Tänaõhtuse tantsupeo esimese etendusega algab kolmepäevane 12. noorte laulu- ja tantsupidu “Mina jään”. Nädalavahetus kulmineerub ülehomse laulupeoga, mille peadirigent on Viimsi vallas elav koorijuht Heli Jürgenson.
Suurele peole eelnes pikk proovidenädal. Tantsijad alustasid juba teisipäeval, orkestrid harjutasid neljapäevast ning koorid reedel ja laupäeval. Harju Elu vestles Heli Jürgensoniga vilu ja vihmase esmaspäeva hommikul.
Milline on tunne esmaspäeval, 26. juunil, kui peonädal on veel ees?
Ärev. Nii kui ma siia laululava lähedale tulen, siis annab hinges väike võbin tunda. Aga see on juba mitu nädalat nii olnud. Ja siiapoole on ka asja olnud. Usun meie peo sõnumisse, muusikasse ja teostusse. Selle nimel on väga palju tööd tehtud. Aga vastutus kogu rahva ees on ikkagi ärevakstegev.
Kuidas viimaseid laulu- ja tantsupidusid mäletatakse?
Ikka vast sõnumi järgi. Kas siis “Puudutuse pidu” (toimus aastal 2014) või “Üheshingamise pidu” (2011). Neid termineid kasutatakse, mitte ei eraldata pidusid aastaga. Tahan, et ka seda eesootavat jäädakse meenutama nime “Mina jään” järgi.
Teie debüüt üldjuhina oli aastal 2002, kui peeti noortepidu. Laulutaat Gustav Ernesaks on enda mälestustes kirjutanud, et esmakordne üldjuhipuldis seismine tõi talle tunde, nagu oleks talupoiss suurde kuningalossi eksinud. Teie tunded ja emotsioonid esimest korda suur koori juhtides?
Võib-olla ei mäleta ma kõiki asju nii detaillselt. Aga mäletan seda tunnet, kui esimest korda üldjuhi pulti tõusin. Millegipärast arvasin, et need tuhanded kaare all muutuvat halliks või häguseks, kelle ees seista. Aga mäletan enda emotsionaalset hämmeldust, sest nägin kõikide silmi. Ja ma tundsin paljusid inimesi nägupidi. Mäletasin, kes ja millal proovis käisid. Seega ei muutu tuhanded halliks massiks, vaid nad on kõik persoonid. Laval on tuttavad silmad ja tuttavad lauljad. Ja sa tunned nad ära!
Ja esimene vahetu laulupeomälestus?
Aastast 1980, kui olin Tallinnas koos lastekooriga. Olen pärit Ida-Virumaalt. Toona sai ENSV 40-aastaseks ning Tallinnas toimus olümpiaregatt. Sain esimest korda maitsta banaani. Mäletan, milline oli koori vorm. Ja peol esitati toredat Uno Naissoo lastelaulu “Metsa telegramm”. Seda saatsid lapsed puupulkadega klopsides. Minu vanaisa oli koolis töömees ning valmistas kogu koorile puupulgad.
Laval on tuttavad silmad ja tuttavad lauljad. Ja sa tunned nad ära!
Kuidas ja millal algas eesootava peo kokkupanek ning ettevalmistus?
Selle peoga on nii, et algus jääb 2,5 aasta tagusesse aega. See ongi normaalne ettevalmistusaeg. Rasmus Puuri ja Veiko Tubina ideekavand eeldas noorte kaasamist. Ja seda juba päris algusest peale. Pühapäeval teevad enda dirigendidebüüdi koguni 17 noort naist ja meest. Nende valimisega algaski peo ettevalmistus. Repertuaari koostamine algas veidi hiljem, veidi üle kahe aasta tagasi. Samas võib aga öelda, et 2019. aasta juubelipeo repertuaar on juba kujunemas.
Repertuaar sai tänavu piisavalt nooruslik?
Suur osa lauludest on noorte autorite kirjutatud. Isegi klassikutest, nagu Lüdig, Ernesaks, Võrk, Rannap, Ehala ja teised, on esindatud paljuski just noorpõlve lugudega. Näiteks Enn Võrk oli “Eesti lipu” viisi kirjutamise ajal vaid 17-aastane.
Mis on suurte pidude suurimad vaenlased? Väsimus, loidus, ilm või veel midagi?
Arvan, et ilm. Aga samas mulle tundub, et Eesti lauljad, tantsijad ja sportlased esinevad just siis hästi, kui ilm on kehv. Siis on mobiliseerumisvõime ilmselt kõige suurem. Loidust ja väsimust ma ei märka. Eelproovid kestsid jaanuarist maini ning need olid väga pingelised. Kuid ma pole kuulnud ühtegi virisevat ütlemist laulude kohta. Tajun nooruslikku energiat. Seda ka puhkpilliorkestrite, rahvapillide ja sümfooniorkestrite poolt.
Kodune Viimsi ja laiemalt Harjumaa. Kas oleme hästi esindatud?
Arvudest ma rääkida ei julge. Aga Harju maakond on minu arvates hästi esindatud, sest siin on väga tublid juhendajad ning õpetajad. Ja maakond on pealegi väga suur. Minu kitsam kooriliik on segakoor. Ning mina tegin Keilas noortekooridega väga toredaid eelproove. Kõik laulsid väga hästi ning Harjust said vist küll kõik edasi.
Viimsis on pikad laulu, tantsu ja pillimängimise traditsioonid. Minu hea kolleeg Viimsi koolist Andrus Kalvet on tulnud väga paljude kooriliikidega välja. Minu õpilane Mari-Liis Rahumets on seal lastelauluga tegelenud. Ita-Riina Pedanikku ei saa kuidagi unustada ning paljusid teisigi. Loomulikult Ott Kask, tema puhkpill ja panus kultuuritöösse. Tantsu poole pealt ei saa mööda Agne Kurrikoffist ja Maido Saarest. Tundub, et kõik juured jooksevad lõpuks ikkagi Viimsi valda kokku.
