Pea 40 aastat on kaks raudse uksega suletud betoonmonstrumit Kose aleviku südames – kultuurikeskuse ja elamute vahel – varjanud endas lugematuid saladusi. Kuulu järgi oli teada, et neist läheb trepp kurikuulsasse Eesti NSV valitsuse varjendisse. Aga mis on ja oli nende suletud uste taga tegelikult?

Nõukogude Liidus, täpsemalt Venemaal, hakati varjendeid ehitama kohe pärast esimest maailmasõda, sest selles sõjas oli esimest korda kasutatud keemiarelva ja riigi juhtkond leidis, et on vaja rahvast, ennekõike aga iseendid, selle nähtamatu tapja eest kaitsta.

1930. aastatel hakati rajama juba pommikindlaid varjendeid, sest peamiseks löögijõuks oli saanud õhuvägi. Teise maailmasõja puhkedes olid Nõukogude Liidu suuremates linnades igal pool varjendid olemas.

Pärast sõda jätkati varjendite ehitamisega ja märksa suurematega kui seni – mõned Moskva varjendid mahutasid kuni 30 000 inimest, neis hoiti ka vastavat toiduvaru. Varjendi, kus sõja puhkemisel oleksid vabariigi partei- ja valitsusejuhid varju leidnud, pidid saama ka kõik liiduvabariigid, sealhulgas Eesti. Nii meenutab muinsuskaitseametnik Ly Renter, kes on hobi korras ka MTÜ Valitsuse Varjend juhatuse liige ja giid, kes varjendisse ekskursioone korraldab. Giidil on seekord – Kose kultuurikeskuse korraldatud retkel – kuulajaid paarkümmend.

Kose varjendi lugu

1978. aasta märtsis hakati Tallinna lähedale varjendit ehitama, nagu seda tehti ka Riia ja Vilniuse lähistel. Ametlik teadaanne rahvale oli, et Kosele hakatakse ehitama suurt põllumajanduslikku kutsekooli, mille juurde kuuluvad eriotstarbelised ruumid ehk õpetajate majad.

Ly Renter varjendis huvilistele selgitusi jagamas. 

Majade vundamendiaukudega samal ajal kaevati maa sisse aga veel üks päratu auk.

Väga vähesed teadsid, et sinna tuleb varjend Eesti NSV partei- ja valitsusjuhtidele. Varjendi jooniseid ei saanud näha isegi need arhitektid, kes tegelesid muude hoonetega. Kui arhitekt sai varjendi plaane töö huvides näha, pidi ta andma allkirja saladuse hoidmise kohta.

Harju Elu toonane fotograaf, kes tahtis kutsekooli ja õpetajate majade ehitajate töövõitudest lugejaile raporteerida, ronis parema foto saamiseks lähedaloleva maja katusele. Järgmisel päeval ilmuski Harju Elus foto, kus lehe esiküljel oli mustvalgel trükitud foto poolelioleva varjendi ehitusest. Skandaal küündis Moskvani, varjendi ehitamise salastamiseks rakendati veel rangemaid meetmeid.

Söögisaal on ainuke koht, kus on säilinud mööbel. 

Skandaaliga või skandaalita, aga 1981. aastal oli varjend kogu oma võimsuses valmis ja sealt pidi toimuma kogu Eesti NSV juhtimine isegi tuumasõja korral. Varjendil olid oma generaatorid elektrienergia tootmiseks, võimas ventilatsioonisüsteem, mis tõsi küll, üle 15 minuti ühtejutti ei toiminud – laagrid kuumenesid üle.

Seda kinnitab Ly Renter varjendi komandandilt saadud andmete põhjal. Oma parkettpõrandaga kabinet – silma järgi hinnatuna 20 m2 – oli vaid Karl Vainol, teised pidid ühistes ruumides hakkama saama. Igale varjendis viibijale oma voodit ette nähtud polnud, magati vahetuste kaupa dermatiiniga kaetud kolmekordsetel naridel.

Kose ajaloohuviline Erki kuulab tähelepanelikult: ehk kostab Karl Vaino sidepidamisvahenditest aegade tagant veel Gorbatšovi hääl. Või kõneleb kogunisti Brežnev isiklikult. 

Oli ka köögiplokk koos Tšehhist pärit köögitehnikaga ja avara söögisaaliga, mida kasutati ka filmide näitamiseks – ka varjendisse varjunud inimesed vajasid ju meelelahutust. Side välismaailmaga – see tähendab väljaspool varjendit asuva ülejäänud Eesti NSV juhtimine – pidi toimuma telefoniside kaudu.

Kõike seda kattis kuue meetri paksune betoonlagi. Kui palju siin reaalselt tsiviilkaitseõppuseid korraldati, pole täpselt teada. Aga tõenäoliselt vabariigi tippjuhtkond – Karl Vaino, Arnold Rüütel ja Bruno Saul – neist osa ei võtnud, kinnitab Ly Renter.

Varjend täna

„Toonasel varjendil oli Kose alevikule vähemalt üks positiivne mõju: kuna telefoninumbreid kõigile ei jagunud, siis said naabruses olevad õpetajate majad endale varjendiga paralleelliinid,“ kõneleb giid.

Generaatorisaalist sai varjend elektrit. 

Eesti vabariigi taastulles sai ka varjend Eesti vabariigi omandiks. „Mart Laari valitsus korraldas siin ühe valitsuse istungi, mille käigus leiti, et kuna Nõukogude Liitu enam pole, siis pole ka sõjaohtu ja pole vaja varjendit. Varjendis olnud vara – peamiselt mööbel – läks müüki.“

Ka niiskus ja ajahammas on teinud oma töö – suured ventilatsioonitorud roostetavad, Karl Vaino toast on kadunud parkett, WC-desse on parem mitte minna…

„Huvilisi, kes siia retkele tahavad tulla, jagub,“ kinnitab Ly Renter, „eriti vene militaarhuvidega noorte hulgas.“

Ventilatsiooniseadmed. Fotod Ülo Russak 

Täna peabki varjendi eest hoolt MTÜ Valitsuse Varjend eesotsas Ly Renteri ja Tiia Rodiga.

Kommentaar: Kerli Sild, Kose kultuurikeskuse juhataja

Kevadel, kui olid koroonapiirangud ja kultuurikeskuse ruumides midagi teha ei tohtinud, siis alustasime sellise sarjaga nagu „Terves kehas terve vaim“.

Korraldasime värskes õhus mitmesuguseid üritusi, ka matkasid. Populaarseimad olid jooksuhommik, kepikõnnihommik ja palju muud.

Siis said üle Eesti populaarseks laternamatkad ja meiegi hankisime endale laternad. Siis hakkas kultuurikeskusesse tulema kirju sooviga külastada varjendit.

Hakkasime ka varjendisse siis laternamatku korraldama. Järgmine varjendiretk toimub tõenäoliselt juba jaanuaris.

Kose varjend

• Varjendi suurus: põrandapinda kokku 2656 m2, mis on jaotatud 144 eraldi ruumiks.
• Mahutavus: kuni 200 inimest.
• Olmeruumid: kuus WC-d, kolm duširuumi, eraldi köök, söögisaal-kino.
• Ühised töö- ja olmeruumid, ainult Karl Vainol oli oma kabinet.
• Varjendis olnud toiduainete varudest pidi jätkuma 200 inimesele kaheks kuuks.
• Varjendit haldab MTÜ Valitsuse Varjend.
Allikas: Kose kultuurikeskus, MTÜ Valitsuse Varjend