6. märtsiga algas Padise rahvamajas üle-Eestiline jahitrofeede hindamine. Kuues regionaalne kokkuvõttepäev toimub 30. märtsil Tartus, üleriigiline jahinäitus peetakse aprillis Põltsamaal. Kui varasematel aastatel kütiti palju metssigu, siis viimasel ajal asendab seda kitse- ning ka šaakalijaht.

“Jahitrofeede hindamine on olnud jahinduses traditsioon juba aegade algusest,“ selgitas Eesti jahimeeste seltsi (EJS) tegevjuhi asetäitja ja vanemtrofee-ekspert Andres Lillemäe. “Lisaks sellele, et trofee hindamine annab jahimehele vajalikku informatsiooni, on sellel ka teaduslik ning hariduslik eesmärk, nii saame täpselt andmeid analüüsides teada, milline on Eesti ulukite seisund,” lisas Lillemäe.

Ta seletas, et jahitrofeede väärtustamine seisab kolmel sambal. Esimene on jahikultuuriline ja peegeldab jahimeeste austust nii looduse, ulukite kui ka oma ameti vastu. Teine on pedagoogiline, mis annab infot selle kohta, millised ulukid meie metsades elutsevad ja võimaldab selgitada looduse keerukaid protsesse ja nende omavahelisi seoseid. Kolmas sammas on aga teaduslik. Jahitrofeede süstemaatiline kogumine, mõõtmine ja katalogiseerimine annab hindamatu informatsiooni teadustööks ja populatsioonide hindamiseks.

“Meil on väga õnnelik maa, sest peaaegu kõik Euroopa ulukid on esindatud. Lõuna-Euroopas on asi nukram, sest seal suuri ulukeid peaaegu polegi,” võttis Lillemäe meie jahiolukorra kokku.

Padise rahvamajja toodi kokku 244 trofeed. Need olid pärit Lääne-, Harju-, Rapla- ning Järvamaalt . Samuti oli kohal ka pealinna jahimeeste trofeesid. “Väga laialdane valik. Palju oli koljusid ja sarvi. Kihvasid oli vähem, sest metssiga on kaduv liik. Loomi on viinud katk ning hilisem küttimine,” seletas mees. Seepärast nägi Padisel vaid 22 kihva. Tavaliselt on trofeedenäitusel väljas sadakond kihva.

Tavapärasest vähem kütiti mullu ka hunti – kokku lasti 60 kriimsilma. Samas meenuvad Lillemäele aastad,kus lasti koguni 160 hunti.

Kitsejaht on populaarne

Loodus ning jahimees tühja kohta ei salli. Metssigade ja huntide asemel kütitakse rohkem kopraid. “Seekord oli nende koljusid näha 35. Kitse kütitakse ka. Nende sarvi toodi näitusele 140, mis on uskumatu arv,” ütles Lillemäe. Samuti lastakse tavalisest rohkem mäkra ning rebaseid. “Loodus on nagu Rubiku kuubik. Kui keerad ühe värvi sassis, siis on ka teised toonid sassis,” võttis Lillemäe toimuva kokku.

Ulukite nahad Padise rahvamajas. Foto Kaarel Roht 

Mida trofeede juures hinnatakse? Lillemäe seletas, et mõõdetakse koljusid, nahka, sarvi ja kihvasid.

“Metsseal on kihvad. Hiina vesihirvel ja kabargaal (muskushirv) on ka kihvad, mida hinnatakse. Sarved on põdral ja veel teised hirvlastel. Kiskjatel hinnatakse koljusid,” seletas mees. Lisaks mõõdetakse koljut ka ulukil, kes ei ole kiskja – kopral.

Nahka hinnatakse kolmel suurkiskjal ehk karul, hundil ja ilvesel. “Ilvest ei kütita juba paar aastat ning nende nahkasid ei näe me ilmselt niipea. Karunahk oli Padisel suhteliselt väike . Küll oli korralikke karukoljusid,” ütles mees. Lisaks lubatakse viimasel ajal hinnata ka leitud ulukite trofeesid. Varem ei olnud see rahvusvaheliselt lubatud.

Viimane suur üleriigiline jahitrofeede hindamine peeti kaks aastat tagasi. Selle ajaga on siiakanti tulnud mitmeid võõrliike. Nii on aina rohkem näha ning kütitud kabehirve ning ka mõlemat tähnikhirve liiki – mandžuuria ning jaapani hirve.

Pesukaru juba Leedus

Uudis pole šaakali järsk levik. Lillemäe rääkis, et kümmekond aastat tagasi rääkisid Läänemaa jahimehed jutte nn kitsrebasest. “Aeg-ajalt nähti mingit imelikku looma. Sest šaakalil on pikemad jalad kui rebasel. Seepärast räägitigi kitsrebasest,” ütles mees.

Varasematele trofeede hindamistele on toodud üks kuni kaks šaakali koljut. Kaks aastat tagasi oli neid kaheksa. Padisel oli aga väljas üheksa koljut. “Neist neli väga suurte mõõtudega tugeva looma omad. See näitab, et šaakali populatsioon on Eestis väga hästi kodunenud ning arenenud. On tugev ning elujõuline,” ütles Lillemäe.

Trofeesarvedel hinnatakse nende ilu ning ka suurust. Mitte alati pole aga vana looma sarved kõige kenamad. Foto Kaarel Roht 

Harjumaal on tema sõnul šaakalit pildistatud ning loom on jäänud siin ka auto alla. Nii on šaakaleid märgatud Ääsmäel, Ristil ja Padise kandis. Kütitud meie maakonnas šaakalit seni veel ei ole. Trofeed on pärit Lääne- ja Pärnumaalt.

Šaakalitest veelgi hullem nuhtlus ootab Eestit veel ees. Nimelt võib meile jõuda pesukaru. “Leedus on see loom juba kohal. Saksamaal kütiti viimasel hooajal 70 000 (!) pesukaru. Seal on loom juba täielik nuhtlus ja epideemia,” ütles Andres Lillemäe.

Pesukaru on pärit Ameerikast. Saksamaal on aga Ameerika sõjaväebaasid ning sealsed sõdurid on võtnud neid karusid kaasa kui lemmikloomi. “Samuti on neid toodud läbi zookaupluste. Aga ühel hetkel on loomad pääsenud vabasse loodusesse ning seal paljunema hakanud. Viimase kümne aastaga on nende populatsioon kordades suurenenud.,” rääkis mees.

Šaakal oli veel kümmekond aastat tagasi Eestis tundmatu loom. Praeguseks aga Lääne-Eestis juba tavaline. Foto Kaarel Roht