Varem või hiljem jõuab meie kõigi teadvusse (kui me pole noorelt surnud), et vananemine toimub, protsess on pöördumatu ning 100% tõenäosusega lõpeb elu ühel hetkel niikuinii! Selle tõsiasja teadvustamisel valivad inimesed oma järelejäänud elupäevade ja -aastate sisustamiseks väga erinevaid strateegiaid. Neid võib olla suur hulk, mida saab ja võib elu käigus vahetada, kuid suures plaanis võib nad jagada kolmeks.
Esimene strateegiatüüp – allaandmine. Teadvustades vananemise, leiab inimene, et paremad ajad on nagunii möödas ning pole mõtet enam pingutada ega midagi uut ette võtta. Sellise strateegia valik tähendab tänapäeval enamasti teleri ees veedetud tundide pidurdamatut kasvu, harvu rutiinseid kohtumisi vanade sõpradega, oma nooruse meenutamist ning laste ja lastelaste külaskäigu ootust. See võib tähendada ka raamatute lugemist ja hinnalt kättesaadavaid paketireise soojematesse maadesse. Kuid peamine on sellise strateegia puhul hoidumine uutest ja senitundmatutest ettevõtmistest: sulgumine nelja seina vahele ning vabatahtlik taandumine aktiivsest elust.
Teine trepiaste
Teised strateegiad on suunatud vananemise eitamisele, püüdega sellele paratamatule protsessile iga hinna eest vastu astuda. Soovitakse olla võimalikult nooruslik, noortepärane, käituda ja kasutada noorte slängi ning pingutatakse selle nimel, et välja näha tegelikust aastakümneid nooremana. Kuna moed ja trendid vahelduvad tänapäeval kiiresti, on see üha vaevarikkam protsess. Äärmuslikumad nooruslikkuse ihalejad püüavad olla hetkel kuumima noorte subkultuuri tasemel.
Kui seda valdavat trendi ei lükkaks käima normatiivne ja hinnanguline valitsev ühiskondlik hoiak – „noor olla on hea, vana olla on halb“ – siis polekski probleemi.
Selline ümberkehastumise katse võib olla muidugi armas ja enesetunnet tõstev – ja selles polegi midagi halba –, kuid sellise käitumisstrateegia viljeleja peaks arvestama, et karneval on alati väga energiamahukas ning vastupidiselt oodatule võib mõjuda teistele, kes selles kostüümidraamas ei osale, naeruväärselt.
Mõõdukas vananemisele vastu töötamine on meie kultuuris tänapäeval levinud ja soositud ning selles ei nähta midagi imelikku, kui inimene tahab välja näha noor! Massimeedia, meelelahutus ja reklaam töötavad peamiselt noorte suunas – propageeritakse kulutamist ja ohjeldamatut lõbutsemist – ning neid, kes sellise tarbimispöörisega ei taha kaasa minna, peetakse sageli ebanormaalseteks, eraklikeks veidrikeks või lihtsalt kohtlasteks.
Kui seda valdavat trendi ei lükkaks käima normatiivne ja hinnanguline valitsev ühiskondlik hoiak – „noor olla on hea, vana olla on halb“ – siis polekski probleemi. Paraku tekitavad sellised hinnangud sageli liigset stressi, kuna iga inimene ju paratamatult tajub oma vananemist. Kui ühiskondlikku normi võimendab vananemisega seotud kiiresti halvenev positsioon tööturul ning süveneb oma tarbetuse tunne, siis tagajärjed on kiired tulema: halb enesehinnang ja negativism rikub tervist ja halvendab elukvaliteeti.
Olla koos teistega
Kolmandaks võivad inimesed oma vananemist võtta kui loomulikku ja oodatud protsessi, mis käib eluga kaasas ning tunda rõõmu uutest võimalustest ja lisandunud võimetest. Erinevatel eluperioodidel ühed võimalused sulguvad, kuid teised avanevad; vanuse ja kogemuste kasvades ilmnevad erinevad võimed – füüsilised nõrgenevad, vaimsed kasvavad – me võime olla tipus väga erinevatel aegadel, sõltuvalt, milliste võimete arengule panustame. Kui usaldada iseennast ning oma võimalusi ja võimeid õigel ajal tajuda, arendada ja kasutada, võib kogu elu oma pikkuses kulgeda õnnelikult.
Kui füüsiline jõud hakkab raugema, siis tänapäeval leidub igaühele tuhandeid võimalusi, kuidas hoida oma aju töös ja toita positiivseid emotsioone, et rahulikult valmistuda igaks järgmiseks astmeks taevatrepil.
Elu võib võtta algusest peale kui Suurt Seiklust või Mängu, mille igas etapis on võimalik võita või kaotada sõltuvalt sellest, kuidas saatuse poolt saadud kaardid välja mängida. Elu on pidev õnn oma saja varjundiga, mitte ennustamatu õnnemäng. Kõik meile saatuse poolt jagatavad kaardid on millekski head – elu antud võimalusi tuleb lihtsalt analüüsida ja targalt kasutada.
Vananemise suureks eeliseks on elutarkus ja kogemustepagas, mis loovad eelduse kõiki oma võimalusi paremini hinnata ning kõige mõistlikumal viisil kasutada.Bridžimänguski ei ole oluline, kui tugevad kaardid oled saanud kätte, vaid kui edukalt oma punktid välja mängid. Mäng viib aga paratamatult mõtted ühele inimelu kõige põhilisemale tingimusele – teistega koosolemisele. Üksi olles, teiste inimestega suhtlemata ei arene empaatia ega peamised tunnetuslikud võimed – eneseteadvus, abstraktne mõtlemine ja keel.
Taevatrepil pole lõppu
Meie elu on kui taevatrepp, kus seisma ei jääda ega tagasi ei minda.
Võime olla õnnelikud mitte eirates vananemist, vaid just vananemise tõttu! Kui elu on seiklus, siis vananemine ei ole midagi sellest lahus, vaid seiklus, kus järjest rohkem sõltub meist endist.
Meie iga eluetapp on ettevalmistus järgmiseks. Koolieelikuna igatseme kooli, kooliõpilasena aga ootame põnevusega iseseisva elu algust. Kui iseseisvat elu on juba küllalt maitstud, otsitakse kaaslast, kellega koos edasi minna ning siis ollakse valmis andma elu lastele ja nad üles kasvatama. Kui seegi tehtud, mis käib tavaliselt sünkroonis ka professionaalse arenguga, ja lapsed lähevad kodunt, on taas vabamat aega, et maailmas ringi liikuda ja kavandada uusi tegevusi. Seejärel tuleb vanavanemaks olemise aeg, tänapäeval aga jällegi sageli paralleelselt professionaalse eneseteostusega.
Kui füüsiline jõud hakkab raugema, siis tänapäeval leidub igaühele tuhandeid võimalusi, kuidas hoida oma aju töös ja toita positiivseid emotsioone, et rahulikult valmistuda igaks järgmiseks astmeks taevatrepil.
Oluline on vaid, et tõstes jala järgmisele trepiastmele, tunneksime kindlust ja hingerahu, et just see samm ongi see õige. Ja julgelt tuleb ette ehk tulevikku vaadata, see teeb rõõmsaks, sest taevatrepil tegelikult lõppu ei olegi!
