Nii lahtisel kui ka jäätunud veel ning ka maal liikuv aeroglisser on Eestis esimene omataoline sõiduk. Viimsi vabatahtlikele merepäästjatele kuuluv liiklusvahend teeb ühenduse saarte ja mandri vahel senisest kiiremaks ning mugavamaks.

Viimsi vallas Rohuneeme sadamas seisva aeroglisseri suurus tundub võrreldes hõljukiga vägev. Pikkus 7,5 meetrit, laius 2,5 meetrit ning kandevõime poolteist tonni. Just sellise sõiduvahendi soetasid mullu Viimsi vabatahtlikud merepäästjad. Abiks väikesaarte programm, Tallinna linn ja Viimsi vald.

Hõljuk on merepäästjatel olemas ning seda tunnevad-teavad paljud. Mis sõiduk on aga glisser?

Üks päästjate eestvedajaid, Aegna saarevanem Raul Rink ütleb, et hõljukil on all õhuga pumbatav õhkpadi, mis tekitab sõidukile tõstevõime. „Sõiduki korpust ei tõsteta päris üles, vaid see muudetakse kergemaks. Kahel pool on põhja all ventilaatorid ja õhk läheb põhja alla,“ seletab Rink.

Uus sõiduk ei ole hõljuk, vaid glisser. Kere all on küll balloonid, mida saab täis pumbata. Sellel asub omakorda plastikust kaitsekiht ehk soomus, mille peal saab libiseda. „Mõlemat ajab edasi küll tiivik, aga glisseril ei ole all õhkpatja. Nimetame seda siis õhujoaga liigutatavaks ehk glisseeruvaks sõidukiks,“ räägib Rink.

Liigub hästi

Suur vahe on võrreldes hõljukiga ka mootori võimsuses. Kui hõljukil on see vaid 120 hobujõudu, siis glisseri Chevrolet’ mootoril on võimu 500 hobujõudu, mis on võrdne juba väikese lennuki mootoriga. „Hõljuk ei suuda näiteks rüsijääga merel liikuda. See on suur probleem Viimsi valla ja lähikonna väikesaartega ühenduse pidamisel,“ jätkab Rink.

Hõljuki miinus on veel ka see, et veeaur ja pritsmed jäätavad turbiini ja kere. Siit tekkiski idee soetada ühenduse pidamiseks aeroglisser. See osteti Venemaalt ning hind oli 99 400 eurot. Õnneks tuli appi väikesaarte programm, mis tasus summast 81 400 eurot. Tallinna linn toetas Rinki sõnul 6000 ning Viimsi vald samuti 6000 euroga.

Raul Rink salongis rooli taga. Otse ees on Aegna saar. Fotod Allar Viivik 

Glisseriga saab erinevates kohtades randuda. Saartega saab pidada ühendust ka siis, kui sadamad kinni jäätuvad. Viimsi vallal on need probleemid Naissaare ja Prangliga, Tallinnal aga Aegnaga. „Mullusel talvel oli Prangli ümbrus kaks nädalat jääs ning vald pidi tellima kopteri. Aga see on hirmkallis. Praegu on Soome laht vaba ning saarega ühenduse pidamine pole probleem,“ lisab Rink.

Inimestele ja kaubale

Mootori maksimumkiirus on mehe sõnul 170 km/h, kuid tavaliselt sellega ei sõideta. Tavakiirus on saja kilomeetri ümbruses. „Salongi mahutame 6–7 reisijat. Ees on ka platvorm, kuhu saab kaubavõrgu alla kotte ja kaupa pakkida,“ tutvustab Rink. Salongis istudes ei pea turvavöösid või päästeveste kasutama, sest uks on suletav ning reisijale ohtu pole. Salongi seinad on Rinki sõnul nii tugevad, et ka ümber minnes jäävad need terveks. „Glisser on ju ennekõike ehitatud näiteks kärestikulistel jõgedel liiklemiseks,“ ütleb Rink. Ta lisab, et glisser sõidab ka lumisel maapinnal ning ka näiteks rohu sees. Asfalt ning killustik pole aga head, sest kulutavad põhja.

„Mullusel talvel oli Prangli ümbrus kaks nädalat jääs ning vald pidi tellima kopteri. Aga see on hirmkallis.“

Kui sõiduk mullu septembris otse tootjalt ostetuna Venemaalt Viimsi valda toodi, oli see Eestis esimene omataoline. „Koos Muhu vallaga hakkasime seda taotlema. Meil oli juba varasügisel käes, aga Muhu vald võttis kauem hoogu ning said sama marki glisseri värskelt kätte,“ räägib Rink. Ta lisab, et kuni kevadeni on sõidukil testperiood. Siiani on katsetused läinud edukalt.

Kuigi Aegnani on Rohuneeme sadamast kaugust veidi alla kolme kilomeetri, kuulub saar Tallinna kesklinna alla. „Ala on koos Kräsuliga tegelikult Rohuneeme poolsaare pikendus. Ning Tallinnaga ei saakski ühendust nii hõlpsalt pidada kui Viimsiga. Sest päevade kaupa ei pruugi olla head ilma,“ ütleb mees.

Hõljuk, mida siiani mandri ja saarte vahel ühenduse pidamiseks kasutati, on siiani sõidukorras. Kuid selle on merepäästjad pannud müüki.