusse sugulaste juurde elama. Kuna oli aimata, mis võib sel ajal tühjaks jäänud metsataluga juhtuda, sündiski mõte maale elama kolida. Olin seal veetnud kõik oma suved ja kogu lapsepõlve loomade keskel veetnud.

Tallinnas koolis käies tegelesin ratsutamisega ja veetsin kogu valge aja tallis hobuste juures. Mul oli küll plaan minna edasi õppima Tartu ülikooli, aga esimene etapp oli ära hoida ühe ilusa maakodu tühjaks jäämine ja lagunemine. Sel hetkel olin 18-aastane, mul oli küll autojuhiluba juba olemas, vanaisal oli ka auto ja liikuda sai üsna vabalt, aga muus osas oli elu toona päris huvitav – polnud ju telefonegi, rääkimata mobiilidest. Oma ema ja isaga suhtlesin edaspidi kirja teel.

Mis viis veiste kasvatamiseni?

Vanaisal oli laudas lehm ja vasikas, väike hobune, kaks siga ja paarkümmend kana, kes said korraga minu hoolealusteks. Kohe tuli algust teha lehma lüpsmisega, sigade söötmisega, hakata traktoriga ringi sõitma, hobust ette rakendama, veetoru sulatama jne. Enamikku neist tegevustest ma juba oskasin, aga ma polnud neid igapäevaselt praktiseerinud.

Ühel hetkel, kui olin juba rohkem maaellu sisse elanud ja jäänud tallu päris üksi, tuli leida elatusvahend, mis sobib just täpselt sellisesse keskkonda – üksikule noorele inimesele jõukohane, võimalikult palju looduslikke lahendusi kasutav ja sissetulekut andev. Seda see rohumaasöödapõhine lihaveisekasvatus ju kokkuvõttes ongi.

Alustasin põhimõtteliselt nullist, ainus mis mul olemas oli, oli karjamaa ja tahtmine loomi ning kogu oma toitu ise kasvatada.

Mida tähendab rohumaaveise kasvatus?

Rohumaaveise kasvatuseks nimetatakse veiseliha kasvatust, kus kogu elu jooksul ei söödeta veistele teravilja, jõusööta, rääkimata GMO-lisanditest.

On tehtud ettepanekuid nimetada rohumaaveise liha karjamaaveise lihaks, aga nii lihtne see ei ole, sest ka karjamaale saab vedada ette teravilja ja jõusööta, mis muuseas suuresti ongi Brasiilias tavaks. Seal pole kinniseid hooneid veiste nuumamiseks, aga sööt veetakse ette ja sõnnik lihtsalt jääb sinna ning osaliselt lendub, seega ongi õigem vaadata rohumaaveise kasvatust terviklikult, ehk veis peab sööma oma loomuomast sööta: karjamaarohi suvel ja talvel hein või silo, ning saama käituda võimalikult liigile loomuomaselt.

Mahe lihaveise kasvatuses pole mingit piirangut sööta veistele teravilja, aga see peab olema mahetoodang ning mahedalt kasvatamise juures ei tohi loomi laudas kinni hoida, talviseks ajaks on seatud ka jalutusalale normid.

Milline on rohumaaveiste roll looduses?

Veiste loomuomaseks käitumiseks on pidev liikumine ühelt karjatamisalalt teisele. Selline käitumismuster on kujunenud miljonite aastate jooksul ja koos suurte rohusööjatega on kujunenud ka Euroopa muu elurikkus: niidutaimed, linnud, putukad, kahepaiksed ja muud tegelased ning miljonid tegelased mullas, keda me ei märka.

Suurte rohusööjate olemasolu rohumaadel on niivõrd oluline osa toimivast ökosüsteemist, et nende eraldamine ja hoidmine kinnistes betoonist lautades ei ole ainult piima ja lihaveiste heaolu küsimus, vaid ohustab kogu elurikkust, sealhulgas meie muldade tervist. Seetõttu ongi nn tavaline lihaveisekasvatus suure keskkonnariskiga, sest suured loomad, kes on loodud karjamaal rohtu sööma, on pandud nuumafarmis väga kitsale alale, neile söödetakse teravilja ja õlikultuuride jääke.

Kuidas jõuab maheveis taldrikule?

Veised on suured loomad, nende tapmine ja liha töötlemine nõuab kalleid seadmeid ja suurt tehnikat. Teekond tapamajja pole tingimata stressivaba, aga siinkohal on farmeri otsusel, kuhu ta oma loomad müüb, siiski valikuvabadus – mida lühem on teekond, seda parem. Minu jaoks on mõeldamatu saata loomad tundide või sageli ööpäevapikkusele teekonnale Poola või Leedu tapamajja.

Loomakasvataja saab palju ära teha oma looma heaolu hoidmisel teekonna vältel. Loomad tuleb grupeerida nii, et ühtegi võõrast looma nendega koos ei sõida ja ka oma farmi loomi, kes on väga erineva suurusega või ilmselgelt üksteist kardavad, ei tohi panna autos kokku.

Meie farmis sõidab osa loomi iga aasta kevadel pärandniitudele ja sügisel tagasi. On ka neid olukordi, kus käruga karjamaale jõudes ei pea loomi isegi sundima, vaid esimesed uudishimulikud astuvad ise veovahendisse. Üldiselt on loomade vedu siiski protsess, kus võib palju stressirohket juhtuda ning seetõttu pööravad nii loomaõiguslased kui ka ametnikud sellele rohkem tähelepanu. Maheveise puhul on oluline jälgitavus ja eraldatus tavatootmisest, mis on Euroopa Liidu nõuetega juba päris põhjalikult reguleeritud.

Mis vahe on maheveise lihal ja muudel produktidel võrreldes lihafarmide toodanguga?

Kuna maheveiseid reeglina karjatatakse Eesti puhul enamasti liigirikastel pärandniitudel või lihtsalt püsirohumaadel, kus on säilinud normaalne ja looduslik taimestik, on selle liha toitaineline väärtus ehk toitainetihedus oluliselt kõrgem kui nuumafarmide lihal.

Viimasel ajal on hakatud avaldama uuringuid nii liha kui ka piima erinevusest, sõltuvalt veiste ja lammaste toitumise mitmekesisusest, ja need kõik näitavad tugevat seost inimese tervisele.

Millises seisus on maheveiste kasvatajate eluolu praegu ja kui tihti peame silmitsi seisma sellega, et meie oma toodang liigub pigem välismaale?

Toetussüsteem ei soosi maheveiste kasvatamist. Eestit tuuakse eeskujuks kui Euroopa üht suurima mahemaapindalaga riiki, aga mahetoetus on hektaripõhine. Püsirohumaale, kus veiseid karjatatakse, on toetus väga väike ja jäänud samaks, mis oli üle kümne aasta tagasi. Toetatud ei ole aga see, et toodang ka mahedana letile jõuaks. Seetõttu rändab enamik meie maheveiseid suurtesse nuumafarmidesse Poola, Hispaaniasse ja teistesse sarnastesse riikidesse, kus nad mittemahedalt üles nuumatakse.

Pärandniitudel karjatamine on toetatud, aga ka seal on toetussüsteem selline, et niitmise eest saab pea sama hinna, mis karjatamise eest. Sellest tulenevalt ostab majanduslikult mõtlev inimene pigem suurema niiduki ja traktori, mitte ei tee kulusid loomadele ja karjaaedade ehitamisele.

Kuidas panustatakse põllumajanduse juures loodushoidu?

Sellest teemast räägitakse küll palju, aga suur osa aurust vaid sinna lähebki, tegudes seda kahjuks väga palju näha ei ole. Talupoja tarkuse kohaselt tuli alati hoida seda maad, kus sa oma toitu kasvatad, kõik põlluga seotud vanasõnadki ütlevad seda. Siis tuli nõukogude aeg ning ütlus „me ei oota looduselt armuande, me võtame neid“, arenev kapitalistlik ja muu vaba maailm käitus täpselt samuti. Kui tuli nn roheline revolutsioon ehk kui hakati tootma sünteetilisi väetisi ja taimekasvatuses kasutatavaid mürke ning tundus, et looduse suhted pole üldse enam olulised, sai põllumehest omamoodi massihävitusrelv.

Suurte rohusööjate olemasolu rohumaadel on niivõrd oluline osa toimivast ökosüsteemist, et nende eraldamine ja hoidmine kinnistes betoonist lautades ei ole ainult piima ja lihaveiste heaolu küsimus, vaid ohustab kogu elurikkust, sealhulgas meie muldade tervist.

Tänaseks on tekkinud aimdus, et on valesti läinud. Muld on degradeerunud ja looduslikku põllumajanduskeskkonda praktiliselt pole, ühte või kahte kahjurit hävitades mürgitatakse 1700 kasulikku putukat, kes tegelikult töötasid põllumehe hüvanguks. Vahe ongi selles, et kui veel kümme aastat tagasi oli tavapõllumajandus kui massihävitusrelv, siis tänaseks on saadud täpsuslaskuriks ja proovitakse erinevate innovatsioonidega sihtida. Päris selleni tavapõllumajanduses veel jõutud pole, et tegelikult peab ka põllul ja loomakasvatuses kasutama looduses väljakujunenud omavahelisi suhteid ja nende abil toitu tootma. Jah, see on võimalik, võib-olla saagikus väheneb ¹/_³ võrra aga ka tootmiskulud vähenevad kolm korda ja ei kulutata nii palju taastumatuid energiaallikaid.

Airi kasvatab oma karjas rohumaaveiseid ja Jaapani Wagyu tõugu loomi, karjas on ca 170 looma.
FOTO: erakogu 

Eelnev käib ka piimatootmise kohta, kus lehmi peetakse laudas kinni, toodang on hiiglaslik (10 000 l ja rohkem lehma kohta aastas), aga see loom suudab toota vaid kaks-kolm aastat ja see piim on väga lahja ning toitainevaene. Normaalses mahedas lihaveisefarmis, kus loomi karjatatakse, elavad loomad vähemalt kümme aastat. Minu vanimad lehmad on 17+ aasta vanused. Samas kui kuulata valitud uudiseid mujalt maailmast, paistab tunneli lõpus valguskiir. Minnakse tagasi säästlikuma tootmisviisi poole ja lõpuks tunnistatakse, et lehmal on neli jalga asja pärast ja talle pole vaja sööta ette vedada ning tema sõnnikut selja tagant jälle ära vedada, vaid ta saab ikka ise kõndida ja karjamaal süüa.

Milline on sinu kari aasta lõikes, millised on keerukamad juhtumid nende kasvatamise juures?

Meie karja suurus on hetkel umbes 170 looma, kellest 50 kanti on põhikarja loomad ehk ammlehmad. Nemad poegivad korra aastas ühe või kaks vasikat, ülejäänud kari on eelmiste aastate noored veised. Kasvatan ka Jaapani Wagyu tõugu loomi ja nende ristandeid, kes toodavad veidi erilisemat marmorliha, mille saamiseks kulub rohkem aega tavapärasest – pea aasta ja rohkemgi. Osa loomi kasvavad meil üle kolme aasta, enne kui nad ära müüme.

Keerukamad lood ongi nende kõige vanemate lehmadega, kelle puhul on vaja leida see õige hetk, mil oleks aeg karjast lahkuda. Mul on alati olnud eesmärk hoida põhikarja loomi võimalikult kaua, kui kõik toimib ja tervis korras on, aga paar korda on tulnud ette, et lehm on juba tiine või on tal parasjagu väike vasikas ja siis juhtub nagu vanainimesega – luud on hõredad ja puusa- või põlveliigesed annavad järele ning loom tuleb hädatappa. Siis saan aru küll, et tegelikult tuleks loom karjast ära saata ikka pisut varem, aga kuna sellised loomad on nii pikalt koos meiega elanud, nende hääl on tuttav, nendega on ülilihtne liikuda ja nad õpetavad teisi loomi käituma ja nad on juba pereliikmed, on neid tegelasi pisut raske ära süüa.