„Sõitsime koolipoistena sääreväristajatel mööda metsi ja külateid. See oli äge. Kui poeg Kaarel sai 15, siis mõtlesin, et tal võiks olla sama põnev lapsepõlv nagu oli mul endal.“ Nii kõneleb Vääna-Jõesuu elanik Viljar Kuusk, kolme poja isa, pillimeister ja muusikaõpetaja. Aga ka looduse-, matka- ja motomees.
Ja kui üks tõsine isa midagi mõtleb ja plaanib, siis ta selle ka ellu viib. Naaberkülas, Suurupis, oligi parasjagu müügil just selline sääreväristaja nagu isa poegadele tahtis. Loomulikult toodi see koju ja hakati putitama. Aga nii töökorda, et sellest oleks saanud paugupill, masinat ei saadudki. Poistele ja isale endale jäi suurimaks rõõmuks võrri käimajooksmine. „Siis sain aru, et ei saa oma lapsepõlveunistusi laste peal välja elada, ajad muutuvad,“ ütleb Viljar Kuusk oma isatarkuse.
Esimene mootorratas
Siis tellis üks klient pillimeistrilt mandoliini. Poeg Kaarel oli töökojas abiks ja nii see pill kahe peale valmis meisterdati. „Selle eest saime 16 000 krooni. Koos Kaarliga otsustasime, et selle raha paneme mootorratta alla,“ meenutab isa Viljar üleminekut võrrilt mootorrattale. Ühisel nõul osteti Suzuki Street Magic. Küll kasutatud ja pisikene, aga ikka äge relv. Eriti võrreldes võrriga.
Kõige rohkem tundis sellest rõõmu poeg Kaarel, tema sellega ka kõige rohkem ringi sõitis. Et kõik oleks seaduslik ja ametlik, käi sid isa ja poeg enne mootorrattakoolis juhilube tegemas. Ema Talvile küll esialgu ei meeldinud, et isa poja sellisesse ohtlikku seiklusesse nagu mootorrattasõit kisub, aga…
Talvi ja Viljar Kuusk Sevillas, Plaza de Espana ehk Hispaania väljakul, mis rajati 1929. aastal Sevilla maailmanäituseks. Järgmisena osteti perre juba võimsam mootorratas, KTM Duke 125. „See oli nii äge motikas, et isegi Talvi tuli sõitma. Ja talle hakkas see kangesti meeldima,“ meenutab Viljar ka abikaasa kiindumust mootorratastesse.
Selle rattaga hakkasid Viljar ja Talvi mööda Eestit ringi tiirutama. Tehti Eestimaale peale pikk ring, 600 kilomeetrit. „Põhjarannikul on nii ägedaid paiku,“ täiendab abikaasat Talvi Kuusk, kellel varem oli Narva nägemata. „Kui jalgsi jõuad päevas matkata 20 kilomeetrit, jalgrattaga 100 kilomeetrit, siis mootorrattaga 500,“ ütleb Viljar välja oma matkamehe tarkuse.
Kogunesid maad ja kilomeetrid
Süües kasvab isu, ringi sõites soov aina kaugemaid paiku näha. Varsti arvasid Viljar ja Talvi Kuusk, et ka see KTM on ikka liiga „lahja“, kiirteedel hakkab kiirematele jalgu jääma. See on aga ohtlik.
Samas tekkis mõte sõita Kreekasse. „Esmalt mõtlesime, et üürime tõsise reisimootorratta. Aga motika rent on auto rendist kõvasti kallim,“ teab Viljar motomatkaja tõde.
Saaremaalt leiti viimaks Suzuki, millega taheti kaugeid maid avastama minna. See ratas on peres siiamaani. „Olen istunud kümnete uhkete motikate seljas, aga ükski neist pole nii mugav kui Suzuki,“ teab Viljar. „Ka taga on mugav, ei teki väsimust ega tüdimust,“ täiendab abikaasa.
Üks tarkus kõigile motomatkajaile: navigatsiooniseadmest tuleb välja võtta kiirteed. Elu algab seal, kus lõpeb kiirtee.
Hakati valmistuma juba suviseks sõiduks Kreekasse, aga koroona sulges 2020. aasta märtsis piirid. „Me olime tõsiselt vihased – ostame motika ja sõita ei saa kuhugi,“ meenutab Talvi. Tõelisi matkasõpru piiride kinnipanek muidugi päriselt koju ei jätnud. Tehti tiir Baltikumis, sõideti läbi Läti- ja Leedumaa. „Oleme kunagi jalgratastel Nidas käinud. Nüüd tegime motomatka,“ ütleb Viljar.
„Poleks osanud arvatagi, et Lätis ja Leedus nii palju põnevaid vanu linnu on,“ täiendab Talvi. „Aga eestlaste restaureerimistaset ei saa võrreldagi meie lõunanaabritega. Ikka meie kasuks,“ täiendab restauraatorist pereisa.
Teekond Marokosse
Pärast Baltimaade külastamist sõideti kahekesi Albaaniasse. „Kaarel õpib Austrias, Linzi kunstiülikoolis. Nii et teel põikasime ka poja juurest läbi,“ meenutab ema. „Üks tarkus kõigile motomatkajaile: navigatsiooniseadmest tuleb välja võtta kiirteed. Elu algab seal, kus lõpeb kiirtee,“ täiendab Viljar kaasat teise motomehe tarkusega. Nii nähti ära Austria imelised külad, Aadria mereäärsed kaunid paigad. Selle matka pikkus oli 8000 kilomeetrit, läbi sõideti 16 riiki.
Peaaegu kodus. Talvi Kuusk Iklas koos lahutamatu kaaslase, mootorrattaga. Fotod erakogu „Albaanias otsustasimegi, et järgmine suvi olgu Maroko,“ meenutab Viljar. Möödunud suve jaanipäeval teele asutigi – Läti, Leedu, kuni Põhja-Hispaaniasse, Bilbaosse välja. Sealt keerati otse lõunasse, Gibraltari peale. Ja kaugel siis see Marokogi enam oli. Tagasi tuldi enam-vähem sama teed. Kokku 13 000 kilomeetrit ja 11 riiki.
„See oli ikkagi elu reis. Muljeid ja teadmisi tuli nagu kapaga,“ arvab Viljar, kes oma 60. juubelisünnipäeva pidas ühes Prantsusmaa suvalises bensiinijaamas. Ainsaks sünnipäevakülaliseks oli Talvi. Järgmisel suvel plaanivad Talvi ja Viljar Kuusk sõita Inglismaale, Šotimaani välja. Unistuseks on aga ära käia veel kord ka Albaanis, Kreekas ja Türgis. „Pojad on suureks kasvatatud, nüüd võime nautida,“ täiendab motoentusiast Talvi.
