Õnnetus ei hüüa tulles. Eriti kui agressiivne naaberriik on partnerriigile sõja kuulutanud, ähvardades rünnata teisigi maid. Alati peab valvel ja valmis olema.
Nii või umbes nii mõtles Hüüru vabatahtlike päästekomando päästja Mati Leivategija mõned head kuud tagasi. Ja mitte ainult ei mõelnud, vaid ka tegutses.
„Sõda ju käib. Ja kunagi ei tea, millal see võib üle Eesti piiri tulla. Või juhtub mõne elumajaga suurem õnnetus, näiteks gaasiplahvatus. Päästjad peavad kõigeks valmis olema,“ meenutab mees mõtteid, millest kõik alguse sai. Kui aga juhtub inimeste eluasemega midagi, on elanikele vaja kiiresti pakkuda varjualust, kas või ajutist. Ja keegi kannatanutest ei taha oma kodust kaugele minna. Sellest tuligi päästjal mõte – ajutine varjupaik tuleb õnnetuskoha lähedale viia.
Varjupaigaks saavad olla näiteks telgid, kus sees võimalik istuda, einet võtta. Ka kergemaid haavu ravida. Külmal ajal peavad sellised eluasemed olema soojendatavad, suvel jahutatavad. Kindlasti peab inimestel olema tualeti kasutamise võimalus. Ühised mõtted projektiks vormitud, esitas Hüüru vabatahtlike päästekomando projekti Kodanikuühiskonna Sihtkapitalile, KÜSK-ile. Seal kiideti peale põhjalikku analüüsi projekt ja selle juurde käiv rahataotlus heaks, eraldati ka raha, 35 000 eurot.
Varustus abivajajaile
Hüüru päästekomando panustas ligi tuhande euroga, selle raha eest saadi osta vana metallplatvorm, millele hakati ehitama konteinerit, kuhu abistamiseks kõik vajalik sisse mahuks.
„Meie põhiline panus oli töö,“ sõnab Mati Leivategija. Mees ise oli rohkem kui kaks kuud ehitamise-meisterdamise ja mõtlemisega rakkes. „Raskete asjade tõstmiseks tulid poisid appi,“ kiidab Mati Leivategija kaaslasi.
Töö tegi hõlpsamaks see, et sel suvel oli Harjumaal päästesündmusi vähe – pole olnud suuremaid metsa- ega rabapõlenguid. Suurim põleng, kus Hüüru päästjad käisid, oli Aegviidu saetööstuse tulekahju. Mati Leivategija kinnitusel on Hüüru komandol olnud tavaliselt ikka aasta algusest augusti lõpuni 150 väljasõitu, sel aastal pole olnud sadatki. Oli aega konteiner valmis ehitada.
„Sõda ju käib. Ja kunagi ei tea, millal see võib üle Eesti piiri tulla. Või juhtub mõne elumajaga suurem õnnetus, näiteks gaasiplahvatus. Päästjad peavad kõigeks valmis olema.“
Mati Leivategija
Nüüd mahub tuletõrjeautopunaseks värvitud konteinerisse abivajajatele mõeldud kaheksa 4×8 ruutmeetrist telki, 30 lahtivõetavat lauda, 60 istepinki, gaasiballoonid, kütusekanistrid, diiselgeneraatorid voolu tootmiseks ja diisliküttel töötavad puhurid sooja andmiseks ja vajadusel jahutamiseks, kaks vokkpanni, kaks mikrolaineahju, meditsiinikotid tarvilike medikamentidega, elustamiseks mõeldud defibrillaatorid, kanderaamid, lamamistoolid kannatanutele.
Toiduainetest on valikus põhiliselt tangained ja lihakonservid, samuti kohv ja tee. Säilitamist vajavate toiduainete tarvis on külmakarbid. Pealt ja külgedelt on konteiner kaetud vettpidava, samuti punaseks värvitud koormakattega.
Kuidas hädalisi aidatakse?
Kaheksa telki, katusealuse pinnaga 256 ruutmeetrit, võivad ajutist peavarju pakkuda 300-le inimesele, kes mahuvad ka laudade ümber istuma. Kannatanuile on lamamistoolid.
Konteineri otsas metallalusel on kaks tavalistest ruumikamat tualetti, alla lastav aparell võimaldab nendesse pääseda ka ratastoolis olijail. „Üks tualett peaks ära teenindama 60–70 inimest,“ teab päästja.
Päästesündmuse korral tõstetakse konteiner selleks ostetud väiksemale multiliftautole. Sündmuskohal jõuab veerand tunniga väljaõppinud meeskond telgid püstitada ja inventariga sisustada. „Kui on kümme inimest abiks, siis saab hädavajajaid juba ka toitlustada,“ on päästekonteineri idee autor ja teostaja kindel.
Esimest korda tahavad Hüüru päästjad oma valmisehitatut avalikkusele näidata Tartu tehnikanäitusel selle nädala lõpus. Edasi loodetakse osaleda suurel evakuatsiooniõppusel Lõuna-Eestis.
HEA TEADA
Toetame turvatundesse panustamist
Terje Lillo, päästeameti kohalike omavalitsuste kriisivalmiduse ekspert
Oleme Eestis näinud, mida võib endaga kaasa tuua ootamatult suur sademete hulk, milleks on võimelised tugevad tormituuled, ning kuidas paks lumi ja jäised olud võivad pea nädalaks inimesed elektrita jätta. Paraku ei saa me tänases olukorras mööda vaadata ka sõjaohust. Need on riskid, millega me kõik silmitsi seisame, olenemata meie elukohast.
Mida paremini me valmis oleme, mida teadlikumalt iga inimene ja kogukond oskab ootamatus olukorras tegutseda, seda tugevamad me igas situatsioonis oleme ning seda rohkem on meil võimalik aidata neid, kes ise toime ei tule.
