Kose valla Viskla külas oli laupäeval põhjust pidutsemiseks. Viie aasta pingutusi kroonis kiigeplatsi avamine, kus vaba aja veetmise rõõmu pakuvad enam kui kuuskümmend kiike.

“Lubasime Eesti vabariigile sajandaks sünnipäevaks kinkida kiigepargi. Teoreetiliselt on see nüüd valmis, praktiliselt on meil aga küttepuud ja hunnik vanarauda. Kiikede sihtotstarbeliseks kasutamiseks meil luba on puudu,” ütles Viskla külavanem Indrek Heiskonen avasõnad.

“Kiikede valmistamiseks on sadu lehekülge erinevaid direktiive, ettekirjutusi ja nõudeid, kuigi kiikumine on lõbustus, seda on nauditud juba aastatuhandeid,” jätkas Heiskonen.

Ideede küla Viskla

Tavapärase lindilõikamise asemel avati Kiikla kiigeplats köie läbilõikamisega. Ketaslõikurit välgutas Kose vallavolikogu esimees Uno Silberg.

“Kiik on midagi sellist, mida oleme kõik oma elus erinevatel eluetappidel kasutanud või siis on ema meid kiigutanud või on vanavanemad meid kiigutanud ja see on põlvkondade jätkuvuse osas väga-väga tähtis. Ennem visati siin ka valla kapsaaeda mingid kivid, et lubasid ei ole. Jah, iga asi tuleb omal ajal, aga ma võin teile lubada, et need load saavad olema,” kinnitas Silberg.

Ürituselt ei puudunud EELK Kose Püha Nikolause koguduse õpetaja Kerstin Kask, kelle roll oli kiikla õnnistamine. “Mulle tundub, et Viskla küla on just selline koht, mis on muutunud allikate oruks, paigaks, kus aina sünnib ja saab alguse üha uusi ideid, uusi ettevõtmisi, seda nii inimeste eludes kui siinses elavas, elujõulises ja rõõmsas kogukondlikus elus,” ütles ta.

Indrek Heiskonen ja Ruth Aguraiuja kaalukiigel, millega kiiklale algus pandi. 

“Minu kiikumiskogemus on natuke kahtlane, sest mul on lapsest peale selline soolikas sees, mis kõigutamist väga ei talu. Eriti hullud on minu jaoks alati olnud karussellid,” tunnistas riigikogu liige Tanel Talve, kes oli valinud lõõgastumiseks laua ja toolidega kiige.

Eesti Kiikingi Liit seevastu pakkus avamisüritusel teravaid elamusi üle võlli käivate kiikedega, kus osaleja turvalisuse nimel käsi ja jalgu pidi rihmadega kiige külge seoti.

Teiste seas andis see adrenaliini 13-aastasele Viskla küla tüdrukule Liisi-Marleen Nikkerile. Tüdruk ütles Harju Elule, et on üle võlli kiikumist harrastanud varemgi. “Väga hea tunne on,” kiitis ta kiigelt tulles.

Algus kaalukiigega

Kiigeplatsi üheks hingeks on Oru põhikooli õpetaja Ruth Aguraiuja. Tema sõnul oli esimeseks etapiks 2013. aastal valminud Viskla külakeskuse rajamine.

Külakeskuse juures andis tooni lage põlluala. “Mul tuli igasuguseid utoopilisi mõtteid – küll rahvakultuuri skulptuuridena ja mis iganes. Rääkisin nendest mõtetest Margit Mikkuga Kose kunstikoolist. Ta ütles, et kas kiikesid ei võiks valmistada,” meenutas Aguraiuja.

“Kui see kiikla mõte tuli, siis me hakkasime projekte kirjutama. Ainukene, mis esialgu rahastuse sai, oli avatud noortekeskuste projektikonkurss. Siis ma töötasin veel Ravila noortekeskuses. Koostöös Ravila noorte ja Raivo Perandiga tegime kaalukiige. See valmis 2015. aastal,” rääkis Aguraiuja.

Edaspidi saadi kiikla tarbeks raha ka KÜSK-i EV100 taotlusvoorudest, LEADER-ist, samuti Kose vallavalitsuse kaasava eelarve kaudu. Kokku küündisid toetussummad 60 000 euroni.

“Me võtsime eeskuju Anu Visseli uurimustööst, Eesti kiigekultuurist ja vanadest kiikedest. Eks seda pildimaterjali ja videomaterjali on YouTube’is, internetis, kus iganes,” ütles Aguraiuja.

“Siis üritasime oma peas läbi mõelda, millega saavad oma mehed hakkama ja millega mitte,” rääkis Aguraiuja. Lisaks Indrek Heiskonenile ja Raivo Perandile soovib ta esile tõsta Erkki Karjamaad, Andres Kadapikku ja Gennadi Nikkerit.

Nõnda valmis 28 kiikumiskohaga EXPO kiik, millega Eestit tutvustati maailmanäitusel Milaanos. Valmisid külakiik, pesakiik, kiiktoolid, ripptoolid, rippkiiged, vedrukiiged, kiikhobud ja palju muud toredat.

“Ikka üle kuuekümne tuleb ära,” arvas Aguraiuja kiikede koguarvu kohta ja lubas, et tulevikus saab kiikla uut ja huvitavat lisaks.

“Kiigekultuur õitseb, vähemalt Viskla külas.”