Märtsikuu alguses tuli Eesti metsloomaühingu infotelefonile kõne, millesarnast polnud ka ühingu kogenenumad vabatahtlikud varem kuulnud ega oodanud. Abi vajasid äsja sündinud mägrad, kes vabatahtlike hoole all suureks kasvasid ja edukalt vabastatud said.
Kõne saabus jahimehelt, kes meist teisel pool Eestit oli oma kährikute püügipuuri igahommikust kontrolli tegemas, aga puurist vaatas vastu hoopis mäger. Täpsemalt oli tegu mägraemaga, kes oli just kolm kutsikat poeginud. Siit algas minu ja Virge ca 6 kuu pikkune ja seni kõige raskem rehabiliteerimine.
Kiire tegutsemine võib päästa elusid
„Palusime inimesel võimalikult kiiresti teele asuda, et saaksime ema koos kutsikatega välipuuri panna ja anda emmele võimalus oma pojad rahulikus keskkonnas üles kasvatada,“ meenutab Eesti metsloomaühingu juhatuse liige Virge Võsujalg. Nii väikseid mägrakutsikaid ei ole keegi Eestis veel suureks kasvatanud. Kahjuks oli mägraema püügipuuri leidmise hetkel ühe kutsikatest surnuks trampinud. „Õnneks saabusid teised meieni tervetena. Toimetasime nad välipuuri ja panime pojad ilma neid puutumata pesasse ema juurde, ise jälgisime Meritiga läbi kaamera,“ räägib Virge.
Kahe tunni vältel ei pööranud ema oma kutsikatele kordagi tähelepanu ja nende hädakisa jäi järjest vaiksemaks. Isegi südasuvel vastsündinud loomalapsed alajahtuvad kiiresti, rääkimata märtsikuu algusest. Seetõttu tegime otsuse tegutseda ja anda endast parima. Mägraema isegi ei proovinud oma kutsikaid kaitsta – talle oli oluline stressiolukorrast põgeneda ja see oli ta ainus siht. Tagantjärele vaadates ja kutsikate arengut jälgides sai selgeks, et ka poegimine algas varem, kui oleks pidanud, ja seda samuti stressiolukorda sattumisest.
Pidev info kogumine ja unetud ööd
„Esialgu suhtlesime erinevate inimestega Eestis, kes on loomade maailmaga vägagi sina peal – neist kellelgi polnud sellist kogemust. Otsisime erinevaid rehabilitatsioonikeskuseid üle maailma, et kellel üldse on kogemust nii pisikeste kutsikatega – kümnest küsitletud rehabilitatsioonikeskusest ühel,“ kõneleb Virge. Õnneks on ka meil endil suur teadmistepagas igasuguste loomalastega tegelemisest, seega tuginedes saadud infole, erinevatele teadustöödele ja raamatutele saime kohe algusest väga õige süsteemi paika.
Sellest hetkest algas minu kuue kuu pikkune unetute ööde periood. Hoolega kutsikate arengut jälgides ja vastavaid muudatusi toidulaual tehes sai selgeks, et ca 5–7 päevaga on nad tavapärasest arengukõverast maas kohe algusest peale, ehk umbes nädala jagu olid titad sündinud enneaegselt.
Maikuu keskpaigaks oli mäkradel aeg välipuuri kolida. Selleks ajaks oli peopesa suurustest kutsikatest saanud juba rohkem kui kilo kaaluvad pätid. „Õueelu sai pisikestel päevapealt käppa, samamoodi ka loomuomane käitumine, jahipidamine ja toitumine,“ räägib Virge.
Viimase suvekuu saabudes olid kutsikad juba nii vanad, et oligi käes aeg vabadusse minna. Minu jaoks oli see esimene vabastus, mis oli kirjeldamatu rõõm, aga samas ka harjumatu mure käsikäes. Kui seda lugu kirjutasin ja meenutasin kogu perioodi, siis tahaks öelda, et kogemus oli tuhandet kullakangi väärt, aga see oli ka vähemalt sama raske kui tuhandet kullakangi pea kuus kuud oma turjal kanda. Loodame, et kõik mägraemad leiavad edaspidi poegimiseks oma urud turvaliselt üles ja saavad oma lapsi ise kasvatada!
