Võerdla küla fosforiidiaja mälestuskivi. Võerdla küla Jõelähtme vallas on minu jaoks oluline koht, kuigi siinset aastasadu vana traditsioonilist külamaastikku ei saa minu lapsed kunagi näha. Suur osa vanast Võerdla külast on tänaseks päevaks kadunud, muutunud nostalgiliseks paigaks; maastikuks, mida külaeluga seonduvalt enam ei ole.
1930ndate arvepidamise järgi oli Võerdlas rikkaid suurtalusid ja väiksemaid saunikukohti, kokku 22 suitsu. /…/ Üheskoos saadi hakkama nii venelaste kui sakslaste võimu ajal. Elati üle kolhooside moodustamise ja küüditamise aeg. Võerdla külale sai saatuslikuks Maardu fosforiit.
Oma kodude kaotuse ja fosforiidikaevanduse ajaga seotud mälestusi jagasid minuga mitmed Võerdla ja Kroodi küla endised ja praegused elanikud. Troostituse tunne, kurbus ja südamevalu väljendub nende lugudes, kes pidid minema. Palju lihtsam ei olnud ka neil, kes jäid.
Liivi S.: „Olid eelmise sajandi kuuekümnendad. Aeg, millal Maardu kaevandused hakkasid alla neelama Võerdla, Kroodi ja Kallavere külasid. Terved külad lihtsalt kaotati ja pered pidid otsima uued elamispaigad. /…/ 1971. aasta viimasel suvel olid meil maal veel vanaisa Anton ja ema Leida. Kaev oli veest tühi, ainult ühes allikas oli vesi. Lõhkamisel lendasid kivid katusele, maja seinad olid õhukeseks raputatud. Septembris oli veel vaja kartul maast võtta, kõik ülejäänu oli juba kolitud. Anton, kes oli elanud Samblal 84 aastat, sündinud, kasvanud, pere loonud, lapsi matnud, sõjad üle elanud, ei suutnud vaadata oma elutöö kokku lükkamist. Siis ta süda seiskuski…”
Linda V. Lepiku talust: “Meil oli kindel kolimise jutt 1967. aastal. Enne seda 4-5 aastat oli juba kombinaadi (Maardu Keemiakombinaat – toim) poolt käidud kodus hindamas hooneid ja puid. Polli talu läks enne meid, ka seal enne veel vanaperemees suri. 1967. aasta aprilli algul suri meie isa. Isa oli veel kodus, matmata, kui hindajad tulid teist korda. /…/ Algusaastatel käidi ikka inimestele ütlemas, kui lõhkama hakati. Siis panime loomad lauta kinni ja läksime ise ka varju. Hiljem ei enam. Pidime ise vaatama ja end hoidma. Elektrit meil majas enam ei olnud, petroollambi valgel elasime. Kaev oli ka ammu kuiv. /…/ Mäletan, et tulime ühel ilusal suvisel pühapäeval Jõelähtme kirikust, jala sai ikka käidud, ja vaatasime eemalt, kuidas Sirkli ja meie maja olid nagu halli suitsu sees. Ju siis see diktüoneema põles.”
Endla S.: “Meil Tõnul oli ka kõik üles öeldud. Maja, viljapuud ja marjapõõsad loetud ja kirja pandud. /…/ Meie vana vahtra otsa pandi aparaadid ülesse, et seda radiatsiooni mõõta. Diktüoneema põles vahetpidamata. See oli õudne hais, mis tuli, kui karjääripoolt tuul oli. /…/ Suur tänu muinsuskaitse inimestele, et see asi lõpuks pooleli jäi.”
Maiu P. Tõnikse talust: “ Oleks võinud kaevandusjäätmed katta õhukese mullakihiga, aga seda ei tehtud. Külas koduloomade jalad jäid haigeks: luud jäid nõrgaks, liigesed paistetasid. Saastusid ka heinamaad. Talvel lambad sõid seda heina, mille tulemusena hakkas neil vastu kevadet vill seljast maha tulema.”
Tiit T. Ületee talust: “Kui jälle lõhkama hakati, pandi isegi maanteel liiklus seisma. Mehed punaste lippudega seisid teel. Paju tee juures ja Kostivere tee otsas. Laeng tehti ikka tugev. Mitte 10 väikest, nagu ette oli nähtud, aga üks suur. Kui kuskil aknaklaase katki läks, tuli kohale spetsiaalne aknaparandusbrigaad. /…/ Karjääri aladele istutati mets. Lennukitelt lasti alla mulla-turbakotid, kus sees olid kasetaimed. Hiljem linnakoolide lapsed käisid neid allaloobitud taimi kohendamas. Männiistikute jaoks ajas traktor vao ette, sinna siis istutati.”
Hall kiviklibune karjäär, geoloogide vagunelamud ja valjuks keeratud venekeelne raadiohääl, aga kohe selle kõrval talumajad, aidad ja laudad, heinamaad hobuste, lehmade ja lammastega, hommikune piimaplekkide kolin, koerte haukumine ja kukkede kiremine. Praeguse Rebala muinsuskaitseala üks vanematest küladest, nüüd miljööväärtuslikuks hinnatud maastik. Selline oli minu lapsepõlvemaastik.
Mäletan vanavanemate ja ema murelikke jutuajamisi: vanaema rääkis Kallaveresse kolimisest, vanaisa näitas, kuhu meie köögiakna all hobustekoplis oli jälle puurauke tegemas käidud. Alles hiljem olen hakanud taipama, milles oli asi. /…/
Vahest sattusime me tädide lastega kõik ühel ajal vanaema-vanaisa juures olema. Salapäraseks paigaks, mis meid alati peibutas, oli karjäär. Seal olid omamoodi hallid kivid, mida sai õhukesteks kihtideks lahti võtta. Diktüoneema. Sekka mustad kivikamakad, mille küljes oli “kuld”. Vanaisa nimetas seda kassikullaks. Seda me otsimas käisimegi. Kuid nagu lastega ikka, juhtus ka meil karjääris kord tõsine õnnetus. /…/ Kallavere haiglas puhastati ja õmmeldi haavad. Kui selgus, et ma polegi kohalik laps, hakkas arst riidlema – oleks nad seda enne teadnud, ei oleks nad mind ette võtnud, oleks pidanud Tallinna traumapunkti minema.
Praeguseks on mahajäetud fosforiidikaevanduse alale istutatud puud suureks kasvanud. Siin elavad rebased, metskitsed, ka põtru ja metssigu on nähtud. Lindude rändamise ajal, sügisel ja kevadel, peatuvad karjääri serval, vanadel rabaäärsetel heinamaadel ja põldudel suurte parvedena haned ja lagled, huikavad sookured. Kasvavad seened ja põldmarjad. Kohalik rahvas neid ei korja.
Kadunud talukohti ja lahkuma pidanud peresid meenutab vana karjääri tee ääres mälestuskivi, millesse on raiutud tekst: “Maardu Fosforiidi kaevandamisel kadusid kodud muistsed põlved mulla alla.”
Tegu on kokkuvõttega kaastööst Eesti Rahvaluule Arhiivi korraldatud kohapärimuse kogumisvõistlusele „Minu maastikud“, mis oli üks kahest esikoha vääriliseks hinnatud tööst.
Kokkuvõttesse ei ole välja kirjutatud intervjueeritavate perekonnanimesid ja puuduvad sünniaastad/eluaastad.
