9. juunil toimuvad järjekordsed europarlamendi valimised. Eestis on kandideerimas 71 kandidaati, esindatud on kõik erakonnad, lisaks viis üksikkandidaati. Oma seisukohtade tutvustamiseks esitas Harju Elu erakondade esindajaile ühe küsimuse: kas ja kuidas peaks Euroopa Liit tegelema kaitseküsimustega?
Jaak Madisson, nr 110,
Eesti konservatiivne rahvaerakond
Hoiame kaitseküsimused eurobürokraatidest eemal!
Euroopa Liidu tugevus kaitsevaldkonnas seisneb liikmesriikide omavahelises koostöös ja toetumises NATO-le. Rõhk on siin liikmesriikidel, Euroopa kaitsevõime prioriteetide üle ei tohi otsustada Brüssel!
Euroopa Komisjon võib koostööd koordineerida, aga näiteks Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni idee ühtsest Euroopa armeest, mis õõnestaks ka Ameerika Ühendriikide võimul baseeruvat NATO-t, ei päde. Kas me tahame, et Euroopa armee ülemjuhiks oleks prantslasest kindral, kes paraku ei tajuks Venemaa ohtu, nii nagu teevad seda Venemaaga ajalugu jagavad ning temaga piirnevad Ida-Euroopa riigid? Seda ilmestab hästi ka statistika, kui palju keegi on abi Ukrainale osutanud. Eesti panus Ukrainale SKT-st on 1,55%, Saksamaal 0,36% ja Prantsusmaal kõigest 0,14% SKT-st.
Ilmselgelt sellest ei piisa, et sõda võita. On oluline ka Lääne-Euroopa riikide panuse suurenemine ja et ei unistataks aegadest, mil saaks tavapärast äri Venemaaga jätkata ning rahumeeli Vene gaasi edasi osta, et ellu viia utoopilist rohepööret.
Indrek Tarand, nr 121, Eesti 200
Euroopa Liidule omad relvajõud
Otse loomulikult peaks EL tegelema kaitseküsimustega. Sest isegi Itaalia tänane välisminister ja endine Euroopa Parlamendi president Antonio Tajani on ajalehes Newsweek hiljuti lausunud: „Meil ei saa olla ühist välispoliitikat, kui puudub ühine kaitsepoliitika ning selle teostamiseks tarvilik tööriist – Euroopa Liidu relvajõud!“
Selles lauses on tegelikult antud ka vastus küsimuse teisele poolele, et kuidas peaks EL enda kaitsmisega tegelema. Justnimelt – ühist relvajõudu NATO Euroopa sambana luues. Mul on heameel, et tänaseks on kõik Eesti parteid oma programmidesse kirjutanud lööklause – Euroopa peab ennast kaitsma ja looma ühise kaitsetööstuse! Kui ma sellest ajalehes Diplomaatia kirjutasin kümme aastat tagasi, tegid Eesti parteijuhid minu üle nalja ja nimetasid „ullikeseks“ ning „eurofödeks“. Kui isegi partei juhtidel kulub kümme aastat minu lihtsa mõtte omastamiseks, siis see muidugi pole riigikaitseliselt piisavalt kiire liikumistempo. Aga ometigi, hea et nad nüüd seda mõistavad.
Sven Mikser, nr 123, sotsiaaldemokraatlik erakond
Suurenema peavad kaitsekulud
Kaitse- ja julgeolekupoliitika kuulub vastavalt Euroopa Liidu aluslepingutele peamiselt liikmesriikide pädevusse. Selleks, et koordineerida kaitsealast teadus- ja arendustegevust, täita olulisi võimelünki ning tõsta Euroopa kaitsetööstuse konkurentsivõimet, on viimastel aastatel loodud mitmeid ühiseid instrumente, nagu Euroopa kaitsefond, Euroopa rahurahastu jt.
Paraku puudub neil piisav ja kestlik rahastus ning pealegi on kaitsepoliitika killustatud erinevate volinike vastutusalade vahel. Seetõttu on mõistlik ellu kutsuda kaitsevoliniku ametikoht, kelle vastutusalasse jäävad nii sõjalised missioonid ja kaitsepoliitika kui ka siiani siseturuga tegeleva voliniku pädevusse kuulunud kaitsetööstus.
Kõige olulisem on aga see, et liikmesriigid suurendaksid märgatavat oma kaitsekulusid, sest üksnes nii on võimalik taastada Euroopa kaitsevõime, mis on pärast külma sõja lõppu langenud ohtlikku madalseisu, ja suurendada samaaegselt hüppeliselt Ukrainale antavat sõjalist abi, mis on vältimatut vajalik, et võita sõda Vene agressori vastu.
Jüri Ratas, nr 139, Isamaa
Euroopa Komisjoni juurde kaitsevoliniku ametikoht
Pole vaja NATO ülesandeid dubleerida. Kuid oluline on rahastada Euroopa Liidu kaitsefondi ning läbi ühishangete kiirendada relvastuse soetamist.
Toetan ka Ursula von der Leyeni initsiatiivi luua järgmises Euroopa Komisjonis kaitsevoliniku ametikoht, kelle kohustuseks saab kaitsetööstuse toetamine ja arendamine, riikide kaitsealaste ühishangete koordineerimine ning EL-i sõltumatuse tagamine kriitilise tähtsusega tehnoloogiate, tarneahelate ja maavarade valdkonnas.
Selleks, et rahvusvahelisel õigusel põhinev maailmakord jääks kestma, toetan ka koostöös Ukrainaga Venemaa poolt sooritatud sõjakuritegude uurimist ning rahvusvahelise tribunali loomist, et võtta sõjakurjategijad vastutusele. See saadab selge sõnumi ka teistele diktaatoritele, et agressoril tuleb alati maksta oma tegude eest!
Hanno Pevkur, nr 148, Reformierakond
Tugevdagem NATO koostööd EL-iga
Euroopa Liit saab ja peab senisest oluliselt enam aitama liikmesriikidel oma kaitsevõimet tugevdada ja arendada. Peamine ülesanne on loomulikult jätkuvalt toetada Ukrainat Venemaa agressiooni vastu, kasutades muuhulgas konfiskeeritud Vene varasid Ukraina ülesehitamiseks.
Euroopa kaitsepoliitika peab aga saama oluliselt tugevama rolli võrreldes senisega. Selleks on esmajärjekorras vaja suunata Euroopa ühiseid vahendeid valdkondadesse, kus kasu saavad kõik liikmesriigid. Olgu siin näitena toodud laskemoon ja õhutõrje. Selleks oleks mõistlik väljastada 100 miljardi euro väärtuses kaitsevõlakirju. Ja selleks, et kaitseteemad paremini hallatud saaks ning ka kaitsetööstus elavneks, tuleks koordineeriva kõrgeima juhina Euroopa Komisjoni luua kaitsevoliniku koht.
Oluline on ka NATO ja EL-i koostöö tugevdamine, tagamaks NATO kaitseplaanide kiiret rakendamist. Euroopa julgeolek sõltub ühtsest ja koordineeritud julgeolekupoliitikast.
Jana Toom, nr 158, Keskerakond
Euroopal peaks olema ühtne kaitsepoliitika
Euroopa Liidu probleem on valmisoleku puudumine. Peame muu hulgas arendama kaitsetööstust, see aitab kaasa ka majanduse arengule, sest praegu ostame 75% oma relvastusest väljastpoolt EL-i, peamiselt USA-st. Kui aga uskuda meie eksperte, on siin üks suur probleem. Nimelt ei ole Venemaa majandus võimeline liiga kaua sõjalises režiimis toimima ja kui Venemaa tahab EL-i rünnata, peab ta seda tegema üsna kiiresti.
Nii kiiresti ei ole võimalik laiendada Euroopas olemasolevaid relvatehaseid ja ehitada uusi. Esimesi tulemusi saame näha 2–3 aasta pärast. Seega peaksid ühenduse juhid praegu kokku leppima, kas kogume Euroopa tasandil raha või võtame laenu ning ostame relvastust mitte ainult Ukrainale, vaid ka endale.
Nii või teisiti, pikemas perspektiivis peaks meil olema ühine koordineeritud kaitsepoliitika, mille rakendamist ei saaks ükski liikmesriik vetostada.
