Kepphobused, nende valmistamine ja sõitmine on harjumuspäraselt ikka laste tegevus. Lapsi juhendavad ning õpetavad aga pedagoogid. Et töö- ja tehnoloogia pedagoogide silm ja käsi täpne püsiks, korraldasid nad 23. oktoobril Kurtna koolis harjulaste õppepäeva.
“Tahame siduda tööõpetuse liikumistunni. Alguseks meisterdame kepphobuse ja liikumisõpetuse osa on tants hobustega. Põhjamaades on kepphobused juba ammu kasutusel just liikumisõpetuses,” ütles Kurtna ning Jüri kooli õpetaja Timo Nikitin.
Ta seletas, et meisterdamine vältab paar tundi, lõuna ajal käiakse kohalikus mootorrattamuuseumis ja pärastlõunal on väike liikumisosa.
Niisiis teisipäeva hommik Kurtna põhikoolis. 14 pedagoogi üle Harjumaa on klassis. Mitte küll koolipingis, vaid sae, loodi, mõõdulindi, pliiatsi ning joonlauaga. Toorained, millest kepphobuseid valmistama hakatakse, on XPS isolatsiooniplaat ja puidust kepp. See on peaaegu kaks ja pool meetrit ja tuleb hobuse jaoks kolmeks saagida. Lisaks nöör ning nahk. Ikka päiste ning laka valmistamiseks.
“Plaan, et hakkame hobuseid tegema, küpses koos Aruküla kolleegi Aron Lipsuga paar mõni aeg. Aga tahtsime seda ikka üllatuseks jätta,” rääkis Timo Nikitin.
Erinevus ongi tore
10 sentimeetrit paksust XPS plaadist saab hobuse pead lõigata välja kas termosae või tavalise saega. “Kas plaat on ka mürgine ja seda saab laialt kasutada?” uurib keegi. Timo Nikitin vastab, et koostises on süsinik ja õhk ning seepärast pole mürgisust karta. “Nagu poliitik, kes müüb õhku. Plaat on ka sedamoodi,” vastavad kolleegid. “Siin on ka naharibasid. Hobusele saab teha ka uhke laka,” lisab Aron Lips.
“Läheb küll sujuvalt, kuid hobused ei tule ühesugused,” ütleb Aegviidu õpetaja Monika Avasalu. “Ei peagi kõik ühtemoodi välja nägema. Looduses on ka loomad erinevad,” vastab Nikitin.
Urmas Mark (paremal) ja Timo Nikitin imetlevad teineteise kätetööd. Kuidas aga seostuvad Kurtna ja pärishobused? Tegelikult on side olemas, sest asulas tegutseb ratsabaas ning sporti harrastavad nii suured kui ka väikesed.
Vahepeal arutavad kolleegid omavahel, et mida teha tühjade õllepurkidega. Keegi pakub välja, et tuleks meisterdada tünnautosid. Kuusalu õpetaja Urmas Mark pakub välja enda lahenduse: “Sulatasime üles ja tegime poistega küünlajalad,” pakub ta välja.
Miks mitte tantsupeole!
Vahepeal on hobuste pead ilmet võtnud, silmad ja muu vajalik sisse puuritud. “Elu esimene kepphobune,” rõõmustavad meistrid. “Minul ka juba peaaegu valmis. Tead, minul oli esimene hobune kunagi koolis stiilipeol, kus teemana kauboid. Läksin peole sokihobusega,” naerab Nikitin poolvalmis hobusega ratsutamist proovides. “Ja kes ei taha Kurtnas päris hobusega sõita, saab proovida mänguhobust,” lisab ta.
Kuusalu mees Urmas Mark rõõmustab, et õpilased saavad hobuseid valmistada väga mitmest materjalist – valik ulatub puust kuni penoplasti ja isolatsiooniplaadini.
Urmas Pohlak Loolt (vasakul) ja Aivar Pent Vasalemmast juurdlevad, kuidas täpsemalt hobuse pead välja mõõta. Pärastlõunal on igaühel hobune valmis ning suures koridoris algab liikumisaeg. Kooli liikumis- ja tantsupedagoog Eve Lutter seletab kolleegidele, et harjutused kepphobusega pole midagi uut. “Võtsin vanad raamatud ette. Ise polnudki vaja midagi juurde leiutada,” ütleb Lutter.
Ja algabki seletus, milliseid hajutusi mehed ja üks naine teevad. Nende hulka kuuluvad koolisõit, kus ratsanik õpib hobust taltsutama. Samuti nn pimesõit, mis tähendab seda, et eessõitjal on silmad kinni ning teda juhib kaaslane selja tagant.
Hobuseid tuleb ka vahetada ehk õpetajad seisavad ringis, jätavad hobuse korraks püsti ning järgmine peab selle kiirelt endale haarama. “Võib-olla läheme ka tantsupeole oma rühmaga,” ütleb Timo Nikitin, kui paariminutiline kava on proovitud ja läbi tantsitud.
