„Kas mäletad, kanamuna maksis meil ainult neli kopikat?“ meenutab keegi hallipäine proua. Linnapoes maksid kanamunad tema kinnitusel mitu korda rohkem. „Suitsukanad olid meil alati müügil,“ mäletab teine. „Taevas oli kah sinisem,“ muigab keegi. Kõik naeravad. 

24. jaanuari õhtul oli kunagise kuulsa Tallinna Linnuvabriku vana, juba aastaid Kikka nime kandev söökla jälle rahvast tulvil – nagu oleks kunagine kuulus Tallinna Näidislinnuvabrik taas tööd alustanud. Tulijadki olid samad, kes toona – ikka omad töötajad kanalatest ja kontorist.

„Tänan, et olete jälle kokku tulnud, maja mahutab teid vaevu ära – nagu vanasti,“ alustas õhtujuht Toomas Lunge kokkutulnute tänamisega. „Täna peame maha linnuvabriku töötajate ühise lõpupeo selle armsa sööklaga,“ lubas õhtujuht, nii nagu ka kutsel kirjas oli.

211 miljonit kanamuna aastas

Linnuvabrikut hakati ehitama 1953. aastal, tööd alustas ettevõte ametlikult aastal 1956. Viies kanalas oli 1957. aastal kokku 11 500 kana, vabrikus töötas 88 inimest. Linnuvabriku projektvõimsus – 8 miljonit muna aastas – saavutati 1965. aastal.

Aga linnuvabrik oli nagu naabruses olev Tallinna linn – valmis ei saanud kunagi. Eriti tormiliselt hakkas ettevõte igasse suunda kasvama ja laienema, kui vabriku direktoriks määrati energiline Aleksander Lind. Tallinna Linnuvabriku rekordaastal (1991) toodeti siin 211 miljonit kanamuna ja 1881 tonni linnuliha.

„Õhtut ette valmistades tuletasin meelde oma mälestusi linnuvabrikust,“ kõneles Lunge. Eks natukene nagu omaette saarena keset sotsialismimerd see siin kõik tundus – töötajad olid kindlustatud elamispinnaga, poes oli odav toit, tegutsesid kultuuriansamblid, tehti kõval tasemel sporti. „Aga Justamenti te Tartust oma pidudele esinema ei kutsunud, ju teil käisid ainult filharmoonia ansamblid,“ ei saanud ansambli Justament kauaaegne esisolist Toomas Lunge torkamata jätta.

„Eks kunagine kuulus linnuvabrik aitas järjele ka tänase Jõelähtme valla.“
Andres Umboja

Tolle aja ettevõtted olid paljuski edukad tänu oma juhtidele: Estonia kolhoosi juhtis kuulus Heino Marrandi, Väike-­Maarjas oli eestvedajaks Boris Gavronski, Kirovis Oskar Kuul. Linnuvabrikus oli vaieldamatuks autoriteediks Aleksander Lind.

„Seisis hommikul, suur kell käes, kontori uksel. Kontrollis, mis kell keegi tööle tuleb,“ meenutas keegi sosinal oma naabrile. „Kõik nad olid omade veidrustega, aga nad olid tolle aja mõistes edukad ettevõtjad, suurärimehed,“ uskus Jõelähtme vallavanem Andrus Umboja.

Soojad mälestused

Meenutussõnad öeldud, palus õhtujuht külalised lauda. Istuti ja lasti Kikka kuulsal Kiievi kotletil hea maitsta. Nii mõnegi daami pilk libises üle saali – kas tantsupartnereid ikka leidub? Peokutsel oli lubatud jalakeerutamiseks ansamblit Laine. Ja kes siis linnuvabriku viimast valssi poleks tahtnud tantsida? Kahjuks oli mehi saalis kordades vähem kui naisi. „Aeg on meestega karmimalt ringi käinud,“ teadis keegi. Aga ega sellepärast pidu pidamata jäänud. Nii mõnelgi naisel käis tsipsti! pisike pudel kotist suule ja mindi keerutama omavahel, teised vestsid juttu vana tuttavaga.

„Mäletate, kui mahajäänud Kostivere sovhoos linnuvabrikuga liideti – siis sai meist 1500 töötajaga Eesti suurim põllumajandusettevõte ka inimeste arvult,“ meenutas keegi. „See oli novembris 1982,“ mäletas linnuvabriku kauaaegne pearaamatupidaja Õnne Kurvet. Tema meenutas veel linnuvabriku suure segakoori Loo Heli reisi Soome. See toimus aastal 1985.

Mis linnuvabriku muuseumist on saanud, taheti teada. „Ei läinud kõige paremini,“ kõneles muuseumi rajaja ja kauaaegne juhataja Aleksander Lepik. Muuseumihoone tagastati endisele omanikule.

„Ma tähte näen, üht tähte näen,“ laulsid ansambli Laine solistid Merle Lilje ja Sirje Põllu. „See laul on Laine repertuaaris juba 1975. aastast. Ja ikka hästi vastu võetud, esineme me siis noortele või eakamale publikule. Täna on mul aga eriline lust laulda, esinen ju oma koduvalla rahvale,“ kõneles Sirje Põllu.

Ansambli lõpetades toimus väike päevakajaline viktoriin. Viimaseks küsimuseks oli, millal lõpetas Tallinna Näidislinnuvabrik tegevuse? Sellele teadsid vastust pea kõik. See oli 1. märtsil 1993. aastal. Linnuvabriku asemel jätkas Tallegg.

Suure tordi peal oli kreemist kaheksakordne hoone, just selline nagu vana söökla asemele kerkib. 

Loo alevikku ärihoone

„Eks kunagine kuulus linnuvabrik aitas järjele ka tänase Jõelähtme valla,“ hakkas vallavanem Andres Umboja pidu kokku võtma. Loo alevikus säilis tootmine, inimestel töökohad, asula ei surnud välja. Selle eest tänas vallavanem kõiki kokkutulnuid.

„Elu peab aga edasi minema. Tootmishooned, kanalad koos muu tarvilikuga läksid Talleggile, kes neid arendab,“ tõdes Umboja. Uue elu peab vallavanema kinnitusel saama aga seegi hoone, kus pidu peeti – pool sajandit vana söökla. „Veebruari alguses hakati lammutama linnuvabriku vana sööklat. Asemele kerkib kaheksakordne hoone, kus kaks alumist korrust on mõeldud ärikorrustena. Tulevikus saab siin olema valla perearstikeskus ja lasteaed. Kuuele korrusele tulevad aga korterid,“ rääkis Andrus Umboja arendaja ja vallavalitsuse ühistest plaanidest. Pooleteise aasta pärast peaks uus hoone vallavanema kinnitusel valmis olema. Siis saab uue peo korraldada.