Sala- ehk maa-alused jõed on endas ikka salapära peitnud, lugusid ja legende sünnitanud. Tundub ju natuke müstiline, et üks jõgi või oja võtab kätte ning kaob ära. Voolab välja kuskilt järvest, lookleb ja lookleb kuni jõuab näiteks mingi kaljuseinani. Ja siis kaob – nagu põrguauku.

“Just nii käitub Harku vallas, Vääna kandis Tõlinõmme rabajärvest välja voolav ojake,” kinnitab loodus- ja ajaloohuviline Heinart Puhkim. Atesteeritud kohaliku giidina tema ka Tõlinõmme salaoja avastas. Või õigemini taasavastas, sest kohalike inimeste mäletamist mööda oli kunagine tuntud majandijuht, kohaliku sovhoosi direktor Vello Lind, otsides niisutusvõimalusi Väänas asunud suurfarmi heinamaadele, võtnud vaatluse alla Tõlinõmme järve ja sealt välja voolava ja salapäraselt kaduva oja. Ojasse kadumiskohas värvainet puistates saigi selgeks, kus jõgi jälle maapinnale ilmus – värvainest osutus värvituks üks Väänas asuv mõisatiik, järvest linnulennult ehk viie kilomeetri kaugusel, teab rääkida Heinart Puhkim sovhoosiaegadest.

Killuke ajalugu

Unikaalne Tõlinõmme järv ja raba asuvad Keila ja Vääna jõe vahelisel kõrgel paeplatool. Mõlemasse jõkke voolavad järvest ojad, Keila poole väike sookraav, Vääna jõkke maa-alune karstijõgi. Järv ise saab oma vee allikatest ja sadeveest.

“Esimese Eesti Vabariigi ajal moodustati riigi toel Tõlinõmme Veeühing, et hakata kohalikku grandioosset maaparandusprojekti ette valmistama, kohalikke talumehi jõukamateks ja õnnelikemaks tegema,” kõneleb Heinart Puhkim. Aastatel 1935–1940 koostatud Veeühingu toimik on praegugi Rahvusarhiivis olemas. Sellest selgub, et järvest kaevati, kohati suisa raiuti voolusäng paepinnasesse Vääna mõisa ja jõe suunal. Keset põõsasmarana välju suunati järvest alguse saanud kaevatud jõgi sügavasse karstiauku, mis tuleb taas pinnale Vääna mõisa tiikides.

Kaevamise ja sookuivendamise töödel kasutati vist isegi kuulsate Saaremaalt pärit kraavihallide abi – veel nüüdki on käsitsi kaevatud kraavis vesi vulisemas. Tookordse maaparandusprojekti tulemusena alanes veepind 38 hektari suuruses Tõlinõmme järves 55 sentimeetrit ning suurest veepeeglist jäi peale kuivendustöid alles vaid 6 hektarit. Ajalooürikud kinnitavad, et allalastud Tõlinõmme järve ümbruse 38 talu said võimaluse kuivendada maad ja harida juurde põldu.

Looduse pärl

Legend Tõlinõmme järvest ja soost kui Harku valla looduspärlist, on elanud oma vaikset elu. 2018. aasta Harku valla kaasava eelarve projekti võitis elanike toetusel kava, mis nägi ette Tõlinõmme raba Adra küla poolsesse külge matkaraja rajamise.

“Harku valla elanike arv ületas just 15 000 inimese piiri. Looduses käivad perekonnad koos lastega, matkahuvilised, tervisesportlased, loodusenautlejad, linnuvaatlejad jt. Seega on meil loodusharrastusteks vaja rohkem kohti. Just Tõlinõmme oleks täiendavalt koht, mille külastamine võiks loodusesõpradele kergemini ligipääsetav olla,” usub Heinart Puhkim.
Keskkonnaamet loodusraja ehitamiseks Tõlinõmme rappa nõusolekut ei andnud. Praegu on lihtsasti ligipääsetav vaid Tõlinõmme järvest välja voolav salapärane jõgi.

Teave

Harju tuntumad salajõed ja karstialad

Tuhala

Tuhala kuulus karstiallikast toituv Tuhala nõiakaev asub Sulu talu õues, mille “ülekeemist” käivad kevaditi imetlemas tuhanded inimesed. Kaevu all paiknev alaline karstiallikas saab oma vee Tuhala jõest, mis suurvee ajal Ämmaaugu pugemitest maa alla kaob ja Virula koopa vett täis ajab. Kõige tähelepanuväärseim võimalus Tuhala karstiväljal on järgida karstisüsteemide järkjärgulist täitumist kevadise suurveega. See loob ettekujutuse maa-aluste kanalite omavahelistest ühendusteedest.

Kuivajõe

Kuivajõe karstiala asub Kose vallas Kuivajõe küla ja Kose-Uuemõisa vahel, kus Kuivajõgi veevaesel ajal kaob täielikult maa alla.

Kostivere

Kostivere karstiala on Eestimaa tuntuim ja Harjumaa suurim (pindala 125 ha). Riikliku kaitse all on suur langatusala pindalaga 16 ha, mis on ka kõige huvitavam osa. Karstialal neeldub Jõelähtme jõgi Kostivere asula juures ja tuleb maapinnale Jõelähtme vana silla juures. Jõe maa-aluste teede piirkonnas esineb omapärane lookarst avalõhede, karstikraavide, -lehtrite ja -orgude näol sügavusega kuni 5 m.