Paarkümmend Harjumaa kaitseliitlast moodustasid tänavu suvel MTÜ T-Toetusgrupp, mis aitab nii politseid kui eraisikuid kadunud või eksinud inimeste otsinguil. Varem üle Eesti otsingutel osalenud seltskond keskendub nüüd vaid Harjumaale.
Tegu on vabatahtlikega, kes käivad politseid ja eraisikuid aitamas oma vabast ajast ja tahtest. MTÜ juhatuse esimees Aivo Kaoküla sõnul koosneb grupp praegu eranditult kaitseliitlastest, kuid see ei tähenda, et kedagi teist tahtmise ja oskuste olemaolul vastu ei võeta. „Me eelistame kaitseliitlasi, sest neil on olemas teatud oskused – kaardilugemisoskus, maastikul liikumise oskus, teadmine, kuidas käituda rasketes situatsioonides,“ loetleb ta.
Koostööd tehakse politsei ja piirivalveametiga, MTÜga Eesti Naabrivalve ja ka Harju maavalitsusega. Politseil on vabatahtlike kontaktid olemas, ning kui tekib vajadus, kutsutakse kaitseliitlastest otsijad appi. MTÜ pooleaastase eksistentsi jooksul on juhtunud seda paaril korral.
Kaks päeva otsinguid
Esimene juhtum, kui politseile appi mindi, oli Vasalemma lähedal, kus kadus eakam härrasmees, kes läks metsa seenele. T-Toetusgrupist läks kohale kaheksa inimest, lisaks otsisid kadunut politseinikud ja kümmekond reservpäästerühma liiget. „Meil anti ala, mida kontrollisime läbi kaks päev. Kahjuks jäi inimene leidmata,“ meenutab Kaoküla.
Teise juhtumiga läks paremini. Harju-Ristil kaduma läinud naisterahva leidsid üles just vabatahtlikud kaitseliitlased. „Ta läks õhtul kell kaheksa koeraga jalutama. Tegu oli vaimsete häiretega vanaprouaga. Leidsime ta hommikul kell neli karjamaalt, kus ta seisis ja hoidis okastraataiast kinni,“ räägib Kaoküla.
Harjumaa on otsinguteks tema sõnul üks keerulisemaid piirkondi Eestis, kuna maastik on väga mitmekesine ja füüsiliselt nõudlik – on spordiradu, metsa, soid, rabasid, järvi ja raskeid maastikke. Seega peab otsija olema heas füüsilises vormis.
Kaoküla sõnul pole ükski juhtum teisega sarnane ning seetõttu peab ka psüühiliselt valmis olema olukordadeks, kuhu pole varem sattunud. Näiteks selleks, et leiad otsitava surnuna.
Lisaks politseile saadakse abipalveid eraisikutelt, seda kas mõne MTÜ liikme kaudu või sotsiaalmeediast. Viimase suhtes säilitab Kaoküla kerge skepsise. „Nutune on seal see, et Facebookis tekitatakse alguses paanika, et keegi on kadunud, aga kui inimene välja ilmub, siis sellest teada ei anta,“ räägib ta.
Otsijad satuvad vahetevahel kokku ka üsna kummaliste juhtumitega. Ka enne T-toetusgruppi kadunute otsimisega tegelenud Kaoküla meenutab juhtumit Viimsi vallas, kus keset napsutamist kadus seltskonnast üks inimene. Otsijatele teatasid kadumisest joomakaaslased. „Kolmanda päeva öösel leidsime ta sama maja õuest, kus jooming toimus, majast 10-15 meetri kaugusel,“ meenutab ta. „Maja omanik väitis, et vahepeal oli ka laps õues mänginud, isegi politsei oli käinud maja ümbruses otsimas. Kahjuks ei leidnud me teda enam elusalt.“
Politsei on rahul
Lääne-Harju politseijaoskonna juhi Veiko Randlaineni sõnul toetavad nad igasugust vabatahtlikku initsiatiivi ning on hea teada, et neil on vajaduse korral telefonikõne kaugusel abijõud, keda otsingutele kaasata.
„Rääkides konkreetselt T-Toetusgrupi panusest, siis nad aitasid septembris Padise vallas kaduma läinud naist otsida ja ta ka leida. Nende abil leidsime eaka naise hommikul kell nelja paiku. Muljetavaldav on inimeste valmidus appi tõtata – välijuhi kõne ja nende kohalejõudmise vahele jäi vaid paar tundi,“ kirjeldab ta.
Randlainen lisab et vabatahtlikke kõikidele otsingutele kaasata siiski ei saa. „Ennekõike tuleb silmas pidada seda, et otsijad ja abistajad ise abivajajateks ei muutu,“ lausub ta. „Teadmata kadunud inimestest tuleb alati esimesena teavitada politseid, vabatahtlike kaasamise otsustab otsingut juhtiv politseinik.“
