Eestis elavaid ohustatud liike tehakse kindlaks IUCN-i (Rahvusvahelise Looduskaitseliidu) põhimõtetest lähtuvalt viiendat korda. Punase nimestiku uuendamine annab hea võimaluse rakendada liikide kaitseks tõhusamad meetmeid ning tutvustada nii ohustatud liike kui ka liike, kellel läheb hästi.
Looduses toimuvad pidevad muutused kajastuvad liikide käekäigus. Keskkonnatingimuste, sh inimtegevusest tingitud muutused võivad liigi seisundit halvendada või parandada. “Liigikaitse tulemuslikuks korraldamiseks on vajalik järjepidev ja süsteemne ülevaade Eesti liigilisest mitmekesisusest ja liikide ohustatusest,” sõnab keskkonnaameti elurikkuse peaspetsialist Agu Leivits.
Ohustatuse hindamine peab toimuma järjepideva protsessina. Tulemuseks on ajakohased teaduslikud ülevaated liikide ohustatusest ehk punane nimestik, mida rahvakeeles tuntakse kui Punast Raamatut.
1. ja 2. etapp
Käimasoleva projekti raames moodustati juhtrühm ning Rahvusvahelise Looduskaitseliidu poolt koolitatati välja 28 Eesti eksperti. Esmakordselt toimus Eestis ka IUCN-i punase nimestiku programmikoordinaatorite poolt läbiviidud treeningkursus. “Tegu oli põhjaliku standardkoolitusega, mille sisu on igal pool maailmas sama ning mis lõppes eksamiga,” sõnab Leivits.
Praegu käimasoleva SA KIK looduskaitse programmi projekti “Eesti ohustatud liikide punane nimestik – 1. etapp” eesmärgiks on käivitada rahvusvahelistele nõuetele vastav punase nimestiku täiendamise ja uuendamise protseduur ning viia läbi näidishindamised.
Lisaks koostatakse ka liigirühmadele hindamiskavad, analüüsitakse tarkvara arenduste vajadust ning viiakse läbi erinevate taksonirühmade näidishindamised. “2016 kevadel korraldame esimese etapi tulemusi tutvustava seminari,” lausub Leivits.
Teine etapp, 2016-2017, keskendub juba põhiliselt hindamisele. Teises etapis toimuvad hindamised juba suuremate liigirühmade kaupa. “Lisaks kavandatakse andmelünkade täitmiseks vähetuntud liikide inventuurid, millega loodetavasti alustatakse peale II etapi lõppu” toob Leivits näite.
Mis on selgunud?
Praegu on veel vara öelda, millised liikide ohustatuse kategooriad punases nimestikus muutuvad, kuid kindlasti saab anda hinnanguid liikidele, kelle kohta 2008. a olid teamised puudulikud. “Teadmisi meie liikidest oli 2008 lihtsalt vähem ning andmed polnud veel suuremal määral digitaliseeritud – polnud kergesti kättesaadavad,” selgitab Leivits.
Nimestiku uuendamisel tuleb tõdeda, et tõenäoliselt on paranenud terve rea lõunapoolse levilaga liikide seisund, halvenenud aga põhjapoolse levilaga liikide seisund. “See on seotud kliima muutustega. Mõne liigi puhul on ilmne, et tänu kaitsemeetmetele on tema seisund paranenud – näiteks mitmed kotkaliigid,” jutustab Leivits.
Kas on teada juba praegu, missuguste liikide ohustatus jääb hindamata puudulike andmete tõttu? “Kõige raskem on andmeid saada vähetuntud ja raskesti määratavate liikide kohta, keda tundvaid eksperte on Eestis vähe või ei ole üldse. 2008. a hindamisel osutus näiteks 1/3 käsitletud vetikaliikide andmetest puudulikuks,” tõdeb Leivits ja nimetab rasketeks ja suurt töömahtu nõudvateks rühmadeks kindlasti ka seened ja suure enamuse selgrootuid.
Digitaalsed infoallikad
Hindamisel uusi andmeid otseselt loodusest ei koguta. Tegu on koostööl põhineva tegevusega ning edukaks hindamiseks annavad olulist sisendit mitmed muud projektid. “Näiteks on käimas uue Eesti taimeatlase koostamine, mis on oluliseks andmeallikaks soontaimede ohustatuse hindamisel. Oluliseks andmeallikaks on ka Eesti teaduse taristu teekaardi projekti “Loodusteaduslikud arhiivid ja infovõrgustik (NATARC)” raames toimuv Eesti loodusteaduslike kogude digiteerimine ja kättesaadavaks tegemine ning veebipõhine väljund eElurikkus, mis võimaldab kuvada informatsiooni Eesti elurikkuse kohta ning mis on ühtlasi Eesti liikide registriks,” nimetab Leivits allikaid.
Väga paljude liikide puhul on loodusteaduslikud kogud ainsaks infoallikaks. Väga oluliseks allikaks on riikliku seire eluslooduse mitmekesisuse seire allprogramm, mille läbiviimist korraldab Keskkonnaagentuur.
Punaste nimestike uuendamine on toimunud kümneaastaste intervallidega. “Püüame pingutada, et 2018. a saaksid võimalikult paljudel liikidel ohustatuse hinnangud üle vaadatud. Kui õnnestub ressurssi leida, võiks välja anda ka viienda paberile trükitud Punase Raamatu,” arvab Leivits, kuid lisab, et uute teadmiste ilmnemisel punase nimestiku täiendamine jätkub.
