Kui Kose valla elanik Arno Pavel üheksakümnendatel Tarvastu veterinaarile kuulunud villise ostis, ei osanud mees aimatagi, et selle masinaga sõidab ta läbi Siberi, Põhja-Venemaa, Põhja-Kaukaasia, Valgevene ja Ukraina.
Seiklustest on Pavel seni üllitanud kaks raamatut. Neist esimene “Uazikuga Venemaal” ilmus 2017. aastal. Nüüd on reisimuljed saanud järje “Uazikuga Ukrainat avastamas” näol.
Uut raamatut tutvustas Pavel huvilistele 9. aprillil Habajal ja 17. aprillil Orus. Järgnevad vestlusõhtud toimuvad 18. aprillil Tallinnas Tammsaare majamuuseumis ning 3. mail Raplas.
Raamat blogi põhjal
Eelmise aasta suvel Kose alevikust alanud ja sealsamas lõppenud Ukraina reisiga läbis Pavel 40 aastat vana villisega ligikaudu 7000 kilomeetri, milleks kulus 1200 liitrit bensiini.
“Raamatu koostamine hakkas mul kohe, kui ma reisiga alustasin. Ma pidasin igapäevaselt blogi, sest mälu pole kõige parem. Kui ma koju tagasi jõudsin, oli mustanud valmis,” selgitab 72-aastane Pavel reisikirja sünnilugu.
Mehe seiklemine Ukrainas koos Valgevenega kestis 35 päeva. “Mul on selline kogemus, et kui kirja ei pane, siis võib juba kolme või nelja päeva pärast hakata segadus tekkima,” arvab ta. Seetõttu pühendas Pavel blogi pidamisele igal õhtu tunde, kandes sinna ka päeva jooksul võetud fotod.
“Uazikuga Ukrainat avastamas” andis välja Rapla vallas paiknev kirjastus Rajakaar, mille omanikud on abikaasad Armar Paidla ja Kaja Paidla. Raamatu 700 eksemplari trükiti nii, et fotosid on rohkem kui teksti.
“See on kingitus ukrainlastele” arvab Pavel värske üllitise kohta, mis läheb müüki hinnaga 20 eurot raamat.
Vastuolulised muljed
Mis mulje aga Ukraina autorile endale jättis? “Kahepidise mulje. Suur maa, rahvas on ootusärevuses. Nad ütlevad, et asi liigub paremuse poole, kuid väga aeglaselt. Samas on nad masenduses korruptsiooni pärast,” arvab Pavel.
“Eesti hakkas koristuskampaaniaid läbi viima, et oma maja õu puhtaks saada. Korruptsiooni vastu tuleks samamoodi võidelda. Kõigepealt tuleks oma külas lõpetada korruptsioon ja sealt edasi minna,” jätkab rännumees.
Mis on Paveli missioon? “Tutvustada Eestis neid maid, kust ma olen läbi sõitnud, et eestlased ei arvaks, et idapiiri taga ei ole mitte midagi. Ka seal on häid inimesi,” arvab mees.
Järele mõeldes lisab Pavel: “Kui üldse mingi missioon, siis pigem tahaks öelda eakaaslastele, pensionäridele, et peale 63ndat eluaastat tuleb veel hulga ilusaid hetki. Ei maksa neid maha magada sulgpadjal lebaskledes. Ukrainlaste tarkus – parem kuluda kui roostetada – on minu meelest väga kõnekas.”
“Liikuda, olla nii kehaliselt kui vaimselt aktiivne ja võib paljutki põnevat veel juhtuda. Pelgalt aega surnuks lüües, ennast haletsedes, tablette ja magusaid saiakesi manustades saate samuti vana väsinud keha ja valutavad kondid, see on kindel,” arvab mees.
Juulis Moskva oblastisse
Järgnevalt on Pavelil kavas kohtumine Vene džiiperitega. Koselt välja sõidab ta 1. juulil, kokkusaamine ise leiab aset 3.-4. juulini Moskva oblastis. “See sõit tuleb lühike, kuni 5000 kilomeetrit,” naerab ta.
Džiipereid koguneb Moskva oblastisse erinevatest Venemaa regioonidest sadakond. “Näidatakse uuemat tehnikat, kaasa arvatud navigeerimisseadmed. Suheldakse nende inimestega, kellega sa muidu suhtled Facebookis,” räägib Pavel.
Venemaal mõistetakse džiibi all näiteks Toyotasid, mida on suhteliselt palju ümber ehitatud. Kohale tuleb ka UAZ Patriote, mis on Vene enda masinad.
“Väike plaan on teha tiir ümber kunagise Moskva suurvürstiriigi ka. Vaadata, kui suur ta siis ikkagi kilomeetrites tuleb. Praegu on minu jaoks suhteliselt arusaamatu, kuidas ta paisus ja oli vahepeal juba üks kuuendik planeedist,” muheleb Pavel.
“Mulle antakse kümme päeva puhkust. Ma ei saa pikalt Venemaal olla,” räägib reisimees, kes põhitööna teenib leiba maakonnaliinide bussijuhina Harjumaal.
“Liinibussi roolis sõidan ma iga päev peaaegu 400 kilomeetrit. Ma arvan, et kui midagi erakordset ei juhtu, siis paar kolm-aastat võin sõita veel küll. Plaan on oma 75. sünnipäev kuskil sõidus vastu võtta. Siis ma arvan, et aitab,” arvab Pavel.
