Teatavasti lõpetab sügisest tegevuse kaitseväe kaplaniteenistus. Küll aga töötab kaplaneid teisteski ametiasutustes, näiteks vanglates.
Vanglate kaplanid jätkavad tööd plaanipäraselt ning hetkel fookustavad oma tegevuse sellele, et vabaneval vangil oleks võimalikult lihtne leida kontakt elukohajärgse kogudusega ning elada õiguskuulekat ja kristlikku elu.
Meelis Piller vestles vanglate peakaplani Tanel Meieliga.
Paljude inimeste kuvand kaplani ametist pärineb tõenäoliselt Hollywoodi filmidest, kus talaaris vaimulik läheb, piibel käes, kuskile vanglaruumi ja hakkab seal hingeõnnistust pakkuma. Mida kujutab vanglakaplani amet tänases Eestis?
See pilt, mida Hollywood ette valab, ei ole päris see, mida teeb kaplan vanglas tänapäeva Eestis. Eestis on kaplani ülesanne eelkõige tagada usuvabaduse printsiibist lähtudes kinnipeetavate usuline teenindamine.
Aga ma arvan, et see pilt Ameerika filmidest on hea näide sellest, kuidas õigusemõistmine ja vaimulik suhtumine on käsikäes toimunud, sest ainult jumalal on õigus kohut mõista. Ja kui inimene peab seda oma seadustes tegema, siis püütakse ka lepitust saada eelkõige ülevalt poolt.
Siit ka võib-olla see, miks kannavad ka kohtunikud talaari. Teine seos on muidugi see, et talaar oli vanasti lihtsalt haritud mehe tunnus.
Minu ülesanne on seista hea selle eest, et kaplanaadis on esindatud kõik konfessioonid. Erinevaid uskkondi koheldakse vanglas võrdselt.
Kõigil kinnipeetavatel on õigus praktiseerida oma usulisi, religioosseid tõekspidamisi. Kuna riik ju seda piirab – inimene ise on selleks põhjuse andnud –, siis selleks ongi loodud kaplanid.
Kaplanid on ka teistes riigi poolt piiranguid kehtestavates organisatsioonides, näiteks nagu kaitsevägi või politsei. Kui inimene on teenistuses, siis ta ei saa praktiseerida perioodilist usuriitust.
See tähendab, et vanglates võimaldatakse inimestel sooritada religioosseid toiminguid?
Usuline teenindamine on põhiline töö, mida kaplan teeb. Usulise teenindamise alla käib ka näiteks religioossete materjalide või esemete taotlemine, näiteks piiblid, palvematid islami usklikele, sümboolika, ikoonid, millisel puhul neid on lubatud kasutada. Väga suure osa hõlmavad ka hingehoidlikud vestlused ja igapäevased religioossed talitused vanglate kabelites.
Kuidas see praktikas käib? Mõni võib-olla tahaks, et iga päev käiks tal seal preester või mulla või keegi.
Iga päev ei saa, aga ütleme, et nad saavad ikkagi päris tihti. Vangistusseaduses on olemas punkt, mis ütleb, et kinnipeetaval on õigus piiramatult ja segamatult kohtuda ainult oma kaitsja, advokaadist esindaja, vaimuliku ja oma riigi konsulaartöötajaga ning notariga tõestamistoimingu tegemiseks. Kokkusaamised toimuvad segamatult – vangistusseaduse paragrahv 26.
Piiramatult tähendab seda, et nii palju, kui see kinnipeetava ajalisse piirangusse mahub, aga vaimulikuga saab ta suhelda küll.
Kas peakaplani alluvuses on ka näiteks islamivaimulikke?
Praegu on meil kaplanaadis koos minuga 16 vaimulikku ja islamivaimulikke meil hetkel teenistuses ei ole. Aga meil on kokkulepped vabatahtlikega ehk praegu on see tagatud nende abil. Vanglas käib ka Eestis kõrgeim islamivaimulik imaam.
Meil on metodiste, luterlasi, muidugi õigeusklikke, sest nende kinnipeetavate osakaal on kõige suurem. Esindatud on nii Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirik kui ka Eesti apostliku õigeusu kirik.
Kas olenemata sellest, millist usku või religiooni esindatakse, on kõigi ametinimetuseks kaplan?
Jah, ikka – kaplan on vaimulik teenindaja.
Kas meil on judaistlik kaplan?
Ei ole. Vangla on läbilõige Eesti ühiskonnast. Meil peaksid olema esindatud kõik nii-öelda peasuuna religioonid ja kindlasti on võimalik näha ka väiksemaid organiseeritud usulisi gruppe ehk uskkondi.
Loomulikult kui näiteks mormoon, kes ei ole päriselt kristliku kogukonna liige, või Jehoova tunnistajad tahavad saada omale usulist teenindamist, siis me peame seda võimaldama ja leidma lahenduse.
Meil on vabatahtlikud, kes aitavad aeg-ajalt läbi viia budistlikke palvusi. Aga eelkõige koosneb kaplanaat Eesti kirikute nõukogu liikmeskirikute liikmetest ja see on oikumeeniline. See tähendab seda, et see on ristiusuülene. Aga kahtlemata peame vaatama religiooniülest teenindamist. See on islam, judaism, budism, hinduism.
Kui suur nõudlus üldse kaplani ameti järele on?
Kui vaatame kaplanite aruandeid, siis kaplanitel tööd on. Kolme vangla peale kokku oli möödunud aastal 1200 religioosset talitust ning lisaks hingehoidlikud vestlused – 3–4 iga kaplani kohta päevas.
Eks see on seotud sellega, et kui inimene on kinnipeetav, vangistuses, siis ta kindlasti mõtleb sügavamalt oma hingest. Ja vastavalt vangistusseadusele on tal võimalik kaplaniga rääkida. Ehk siis hingehoidlik vestlus, vaimulik arutelu on see, mis sunnib inimest järjest rohkem kaplani poole pöörduma.
Toimub ka teatud usuline ärkamine. Inimesed, kes on olnud kinnipeetavad ja saavad pärast vabadusse, on nii-öelda usuliselt rohkem ärganud või on saanud usust rohkem abi.
Oled seda ametit pidanud kaks aastat, millised on muljed ja kas oled rahul?
Ikka olen rahul. Minu muljed on väga positiivsed, me oleme ju loobunud vanadest laagertüüpi vanglatest – tegemist on igati tänapäeva nõuetele vastavate kinnipidamisasutustega ning töötingimused on muljet avaldavad.
Töö on jätkuvalt huvitav, tekitab põnevust, esitab väljakutseid ja ma olen väga tänulik, et olen saanud sellise võimaluse. Kogu aeg peab õppima, vaatama, koordineerima, et erinevate uskkondade ja religioonide vahel kõik toimiks. See ei ole lihtne töö.
Mis on peamised tööülesanded? Peakaplan ei ole vaimulik juht, vaid valdkonda kureeriv ja juhtiv ametnik. Vaimulikutöö teevad ära vanglakaplanid, nemad suhtlevad otse kinnipeetavaga.
Minu ülesanne on olla eelkõige koordineeriv ja registreeriv pool. Leida lahendused erinevate religioonide teenindamiseks, et eelkõige kaitsta just usuvabadust. Ja et kaplanaadis esindatud konfessioonid ja need, mis ei ole esindatud, oleksid koheldud võrdselt. Eelkõige ka see, et vangid saaksid usuelust osa enda usutunnistuse nõudmiste järgi.
Kaplanid on seotud ka taasühiskonnastamisega ja peakaplani ülesanne on leida sotsiaalprogrammide kaudu veelgi rohkem sidusust, et inimene tagasi ühiskonda tuua ja tagada, et ta ei liiguks jälle valele rajale. Tegelikult teen ka ise tavalist kaplanitööd – püüan käia vähemalt korra nädalas Viru vanglas ja tegeleda sealse noorteüksusega.
Oikumeeniline kaplanaat on tõestuseks ristiusuülese koostöö võimalikkusest ja tulemuslikkusest.
Kas on mõni edulugu rääkida?
Usuline distsipliin on aidanud paljudel kinnipeetavatel jääda õiguskuulekaks. See annab pidepunkti ja hoiab eemale pahedest. Näiteks sõltlaste puhul.
Mida tähendab, et peab olema tagatud segamatu kohtumine?
Enamasti toimuvad kohtumised kabelites või selleks eraldatud ruumides, mida ei tohi pealt kuulata, kuid on julgeoleku kaalutlustel siiski jälgimise all. Ja kui inimese liikumisvabadus on piiratud, siis ta kasutab seda suhtlemise võimalust. Kui inimene oli enne koguduse liige, siis loomulikult on tal võimalus ka küsida või esitada palve, et tahab kohtuda oma koguduse vaimulikuga. Vastavalt ametlikule kirjavahetusele ja taotlusele on selline võimalus olemas, sõltub muidugi, kuidas su koguduse vaimulik leiab aega, et tulla.
Vanglakaplani töö on sobilik vaimulikule, kes usub ja soovib pühenduda aitamisele ja toetab kinnipeetavate vaimseid otsinguid. Kui inimene on vanglas, siis on ta usulistele otsingutele avatud ning otsib sisimas vastust, miks ta on siin.
Kuidas sa sellesse ametisse sattusid?
See oli justiitsministeeriumi ja Eesti kirikute nõukogu ühiskonkurss. Esmane konkurss kuulutati välja juba jaanuaris. Siis ma üldse ei reageerinud, ma olin veendunud, et on olemas piisavalt väärikaid ja oluliselt kõrgema ordinatsiooniga vaimulikke, kas preestri või isegi piiskopi ordinatsiooniga inimesi, kes sellele ametikohale sobivad. Aga mina reageerisin siis, kui kuulutati välja järelkonkurss.
Ma arvan, et minu kandidatuuri kasuks otsustas minu eelmine töökogemus, mis on enamasti jõustruktuuridest ja ma olen ka kaitseväe ja kaitseliidu reservkaplan. Ja teine pool on minul kriisireguleerimise oskus.
Kui palju on kaplani töö pigem psühholoogi töö?
See toimub koostöös taasühiskonnastamisega ja see on nii, nagu näiteks kaitseväe kaplanaadis, kus toimub käsikäes koostöö nii kaplani kui ka psühholoogi vahel.
Hingehoidlik vestlus ja psühholoogiline vestlus on kaks erinevat lähenemist – üks on psühholoogi teaduslik metoodiline lähenemine ning teine on läbi religioosse praktika ja aastatuhandete jooksul kujunenud religioosse riituse ja hingelise hoidmise seos. Vaimulik hingehoid on seotud pihisaladusega ning puudub kohustus märkmete tegemiseks.
On neid, kellele sobib vaimulik lähenemine ja on ka neid, kellele sobib psühholoogiline. Ma julgen öelda, et eestlane on natuke tagasihoidlikum. Pigem on eestlase jaoks religioon ja usk väga intiimne ja personaalne küsimus. Teised rahvused on oluliselt avatumad.
Tanel Meiel
• EELK Sangaste Püha Andrease ja Laatre koguduste diakon.
• Lõpetanud Tartu ülikooli sotsiaalteaduskonna sotsioloogia erialal ja usuteaduskonna magistriõppe ning on lõpetamas magistriõpinguid TÜ teoloogia erialal.
• Kaitseliidu tegevliige aastast 1998.
• Kaitseliidu Tartu maleva motoriseeritud üksikrühma asutaja ja juhatuse liige.
• Kaitseväe teeneteristi, eeskujuliku teenistuse teeneteristi, päästeteenistuse medali, kaitseministeeriumi Kuldse rinnamärgi, Lõuna politsei prefektuuri teenetemärgi ja paljude muude teenetemärkide kavaler.
• Meiel on olnud kaitseliidu küberkaitseüksuse looja ja esimene pealik, Tartu maleva staabiülem, Kuperjanovi malevkonna asutaja ja juhatuse liige, kaitseväe teavituskeskuse ülema abi, Tartu ülikooli infoturbejuht, sisekaitseakadeemia kriisireguleerimise nõunik.
