Möödunud aasta lõpus vastu võetud viigerhülge kaitse tegevuskava näeb järgmisel viiel aastal peamiste töödena ette riikliku seire jätkamist, hüljeste ja kalanduse kokkupuudete uurimist, elupaigakasutuse rakendusuuringu läbiviimist ning hädaolukordadeks tegevusjuhiste koostamist.
Läänemeres elab tänapäeval ligikaudu 12 000 viigerhüljest, Eesti asurkonna suuruseks võib sellest tinglikult pidada umbes tuhatkond looma. “Tegu on vaid umbes kuue protsendiga liigi kunagisest arvukusest. Saja aasta eest elas Läänemeres 190 000-220 000 viigrit,” räägib keskkonnaameti looduskaitse osakonna nõunik Roland Müür.
Miks on olukord halb?
“Viigerhüljeste arvukus hakkas Läänemeres kahanema juba 20. sajandi alguses, kui võeti kasutusele täpsemad ja tõhusamad vintrelvad. Täpsemate püssidega sai hülgeid tabada kaugema maa tagant,” teab Müür. Möödunud sajandi kolmekümnendatel viis hüljeste asurkonna arvukust allapoole tõhus küttimispreemiate süsteem. “See oligi ette nähtud hüljeste kui “oluliste kalanduskahjurite“ tõrjumiseks,” lisab Müür. Preemiate ohvriks langes ka viiger, kuigi tema toidulaud inimese omaga oluliselt ei kattu.
Kõige olulisemaks arvukuse langemise põhjuseks võib pidada 1960.-70. aastatel ilmnenud keskkonnamürkide mõju hüljestele. “Läänemere halb veekvaliteet, eelkõige suur PCB ja DTT sisaldus vees põhjustasid loomadele sigimishäireid,” selgitab Müür. Viimaste kümnendite peamiseks viigerhüljeste arvukuse langetajaks on olnud kehvad talveilmad. “Kuigi ka soojadel talvedel leidub mõni jääserv, kus emasloom saab poja ilmale tuua, ei jää siiski sellistes oludes sündinud pojad reeglina ellu. Lage plaatjää ei paku varjevõimalusi ei ilmaolude ega kiskjate eest,” sõnab Müür.
Mida annab ette võtta?
Viigriasurkonna säilitamiseks on vaja külmi talvi. Läänemere veekvaliteet on aastatega paremaks saadud ning keskkonnamürkidest tingitud patoloogiate sagedus on vähenenud.
“Seetõttu tuleb tegelda seire ja uuringute läbiviimisega: teha kindaks arvukusemuutused; hülgeid satelliitmärgistega varustades analüüsida, millised on liigi olulisemad elupaigad meie vetes; tegelda kalanduslike probleemidega – uurida, millisel määral jäävad loomad kinni püügivahenditesse ja millised on kalandusele tekitatavad kahjustused,” räägib Müür. Üheks oluliseks tegevuskava järgseks tööks on ka hädaolukordade tarbeks nn rehabilitatsioonipaketi koostamine. Tegu läbimõeldud ja kokkulepitud tegevuskavaga juhuks, kui peaks korduma 1989. aastaga sarnane loodusõnnetus, kui kevadtormiga uhuti Pärnu randa kümneid viigerhülgeid.
Kava täitmist rahastatakse Keskkonnainvesteeringute Keskuse looduskaitse programmi vahendite taotlemise teel ning riikliku seire osas riigi eelarvest. Viigerhülge kaitse tegevuskava rakendamiseks kulub järgneval viiel aastal 62 600 eurot.
