“Sure, koer!” Toots ja Arno on tõstnud püstolid, sihtides seda, kes peab surema! Arno näolt ei ole kadunud see malbe äraolev naeratus, mille järgi teda “Kevadest” nii hästi mäletame. Ja nüüd peab sellesama naeratuse saatel keegi surema. Mis on vahepeal juhtunud? Miks on juhtunud?

Küllap küsib endalt niimoodi mõnigi näitusekülastaja. Küsib just seda pilti uurides ja teisi kunstiteoseid vaadates. Mõtleb kogu “Viimsepäeva katedraalis” ringi jalutades. Looming tänavapildis, majaseintel või kiviaedadel, saatekatked televiisoriekraanilt – küllap on enamiku jaoks meist Edward von Lõnguse kunst just selline, nähtud juhuslikult ja katkekaupa. Mõned meist on kohanud seda kunsti ka väljaspool Eestit, Euroopa suurlinnades, või sattunud oksjonile, kus haamer on tänavakunstniku tööde hinnad kõrgustesse koputanud.

Et aga Lõnguse töödest päris näitus oleks kokku pandud…

“Viimsepäeva katedraal”

“Ei julge küll väita, et see siin oleks Edward von Lõnguse esimene avalik näitus,” kõneleb Tallinna Biennaali raames Lasnamäel, endises valukojas üles seatud tööde suurväljapanekust näituse kuraator ja giid, vabakuseline kunstnk ning kunstiõpetaja Triinu Jürves.

“Koondatud” ehk Koidula ja Tammsaare. 

“Viimsepäeva katedraal” ei ole tavamõistes kunstniku tööde väljapanek kindlas ruumis ehk näitus. Pigem on see terviklik installatsioon, mille põhiosa moodustavad küll kunstniku erinevate perioodide tööd – nende hulgas ka spetsiaalselt selle näituse jaoks loodud –, aga terviklikkuse annavad need alles koos vana valukoja seinte, nende vahel kõlava igavliku orelimuusika, teadmata kust kaootiliselt langevate rahatähtede ja aegade lõppu tiksuva kellaga.

Tänapäeva Surm, see ei niida vikatiga, nagu Bernt Notke ajal – moodne Surm on peidus tehastes, keemiatööstuses, industrialiseeritud, mehhaniseeritud, kalkuleeritud…

Kõik see koos, lisaks näituse peaekspositsiooniks oleva Bernt Notke “Surmatantsust” inspireeritud võimsa pannooga teeb väljapanekust tõelise “Viimsepäeva katedraali”, millesse külastaja siseneb peegeldusena. “Surmatantsu” vastas olev kõverpeegel loob vaatajale illusiooni, et temagi on tegelane surmatantsus, kuulsal maalil. Ainult et tänapäeva Surm, see ei niida vikatiga, nagu Bernt Notke ajal – moodne Surm on peidus tehastes, keemiatööstuses, industrialiseeritud, mehhaniseeritud, kalkuleeritud… Surm on moondunud masinateks, kellele inimene on osutunud suurepäraseks partneriks.

Uued jalad saanud Kalevipoeg. 

Surm võtab oma mõnuainete, viiruste ja raha kultusega. Ja kõik me oleme võrdsed tema ees – see on täpselt nagu Notke ajal. Kogu installatsioon sisendab vaatajasse seda jõuliselt – olgu need siis varasemast perioodist tuntud “Koondatud” ehk Koidula ja Tammsaare, uued jalad saanud Kalevipoeg või arvutist häid nõuandeid googeldav Siil.

Edward von Lõngus – kes sa oled?

Ka neid von Lõnguse töid vaadates, nendega suhestudes tekib nagu ikka küsimus, kes on see anonüümne salapärane kunstnik Edward von Lõngus? On ta üldse reaalne inimene? Või on grupp ühte moodi mõtlevaid ja koos tegutsevaid kunstiinimesi võtnud endale kunstnikunimeks von Lõngus – ka nii on arvatud. Küllap mitte põhjuseta – selliste mastaapsete seinamaalingutega nagu on mitmel pool meie linnades, ei tule toime üks inimene. See peab olema ühise eesmärgiga tegutsev kunstnike rühm või vähemalt peab ühel inimesel olema palju abilisi.

“Sest iga töö nõuab mitme šablooni tegemist, suurematel töödel on tehtud isegi iga osa jaoks eraldi suured šabloonid,” selgitab Triinu Jürvets von Lõnguse, meie tänavakunsti võtmefiguuri teoste sünnilugu. Nii et tänavakunstniku tööd on pigem graafika, mitte grafiti, vaba käega seintele soditud maalingud. Igal tööl on oma mõte, kontseptsioon, iga teos kannab ideed, mis reeglina on tõukunud just ühiskonna valupunktidest.

Siil. Fotod Ülo Russak 

Alustas Edward von Lõngus tosin aastat tagasi oma tegevust Tartus. Ja mitte äsja kunstikooli lõpetanud kuti kombel, kes tüdrukute ühikas väikese tasu eest seinu kaunistab. Von Lõngus astus meie kunsti kontseptuaalse kunsti ja kunstnikuna, kelle esimeseks tööks olid elusuuruses inimesed postergraafikana majaseintel ja plankudel.

Tööde põhjal otsustades ei saa kunstnik olla väga noor – kunstis oli tunda küpse inimese kätt ja silma.

On ta mees või naine?

“Kui kunstnik ise ennast ei ava, siis ei tohi ka mina kõnelda, milline soeng tal on või mis värvi tosse kannab,” ütleb Triinu Jürves, rääkides küll üksikasjalikult igast “Viimsepäeva katedraali” detailist, aga ainult mõistukõnes katedraali loonud kunstnikust.

“Las olla seegi “Viimsepäeva katedraali” üks mõistatusi. Iga külastaja suhestub ju siin omal kombel kunstiga, miks ei võiks külastajad siis samal moel suhestuda ka kunstnikuga,” arvab Triinu Jürves.

Vaatamist, mõtlemist ja suhestumist on sellel näitusel palju.