Kristiina Porila. 

Kui tihti me mõtleme sellele, et üleilmastumise ja kultuurilise üheülbastumise mõjul hakkab kogukonnas hääbuma mõni oluline teadmine või oskus? Selline, mida seni oli edasi antud emalt tütrele või isalt pojale.

Vastab Rahvakultuuri Keskuse vaimse pärandi spetsialist Kristiina Porila.

Mis on vaimne kultuuripärand?

On asju, mille säilitamist tulevaste põlvkondade jaoks peame tähtsaks. Sellised asjad võivad olla käegakatsutavad esemed ja ehitised, lood, mida pajatada, või oskus midagi oma kätega valmis teha – olgu see siis maja, leib või sünnipäevakaart. Nende tähendus võib olla nii praktiline kui ka emotsionaalne: ühest küljest antakse rukkileiva küpsetamise oskust ja tava edasi, et leib ei kaoks laualt ning saaksime seda ka tulevikus süüa. Samas ei ole rukkileib eestlaste jaoks vaid söök. See on oluline osa meie toidukultuurist ning üks killuke eestlaseks olemisest. Kultuuripärandil põhineb ühtekuuluvustunne oma maa ja kogukonnaga.

Kas üha üheülbalisemaks muutuvas maailmas on kultuuripärandi mõiste ka muutunud?

Võib öelda, et viimastel aastakümnetel on kultuuripärandi mõiste märkimisväärselt muutunud. See ei piirdu mälestiste või kunstikollektsioonidega, vaid hõlmab ka esivanemailt päritud teadmisi, oskusi ja tavasid, mida anname edasi oma lastele. Näiteks lugusid ja laule, tähtpäevi ja nendega seotud kombeid, teadmisi loodusest, põllu- ja aiapidamisest ning käsitöö- ja toiduvalmistamise oskusi. Viimaseid nimetataksegi vaimseks ehk elavaks kultuuripärandiks.

Nimetus “elav pärand” viitab sellele, et päritud teadmised, mis väljenduvad oskustes, kommetes ja tavades, toimivad tänases päevas, on inimestele olulised ja vajalikud. Vaimne pärand elab koos inimestega, kes on saanud need teadmised ja oskused oma eelkäijatelt, kasutavad neid igapäevaelus ning annavad edasi ka teistele. See seob meid nii oma kaasaegsete kui ka teiste põlvkondadega – inimestega, kellel on meiega sarnased väärtused, huvialad või amet, kes on pärit samast piirkonnast. Sel moel annab vaimne pärand kindlustunde, mida ei pruugi igapäevaselt tähelegi panna: teadmise, kes me oleme, kust tuleme ja millises ühiskonnas elame.

Nüüdseks on UNESCO kultuuripärandi esindusnimekirja kantud Eestist neli kultuuripärandit: Kihnu kultuuriruum, Eesti-, Läti- ja Leedu laulu ja tantsupidude traditsioon, Seto leelo ja Võro suitsusaun. Kuidas just need on sinna nimekirja sattunud?

Võro suitsusauna kui kultuuripärandit hakkasid väärtustama Lõuna-Eesti, Võro kogukonna aktiivsed inimesed. Nemad ilmutasid 4-5 aastat tagasi initsiatiivi, et suitsusaun saaks rahvusvahelisse nimekirja kantud. Nüüd on see teoks saanud: suur tunnustus kogukonnale.

Kui palju on UNESCO kultuuripärandi nimekirja üldse traditsioone või pärandeid kogu maailmast kantud?

Selles nimekirjas on ligi 400 vaimse kultuuri pärandit.

Kas nimekirja kantud pälvivad ka mingi tunnustuse, rahalise preemia?

Ei. Aga see polegi kõige tähtsam. Tähtsaim on, et kogukond ise armastab ja hoiab oma tavasid, pärandab neid edasi põlvest põlve. Mis autasu või rahalist preemiat me ikka oma laulupidude eest tahame või mis preemiat tahavad kihnlased oma kultuuri säilitamise eest. See on nende elustiil – hoitakse ja armastatakse seda, et see kestma jääks.
Teisalt aga – UNESCO on nii võimas organistasioon, et tema auväärsesse nimistusse jõudmine toob kindlasti kaasa suurema rahvusvahelise tuntuse ehk ka suurema hulga turiste. Aga ennekõike on vaimse kultuuri pärand tähtis ikkagi kogukonnale endale.

Harjumaa on küll suur, rahvast rohkem kui üheski teises maakonnas, aga ühtegi vaimse kultuuri pärandit pole meil ei Eesti enda ega UNESCO rahvusvahelises nimekirjas. Mis võiks olla Harjumaa vaimse kultuuri pärandiks?

Neid asju meie ümber, mis võiksid olla vaimseks kultuuripärandiks, on väga palju. Kas on mõtet otsida ühet ja ainust. Ei pea otsima mingit Harjumaa ühtset kogukonda. On väiksemaid kogukondi, oma traditsioonide ja sündmustega. Tuleb lihtsalt initsiatiivi näidata. Vaimne kultuuripärand liidab ja tugevdab kogukonda.