Kui te peaksite kunagi tahtma külastada linna, mis on hiilgava ajaloo, arhitektuuri ja kultuuriga, siis peaksite minema Zürichisse. Mida seal teha, kui teil on näiteks kõigest neli tundi aega?

Zürich on Šveitsi suurim linn, kus on üle miljoni elaniku. See on Zürichi kantoni pealinn, aga siiski mitte Šveitsi pealinn. Seal justkui ametlikult ei olegi pealinna, aga sisuliselt on selleks väikelinn Bern, kus on kõigest umbes 134 000 elanikku.

Paljude jaoks on see üllatav, sest tööstuslik-rahanduslik Zürich või rahvusvaheline Genf (suuruselt teine linn, kus asub ka ÜRO peakorter) oleks palju loogilisem pealinna valik. Kuid põhjus, miks nad seda ei ole, seisneb selles, et Šveits üritab vältida võimu koondumist ühte kohta ja just seetõttu otsustati 170 aastat tagasi Bern keskvõimu jaoks välja valida.

Muidu ongi Šveits ju föderaalne riik, kus kantonitel ehk maakeeli maakondadel on päris suur otsustusõigus.

Alati neutraliteeti säilitada üritav Šveits on riik, kus pole ka vaid ühte riigikeelt, vaid lausa neli: saksa, prantsuse, itaalia ja romanši keel. Käesolev kirjatükk ei pretendeeri Šveitsi ja Zürichi igakülgsele ja ammendavale kajastusele, kuid allpool üritaks oma kogemuse põhjal rääkida sellest, mida seal võiks teha, kui teil on kõigest mõned tunnid aega – näiteks kahe lennu vahel.

Mida teha saabudes?

Oletagem, et olete saabunud Zürichi lennujaama, mis on tõesti suur. Tundub, et peate kõndima kilomeetreid, enne kui jõuda kuskile kohta, kus terendab mingigi edasipääs.

Püha Peetruse kirikul on maailma suurim sihverplaat – 8,7 meetrit läbimõõdus. 

Alla korrusele minnes jõuate raudteejaama, kust ongi loogiline pääs linna.Zurich Hauptbahnhofi, mida tihti lühendatakse Zürich HB-ks. Pileti sinna saab osta ka interneti teel Šveitsi föderaalse raudtee kodulehelt www.sbb.ch ja see maksab umbes 7–8 eurot. Šveitsis on teatavasti kasutusel frangid, aga nende kurss on enam-vähem sama kui eurodel.

Sõit lennujaamast keskraudteejaama võtab, sõltuvalt rongist, umbes veerand tundi. Rongi minnes tuleb jälgida, et te ei satuks kogemata esimese klassi vagunisse – kui te just pole ostnud esimese klassi piletit, aga nii lühikese vahemaa peale pole sel mõtet.

Niisiis, olete jõudnud Euroopa ühte kõige suuremasse raudteejaama, kus rongiplatvorme on 44 ja kust päevas käib läbi paartuhat rongi. Edasi peate end sealt välja navigeerima, mis polegi nii lihtne – kui alt üles jõuate, siis leiate end tohutust kaubanduskeskusest.

Kui sealt välja saate, siis tuleb leida lihtsalt õige suund ja jalutama hakata. Minul oli selleks koostatud marsruut, mida on võimalik mõne tunniga läbida.

Hunnitu vanalinn

Hakatuseks tuleks paralleelselt Limmati jõega minema hakata, uidata kitsastel vanalinna tänavatel. Minu jaoks oli esimene sihtmärk lähedal asuv Püha Peetruse kirik, millel maailma suurim sihverplaat – 8,7 meetrit läbimõõdus. Kiriku torn oli 1911. aastani kasutusel kui tuletõrje vahipunkt. Tegu on Zürichi ühe vanima kohaliku tähtsusega kirikuga, kus on näha veel 9. sajandist pärinevad vundamendimüürid. Kirikus on viis kella, millest suurim kaalub kuus tonni.

Sealt on kiviga visata Fraumünsteri kirik, kus on maailmakuulsad kunstniku Marc Chagalli 70ndatel tehtud vitraažaknad, mida käiakse imetlemas üle maailma.

Sinna minnes võib kõndida ka piki peamist kaubandustänavat, Bahnhofstrasset ja siis põigata Lindenhofi poole, kust üle jõe avaneb hunnitu vaade üle jõe. Sealtsamast, Thermengassest leiab ka paartuhat aastat vanade termide jäänused – roomlaste ehitatud basseinid, millest saab sõna otseses mõttes üle raudsõrestiku üle jalutada.

Enge kirik on arhitektuuripärl, mille juurest avaneb linnale suurepärane vaade. Fotod Askur Alas 

Need avastati juhuslikult renoveerimistööde käigus 1983. aastal. Arvatavalt oli see esimene paik, kus roomlased Comost üle Alpi mägede tulles said lõõgastuda. Termaalbasseine köeti ja see oli avalik kogunemiskoht, vähemalt kuni roomlased umbes 405. aastal Zürichist tagasi tõmbusid.

Sealt on kiviga visata Fraumünsteri kirik, kus on maailmakuulsad kunstniku Marc Chagalli 70ndatel tehtud vitraažaknad, mida käiakse imetlemas üle maailma. Sealt jalutasin mina kilomeetrikese Enge kiriku juurde, mida on kaugelt näha. Tegu arhitektuuripärliga, Šveitsi tähtsaima neorenessantsliku, 19. sajandi lõpus ehitatud kirikuga. Kerge mäkketõus väärib vaeva, sest sealt avaneb vaade kogu linnale. Hea õnne korral pääseb ka kiriku torniossa, kust vaade on muidugi veelgi parem.

Grossmünster ja Niederdorff

Tagasi, Fraumünsteri kirikust möödudes ja üle silla jõge ületades jõuab Grossmünsteri romaani stiilis katedraali juurde, mille kahte torni olevat helilooja Richard Wagner halvustavalt hüüdnud pipratoosideks. Kuid need kaks torni on siiski Zürichi maamärkideks.

Laskudes altari eest alla Grossmünsteri kiriku krüpti, leiab 15. sajandist pärit Karl Suure kuju. Legendi järgi komistanud ta hobune siin Zürichi kaitsepühakute Feliksi ja Regula haudadele ja ta käskinud siis (kuskil 800. aasta paiku) kiriku ja kloostri ehitada.

Praegust kirikut ehitati 120 aastat alates 1100. aastast. Aknad on kujundanud tuntud saksa kunstnik Sigmar Polke. Ta lõikas poolvääriskivid õhukesteks kihtideks, mis lasevad hästi valgust läbi, tekitades seespool erilise värvilise kuma.