13. augustil ümmargust sünnipäeva tähistav Talve ei ole unustanud juuri. Riigikogus riigireformi tagant lükkav mees peab oluliseks külaelu, lüües kaasa Voose Külaseltsi tegemistes.

1994. aastal lõpetasid Sa Tallinna 62. keskkooli tele- ja raadiožurnalistika erialal. Kust on pärit säärased huvid?

TT: 62. keskkoolis käisin pikki aastaid. Vahur Kersna oli tele poole peal seal õpetaja ja kadunud Terje Soots raadiost. Eks nemad süstisid mulle huvi vereringesse. Raadio oli minu esimene armastus. Töötasin Eesti Raadio uudistes päris pikka aega.

1994-2004 töötasid Sa nii Vikerraadios Päevakajas. Mis Sind selle töö juures kõige enam paelus, milliste raskustega tuli rinda pista?

Ega see lihtne ei olnud, sest ma läksin otse keskkoolipingist Eesti Raadio uudistetoimetusse tööle. Ma olin keskkoolis paar-kolm aastat teinud natukene saateid, nuusutanud seda maailma. Uudistesaatesse tööle minna oli väljakutse. Ma sain sealt kõva elukooli nii eesti keele, ajaloo kui lihtsalt elukooli mõttes. Õnneks olid väga ägedad ja toetavad kolleegid, võtsid mind oma tiiva alla ja vormisid minust selle, kes ma täna olen. Väga tänulik olen, et nad mind seal kantseldasid. Kui ma sinna läksin, siis ma olin Eesti Raadio uudiste ajaloos kõige noorem töötaja üldse.

Sa oled kätt proovinud ka reklaami alal, teinud koostööd Linnar Viigi, Tarvi Martensi ja Toomas Möldriga. Kes nendest on Sind kõige rohkem mõjutanud?

Linnar Viik oli see, kellega ma kõige rohkem vast kokku puutusin, kes kutsus mind Eesti Raadio uudistetoimetusest erasektorisse reklaamiosakonda juhtima. Meediamaa-nimeline firma alustas omal ajal internetiäriga Eestis. www.vark oli portaal, mida me tegime ja kuhu minu ülesanne oli reklaami müüa. Me olime Eesti internetiturunduse lipulaev.

2004. aastal asusid Sa tööle Kanal 2-s. Sind tuntakse kui Reporteri, Galileo ja Motoreporteri saatejuhti. Miks langes valik just nende saadete kasuks?

Reporterisse lihtsalt kutsuti. Ivar Vigla helistas ühel päeval ja ütles, et on uus saateformaat, jälle enneolematu. Ma olen harjunud enneolematute asjadega, ütlesin, et teeme ära. Ega ma ei teadnud üldse, et mis saade ja kuidas see asi seal täpselt välja näeb. Ega keegi ei teadnud tol hetkel. Vigla peas oli vast mingi pilt olemas. Kõikide teiste jaoks oli see ikka täiesti kreisi formaat Eesti ajakirjandusmaastikul.
Ma olin varem suviti asendanud teisi TV 3-s. Ma olin ka TV 1-s uudiseid lugenud ja Kanal 2-s hommikuprogrammi uudiseid lugenud.
Galileod samamoodi pakuti, et kas tahaksid teha. Tundus huvitav ja ongi siiamaani huvitav.

Ja Motoreporter?

Oleme (seltskonnaga) tsiklitega rännanud mööda maailma. 2005 läksime Krimmi, võtsin lihtsalt suvalise hobikaamera kaasa. Siis me mängisime reportereid, andsime kellelegi mikrofoni kätte, et räägi, et pärast endal oleks huvitavam vaadata kui lihtsalt koduvideot.
Siis Vigla jälle juhtus seda üle õla kuskil nägema. Mis asi see on, küsis ta. Ütlesin, et ah, enda lõbuks tegime mingeid asju. Vigla teatas, et hea küll, vähemalt neli lugu pead tegema sellest. Ega siis need inimesed ei teadnud, et see eetrisse läheb. Nad olid üsna jahmunud, kui see hakkas teleekraanil jooksma. Sealt see sai alguse.

Sa elad Anija vallas Voose külas. Kaua siin elanud oled?

Mu vanaema on siit pärit. Ma olen sündinud Tallinnas, aga kõik minu koolivaheajad, nädalavahetused oleme siin olnud.
Mu vanavanemad ostsid selle maja kaheksakümnendate keskel või alguses ära. Me oleme tasapisi juurde ehitanud ja teinud.

Kuidas läheb Voose külaseltsil ja Voose Kõrtsil, mille juhatusse Sa kuulud?

Mõlemal läheb plaanipäraselt. Külaselts on tegus ja toimetab. Külaplatsil on palju vaeva nähtud. Meil on selline tore külaselts, kes ei ole ainult mõelnud selle peale, kuidas oma inimesed kiikuda saavad, vaid me püüame ka seltsile omatulu teenida ja see külaplats on välja ehitatud selle mõttega, et seda välja rentida. Siin polegi peaaegu ühtegi nädalavahetust suve jooksul, kus plats ei oleks välja renditud.

Lisaks õpid Pärnu kolledžis turismi ja hotelliettevõtlust.

Ma lõpetasin sellel aastal. Lõpuaktus oli juunis. Ma olen nüüd diplomeeritud turist.
See on seotud minu siinse tegevusega. Me oleme külaseltsiga seadnud endale eesmärgiks turismiga tegeldes siin elu edasi viia. Ega siin põllumajandusega tegelda pole mõtet, sest kõik need mäed, mida siin näed, on tegelikult kruus ja liiv. Palju viljarikast mulda siinkandis ei ole.
Tahaks Voose kõrtsi taastada ja siia, Kõrvemaa metsade algusesse, sellise korraliku tõmbenumbri tekitada. Siit edasi hakkavad paksud laaned pihta. Me tahame puidu ja metsa lugu rääkida, kuidas eestlased on seotud metsaga. Eestlane on põline metsarahvas.

2013. aastal valiti Sind valimisliidu Anija Ühendus esindajana Anija vallavolikogu liikmeks. Mitu häält said?

Ei ma mäleta. Tõesti ei mäleta peast.

Aasta hiljem europarlamendi valimistel kogusid Sa üksikkandidaadina lausa 10 074 häält. Millega sa seda fenomeni selgitad?

Ju inimesed arvasid, et ma võiksin olla õige inimene europarlamendi saadikuna. Eks ma olen tegutsenud juba üle kümne aasta siin külaseltsis ja külaelu ja maaelu propageerinud pikemat aega. Päris tühja koha pealt ei hakanud kandideerima. Mul olid omad mõtted ja ideed.

Ja 2015. aastal kandideerisid sotsiaaldemokraadina riigikokku ja said sisse 2294 häälega. Miks langes valik just sotsiaaldemokraatide kasuks?

Nad tundusid kõige inimlikumad. Meie mõtted langesid suures osas kokku. Siiamaani olen selle valikuga rahul ja usun, et saan läbi sotside anda oma panuse meie riigi arengusse.
Eks ma rääkisin erinevate poliitiliste jõududega. Pärast europarlamendi valimisi tuli neid jutuajamisi tihedamalt. Hakati huvi tundma minu isiku vastu. Eks mul oli võimalus kuulata ära, kes mida teeb.
Me koos Ott Pärnaga kandideerisime riigireformi teemaga riigikokku (Pärn ei osutunud valituks – A.T.). Väga paljud meie ideed on ka täna valitsuskoalitsiooni lepingus sees. Minu mõtted võeti sotsides omaks ja hakati neid jõuliselt edasi ajama. Muidugi saaks veelgi jõulisemalt ja ma üritan seda ka teha. Täna just tulen riigireformi arutelult (interjuu on võetud esmaspäeval – A.T.). Me püüame parlamendiga sõnastada, mis see on ja kus Eesti peaks olema kahekümne ja viiekümne aasta pärast.

Oled lisaks tubli trummar lastelaule rokivõtmes esitavas ansamblis Ajaratas Halastamatult Veereb Ei Teda Peatada Saa Eriti.

Kuna üks sõber omas trummikomplekti, siis lihtsalt toksisin ajaviiteks tema komplekti peal. Kui läksin Kanal 2-e, sai keegi teada, et ma olen kunagi toksinud trummi. Mingisugusel peol mind pandi sinna komplekti taha bändiga mängima.
Siis sai ühele sõbrale sünnipäevakingituseks tehtud muusikaline tervitus. Võtsin ansamblisse Elmar Liitmaa ja Kait Lukka. See on siiani koospüsiv kollektiiv. Imelikul kombel hakati meid tellima ja makstakse rahagi. Meil on kaks plaati ilmunud, mitu muusikavideot – nii nagu päris.

Astrid Lindgreni Karlssonit tsiteerides oled Sa parasjagu paks ja parimates aastates. Millal kõlavad Sinu jaoks pulmakellad?

Küll nad kõlavad siis, kui nad kõlama peavad. Ega nad kõlamata jää. Aega on selle kiire asjaga.